Jerome Osentowski on Ameerika Ühendriikides Colorados asuva Kesk-Kaljumäestiku permakultuuri instituudi (Central Rocky Mountain Permaculture Institute) asutaja ja direktor. Ta on kuulus permakultuuri ja uudsete taimekasvatusvõtete edendaja, kes on 40 aastat juhendanud ka permakultuuri kursusi. Ta on kõrbelisse Kaljumäestikku rajanud talu, kus väljas ja kasvuhoonetes kasvavad lopsakad permakultuuri toidusalud. Novembris külastas ta Eesti Permakultuuri Seltsi kutsel Eestit ja tutvustas oma ideid Tallinnas ja Tartus. Jerome Osentowski loengud on ühenduses kahe rahvusvahelise projektiga, mille keskmes on toidusalud ja linnaloodus. Projekti eesmärk on arendada toidusalusid kui kestlikku toidutootmist, mille abil leevendatakse kliimamuutusi ja taastatakse planeedi ökosüsteemi. Ühe näidisprojektina rajatakse Tallinna mustamäelaste toidusalu.

Mis on toidusalud, kuidas need soosivad linnaloodust ja kuidas permakultuuri põhimõtteid järgides luuakse uut jätkusuutlikumat majandusmudelit? Järgnevalt räägib Osentowski sellest lähemalt.

Palun selgitage, mis on toidusalu ja mille poolest erineb see tavapärasest põllumajandusest?

Toidusalu on haljastus, mille vilju, lehti ja juuri saab süüa. See kooslus matkib looduskooslusi. Eeskujuks on looduslikud metsad, kust saadakse rikkalikke ande inimestele, aga veelgi enam loomadele. Toidusalu idee kohaselt tuuakse see mudel koduaedadesse, taludesse ja parkidesse. Söödavatest taimedest, ravim- ja maitsetaimedest ning köögi­viljadest saab kujundada loodusliku toiduaia.

Permakultuuriinstituudi juures minu talus asub üks USA vanimaid toidusalusid. See on 35 aastat vana. Süsteemide kasvamine võtab aega, ehkki mitte üleliia palju – juba paari aastaga saab sõstraid ja köögivilju, kuid viljapuud hakkavad saaki kandma hiljem, eriti külmemas kliimas.

Troopikas saab rajada agrometsandussüsteeme, mille üks uuem alaliik on Brasiiliast alguse saanud süntroopiline põllumajandus. Juba aastaga areneb väga viljakas süsteem, sest taimed kasvavad aasta ringi. Külmemas kliimas on taimed talvel puhkefaasis. Ka minu toidusalu talvitub igal aastal, pikaealisuses peitub nende süsteemide ilu. Igal aastal ei pea uuesti seemneid külvama, kõiki toitaineid ei viida ringlusest välja, tarbitakse ainult osa kasvatatust, mõnikord vaid mõnda vilja.

Kui multšitakse ja kogutakse orgaanilist materjali – jäetakse niidetud hein maha ja kasutatakse lõigatud oksi sealsamas kohapeal, tuuakse aeda loomasõnnikut, kogutakse ümbruskonnast lehti –, siis muld rikastub. Tööstuslikus põllumajanduses mullast ainult võetakse – sellesse ei panda piisavalt tagasi, muld jäetakse paljaks, tekib erosioon, mulla harimine kahjustab pidevalt mulla ülemist kihti. Mitmeaastaste polükultuuride¹ puhul muld ei kao, seda tekib kogu aeg juurde. Võib alustada kehva mullaga ja mõne aasta pärast on mulla seisund juba väga hea, kui seda on toidetud õigesti, toodud sisse õigeid baktereid ja seeneniidistikku. Nii saadakse elus toiduvõrgustik, mida varem mullas ei pruukinud olla.

Asi ei ole üksnes mullas. Elurikas aed meelitab linde ja putukaid. Siin kehtib ütlus, et tee valmis ja küll kasutajad tulevad. Olen näinud, kuidas laululinnud, kiilid, pääsukesed, maod, nahkhiired – kõik nad on mu aeda tee leidnud. Ometi elan keset kõrbe, kus ei kasva suurt midagi peale mändide ja kadakate.

Euroopas, ka Eestis, tuntakse permakultuuri ja toidusalude rajamise vastu üha suuremat huvi. On hakatud hindama võimalust muuta aiasaaduste kasvatamine ja kättesaadavus vastupidavamaks nii kliimamuutusele kui ka ebastabiilsetele tarneahelatele, Ukraina sõda silmas pidades ka sõjalisele konfliktile. Tallinn ja ka väiksemad linnad rajavad toidusalusid lausa linnaruumi. Kui hästi sobib toidusalu linnakeskkonda?

