Minu vasakul õlavarrel on lohk. Nüüdseks on see peaaegu märkamatuks muutunud, pidin õnaruse leidmiseks tükk aega sõrmedega nahka kompama. Kui viimaks leidsin, mõistsin kohe, et see ongi see! Lohu põhi asub sügaval, see on sitke ja kange nagu kõvaks tallatud maapind. On selge, et läbistus on olnud mu õlavarres kaua, on koos kehaga kasvanud ja sellega kohanenud. Kui naba välja arvata, on see minu kõige esimene sissekanne: „Kallis päevik, ma saabusin!“ Saabusin 1980. aastate Nõukogude Eestisse ja sain „tervitusnapsuks“ vaktsiinisüsti justnimelt õlavarde, sest nii oli idablokis kombeks. Minu esimene sissekanne on küll tavatult pealetükkimatu, vaid vaikne köhatus oma olemasolu proklameerimiseks. Paljudel haigutab õlavarrel ju selgelt ülepakutud mahahõige, silmatorkav auk, nagu oleks keegi sinna hambad sisse löönud
Seevastu järgmine, kolm aastat hilisem sissekanne on juba põhjalikum. Vasema käe nimetissõrmel on kaks valget linnukujulist armi. Üks ühel pool, teine teisel pool sõrme. Sõrmelinnud on peaaegu sama vanad kui mina, minu keha iseenesest mõistetavad tundemärgid, ilma milleta ei oska ega taha oma sõrme ette kujutada. Kallis päevik, kolmeaastaselt sain esimest ja viimast korda koeralt hammustada! Mäletan siiani kihvu, mis silme ees sähvisid kui ilutulestik. Tegemist oli lihtsalt ühe ebasooda kokkulangemisega, kus ootamatult kohtusid kaks vaimselt samaväärsel tasemel olevust: kolmeaastane laps ja koer. Viimane võttis oma toidukausist pahaaimamatult einet. Mõlemad reageerisid nii nagu sellises olukorras oskasid, üks pures ja teine röökis kui rattal. Koera pole enam ammu, aga kolmeaastane kasvas kirglikuks loomasõbraks.
Järgmiseks leiab sõrm kõhult väikese valge täpi. Selliseid on siin-seal veel, ka näol. Kunagi oli mu nahk kui äsjane sõjatanner, mille punaseks kratsitud pinnal pulbitsesid tillukesed vihased kraatrid. Minu said tuulerõuged kätte alles täiskasvanueas.
„Palun midagi tuulerõugetele määrimiseks,“ küsis toonane elukaaslane apteekrilt.
„Kui vana ta teil on?“
„Kakskümmend üks.“
„Ah soo…“ vastas apteeker, pani briljantrohelise pudeli riiulisse tagasi ja valis asemele värvitu preparaadi.
Minu nahk on kui unikaalne logiraamat, minu mälestuste maakaart. See on minu kallis päevik.
