Panen kirja oma ema meenutused Juhan Liivist.
„Kui olin kümneaastane, elasime Telliskivi tänaval. Ükskord olin üksi kodus. Keegi koputas. Avasin ukse. Väljas seisis pikka kasvu mees. Ta ütles: „Ära karda. Mina olen Juhan Liiv.“
Lasksin ta sisse. Teadsin, et Juhan ja minu isa on tädipojad, nende emad olid õed. Mõlema mehe sünniaasta on 1864.
Juhan jäi meile elama. Ta oli kange suitsumees, pahvis peaaegu vahetpidamata. Ise ütles, et tubakas on isa, poeg ja püha vaim. Hommikuti muudkui luuletas, pärast lõunat viskas kõik kirjutatu paberikorvi. Meie ei osanud tema kirjatööst midagi pidada, kogu luule läks tulehakatuseks.
Ühel päeval tuli Juhan väljast paljajalu. Isa küsis: „Juhan, kus su saapad on?“
„Jätsin sadamasillale. Ega keegi neid võta. Kõik teavad, et Juhani omad.“
Isa läks koos Juhaniga sadamasse. Saapaid muidugi polnud. Isa pahandas. Ostis Juhanile uued saapad ja pani ta bussi. Saatis Raplasse Joosepi juurde. Juhani vend Joosep oli seal kirikuõpetaja.“