Kõigepealt tuleb elanikud nõusse saada. Linnakeskkonnas on vastuseis suurem, sest seal on kindel ettekujutus, milline linnahaljastus peab välja nägema. Maastikuarhitektidel on harjumuspärane tegutsemisviis ja käsud: enamasti tähendab see muruplatse ja steriilseid ilutaimi, mis midagi kasulikku ei anna. Need harjumused tuleb ümber kujundada, aga ilmselt teha ka kompromisse ning kujundada toidusalud pargilikumaks ja steriilsemaks. Toidusalusid on täiesti võimalik linna rajada, ainult see on keerulisem.

Oleme instituudiga rajanud koolide juurde palju toidusalusid, kuigi sellega ei kiputa nii väga kaasa tulema. Meil USAs on nn jalkaemmesid, aga mitte nii palju aiaemmesid. Kogukonnaliikmed aiaemmed, keda idee sütitab ja kes on valmis pühenduma, on vaja üles otsida.

Olete kirjutanud menuka raamatu toidusalu rajamisest kasvuhoonesse ning passiivenergia-kasvuhoonetest, kus kasutatakse päikesepaneele ja maa-alust torustikku ehk nn kliimaakut süsteemi kasvuhoone kütmiseks ja kasvuhooaja pikendamiseks. Mulle näis, et teie Tallinna loengu kuulajad olid pettunud, kui selgus, et selline aastaringne kasvuhoone Eesti kliimas siiski ei toimi. Kas ka siin oleksid sellegipoolest võimalikud kasvuhooned-toidusalud, olgu või tehnoloogiata?

Te võite sinna kasvama panna näiteks viigipuu või luuviljalisi. Juha Ujulal² Soomes on 300 meetri pikkune kasvuhoone, mis oli jäänud tema vanemate köögiviljakasvatusest. Juha istutas sinna hulga luuviljalisi ja nüüd kasvatab ta seal söödavat asimiinat ja pähklipuid. Ta võttis taimed, mis õues hästi ei kasva, ja tõi need kütteta kasvuhoonesse. Seal on neil paremad tingimused, nad viljuvad paremini ja annavad kauem saaki. Nii et võimalusi on, aga enamik kasvuhooneid on siiski liiga väikesed, et sinna mitmeaastasi taimi istutada. Kui tuua kasvuhoonesse viigipuu, siis ei mahu te varsti ise enam kasvuhoonesse – ühe hooajaga täidab viigipuu kogu ruumi. Tuleb ehitada suuremaid kasvuhooneid ja kiletunneleid ning panna sinna näiteks kastani- ja virsikupuid ning muid taimi, mis ei taha külmas hästi kasvada. Kõik kasvatatav peab talvise puhkefaasi üle elama nii, et ei oleks vaja kasutada lisavalgustust ega -kütet. See on keeruline.

Arutasin hiljuti Helsingi ülikoolis, kuidas lahendada probleemi, et siinses kliimas ei saa kliimaakusüsteemi kasutada, sest talvel pole piisavalt päikest. Üks idee on panna saunad kasvuhoonet kütma ja kasutada lisavalgustust. Püüame midagi sellist soomlastega valmis teha ja siis võime samasuguse lahenduse ehitada ka siia. Probleeme on võimalik ületada, lihtsalt kujutlusvõimet peab olema.

Kliimaaku ei ole sugugi ainus, mis mu kasvuhooneid kütab. Tegutsemiskava on süsteemne: soojustamine, suur soojusmass, juurde paar lisaküttesüsteemi. Läänelik mõtteviis kipub alati otsima mingit võluvitsa, aga seda ei ole olemas. Mitu elementi peab sama funktsiooni täitma – see on üks permakultuuri põhiprintsiipe.

Nii et me ei vaja mitte niivõrd uusi tööriistu ja tehnikaid, vaid uutmoodi mõtlemist?

Vajame uutmoodi mõtlemist ja samal ajal pöördumist põhiteadmiste juurde. Seda ei lahenda idufirma riskikapitaliga. Mida nemad pakuvad, on juba nähtud: vertikaalsed aiad, rohelised seinad ja muu seesugune. Need süsteemid kukuvad kokku, sest on liiga kõrgtehnoloogilised. Lõppeks, igal aastal langevad lehed, looduse tsüklid korduvad, tuleb häälestuda looduse lainele. Taimekasvatuseks ei saa luua steriilseid kunstlikke süsteeme. Tuleb pöörduda vanavanemate teadmiste juurde, nad tegid leiba ja säilitasid juurvilja. Aga meie saame seda teha paremini, ka ilma kõrgtehnoloogiliste lahendusteta, kui kõik hästi läbi mõtleme. Permakultuur ongi võtnud palju iidseid ideid ja neid täiustanud.

Mul on plaan. Tahan viia kogu kontseptsiooni järgmisele tasandile ja arendada midagi sellist, mida võib nimetada püsimajanduseks.³ See tähendab, et permaaia ümber on terve majandussüsteem. Igal talul võib olla 20 sissetulekuallikat ja võimalust elatist teenida. Kirjutan sellest parasjagu raamatut.

Mul on talus ravimtaimeäri ja on ka istikuäri. Nendega teenin toidu­salu pealt tulu. Kõik need tegevused on tihedalt põimitud toidusalu, kasvuhoonete ja loomadega, et süsteem oleks produktiivne ja ressursisäästlik. Toodan orgaanilist vedelkomposti, müün vihmausse ja vermikomposti, pakun konsultatsioone. Lisaks ökoturism. Kui lähete autode müügisalongi, tahate eri mudeleid näha ja rehve jalaga togida. Minu kasvuhooneid tullakse vaatama, et näha, kas see asi toimib. Nad maksavad sissepääsu eest, ostavad raamatu või tinktuuri, taimi … See ongi püsi­majandus, mille keskmes on talu. Enamik põllumehi müüb üht-kaht toodet ega näe elatise teenimiseks muid võimalusi. Oma süsteemiga teenin ma paari aakri⁴ pealt 200 000 dollarit aastas. Igaüks võib nii tegutseda. Bill Mollison⁵ ütles alati, et saaki piirab vaid kujutlusvõime.

Veel üks sissetulekuallikas on vahetuskaubandus. Panime sel aastal kasvama sada kõrvitsataime ühest erilisest sordist, mille nimi on „Desert spirit“. Müüme selle seemet, aga kasutan kõrvitsaid ka vahetuskaubana näiteks lumelükkamise või küttepuude eest. Keegi tuleb appi ja saab tasuks kõrvitsa, mis on justkui 20eurone rahatäht, eks ole? Sama saab teha küüslaugu, tinktuuride, raamatutega.

Dollari väärtus langeb. Mis muutub väärtuslikuks, kui dollar enam midagi väärt pole? Kapsapea! Kui Weimari vabariik kokku kukkus, pidi olema tünnitäis marku, et osta üks kapsas, kas pole? Elu pole veel sealmaal, aga võib vabalt sinna jõuda.

Kas osa teie ärimudelist toimiks ka linnakeskkonnas, näiteks kui kogukond tahab ühise toidusaluga elatist teenida?

Muidugi. Näiteks võib püsti panna järelnoppimissüsteemi. USAs on selliseid organisatsioone. Kui ei jõuta oma puuvilju ära süüa ja need kukuvad puu otsast maha, siis organisatsioon tuleb, nopib viljad ja annetab kodututele või toidupankadele. See on küllaltki levinud. Üks prantslanna⁶ on kunagi teinud sellest dokumentaalfilmi. Minnakse näiteks kartulipõllule, kui suurem osa saagist on koristatud, ning võetakse üles n-ö teise ja kolmanda sordi kartulid, mis muidu maha jäetakse.

Linnas saab toidusalu juurde rajada töötlemiskeskuse, kus toidusalu saadusi väärindatakse. Kuivatada võib tomateid, puuvilju, neid pakendada ja poodidele müüa, teha moosi … Üks meie osariigi naissenaator algatas õnneks seaduse, mis lubab oma köögis tooteid – moosi, hapukapsast, leiba – valmistada ja neid taluturul kauplemisloata müüa. Midagi sellesarnast – omatoodete müük – saaks tõenäoliselt ka siin teha.

Veel üks võimalus: teate neid ühiskontoreid, kus saab kasutada töölauda? Samamoodi võib avada näiteks puutöökoja, kus saab käsitööd teha ja tooteid müüa. Toidusalu ümber saab luua keskuse, kus tehakse igasuguseid asju. Igaüks ei pea eraldi hoonet ostma, laenu võtma ja kõiki seadmeid soetama, seda kõike saab teha ühiselt.

Lääne mõtteviis on selline, et igaüks peab üksi kõigega hakkama saama. See ei toimi enam, sest on liiga kallis. Et kulusid kokku hoida, tuleb tegutseda üheskoos. Enamik põleb läbi, omajagu on enesetappe. Äsja kaotasime ühe piirkonna parima põllumehe, kes poos end laudas üles. Miks see juhtus? Indias ja Aafrikas on palju talunikke, kes herbitsiidide joomisega lõpetavad oma elu, sest on lõksus süsteemis, mille eesmärk polegi kunagi olnud aidata, vaid rahvusvahelised korporatsioonid tahavad rohkem geneetiliselt muundatud toitu müüa.

On agrometsanduse võtteid, mis toimivad väga hästi, eriti troopikas. Ülikoolid propageerivad nüüd alleekõlvikuid,⁷ metsakarjamaid ja süntroopilist põllumajandust.⁸ Kõik need ootavad kasutuselevõttu. Aga huvi napib. Kui näiteks Costa Ricas või Mehhikos tahetakse midagi kasvatada, minnakse buldooseriga peale ja lükatakse maa siledaks. Sinna pannakse mingi eksportvili – banaan, suhkruroog või kohv – ja pritsitakse seda nii kõvasti, kui vähegi annab. Nelja või kümne aasta pärast lükatakse kõik uuesti buldooseriga kokku ja pannakse midagi muud asemele. Selliseks tegutsemiseks pole mingit vajadust, aga see toob kellelegi sisse. Niisugune on looduse kontrollimise mõtteviis, aga loodust ei saa kontrollida.

Viitasite kogukondlikule eluviisile ja majandusmudelitele. Permakultuuri eetilised lähtekohad – hoolimine maast, inimestest ja õiglane jagamine – on tihedas seoses üheskoos tegutsemise ja ühiseluga. Kui inimkond tahab kliimamuutustega kohaneda ja elada loodusega suuremas kooskõlas, kas siis kogukondlikum eluviis on vältimatu?

Mõned eeskujud on olemas. Näiteks amišid ja mennoniidid – nad on ellu jäänud ja nende hulk kasvab. Ökokogukonnad on katse luua midagi nendesarnast, ka biodünaamilisel liikumisel on häid ideid. Minu arvates peab tulevik olema kogukonnakeskne, sest muutuma peab mõtteviis, et igaüks saab üksi kõigega hakkama. Igaühel ei ole vaja pesumasinat, autot, sauna. Neid saab jagada.

Elu oleks palju lihtsam, kui igal majapidamisel ei peaks olema kahele autole eraldi garaaži, mille küljes on köök ja kõrval muruplats. USAs on see tüüpiline elamu – see, mida maaklerid tahavad müüa. Kõik taandatakse madalaimale ühisnimetajale, nii et kinnisvarast saab justkui sularahaautomaat. See ei ole enam tootlik, vaid väga kulukas. Võib-olla seal küll elatakse ja magatakse, aga igale poole ei pea autoga sõitma. Tõin Eestisse kaasa raamatu „The Nordic Theory of Everything“ („Põhjamaade kõige teooria“), mis peaks olema kohustuslik lugemine kogu maailmas, eriti põhjamaades. Sest kui te ei hinda seda, mis siin praegu on, siis see kaob.

Püsimajanduse kontseptsioonil võiks olla jumet: vaja on rohujuure tasandilt alguse saavat. Mitte kõik ei hakka mennoniidiks, eks? Aga mõelda tuleb koos loodusega, kasvatada sotsiaalset ja intellektuaalset kapitali ning luua terveid ja tootlikke ökosüsteeme, mis kasvavad ega vaja ülemäära palju ressursse. Eesmärk on hoida kulud madalal ja teha koostööd loodusega, sest loodus on külluslik. Universum hoolitseb meie eest. Hispaania keeles öeldakse no falta nada – millestki pole puudus. Kõik on olemas, aga me lihtsalt raiskame seda.

Kuidas siis ikkagi innustada rahvast toidusaadusi rohkem uutmoodi kasvatama?

Rikaste ja vaeste vahe kasvab üha suuremaks ja ma ei tea, kuidas seda vähendada. Tõsine väljakutse on, kuidas peatada sõjamasin. Kui kasutada kogu raha, mis praegu kulub sõjapidamisele, selleks, et üles ehitada ja rahastada kogukondi, uusi süsteeme, siis … Uusi mõtteviise on praegu väga raske rakendada, sest puudub rahastus.

Põllumeestel ei ole kerge muudatust teha – nad on valdavalt kinni selles, mida juba kasvatavad. Kui kasvatatakse nisu, läheb see tõenäoliselt nisuleivaks, aga võib-olla on seal juures ka piimatootmine. Nii et süsteem ei ole veel täiesti tasakaalust väljas. Kui tahta juurutada uut süsteemi, siis kes seda rahastab ja kes koolitab ja juhendab põllumehi, et nad prooviksid midagi uut? Rahastatakse sõjamasinat, aga miks ei võiks rohkem rahastada põllumehi?