Nii et, jah, kui Rein Taagepera oleks avaldanud oma raamatus ära toodud luuletustest koostatud luulekogu, siis oleks selle kohta nähtavasti öelda nii mõndagi. Aga siinse raamatu kontekstis oleks kriitikul igatahes imelik selle lihtsa ja kena nooruslüürika üle nurisema hakata. Võikski siis saalomonlikult öelda, et nii paks, tark, põhjalik ja isiklik raamat räägib enda eest ise ega vajagi mingit kiitust ega laitust. Aga nii-öelda reklaami huvides võib ikkagi rõhutada, et kogu oma ülimalt faktiküllase üksikasjalikkuse juures pole see raamat mingilgi määral kuiv kroonika, vaid seda võib ka vabalt lugeda kui elavas esseistlikus stiilis köitvat reisikirja, mis viib meid autori sünnilinnast Tartust teise maailmasõja lõpuaastate Saksamaale, sealt edasi Aafrikasse Marrakechi ja lõpuks Kanadasse Torontosse. Autori terav psühholoogipilk avab väga veenvalt raamatu arvuka tegelasgalerii (eriti muidugi minajutustaja enese) hingeheitlusi ja käitumismotiive. Ning loomulikult eksistentsiaalseid saatusepöördeid, „määravaid hetki”, nagu seda lubab teose pealkiri.
Selle raamatu põhjal oleks nähtavasti võimalik kirjutada sisukas lühiuurimus pealkirjaga „Rein Taagepera elufilosoofia”. Tema pihtimuslikest ja kaasakiskuvatest maailmavaatelistest ja religioossetest otsingutest (peatükis „Luterliku ateisti usurännak (1939-1959)”) ma oma Postimehe arvustuses juba natuke kirjutasin ja tõin ära paar tsitaati. Tänase sõnavõtu lõpul aga tahan esitada veel ühe autori lakoonilise mõtteavalduse, mis võiks olla raamatu eluvaateliseks kreedoks: „Minu jaoks on alati kehtinud topeltstandard selles mõttes, et nõuan endalt rohkem kui teistelt” (lk 287).
Aga päris lõpuks tahan muidugi kinnitada, et raamat vajaks järge. Loodan väga, et autor ei võta seda kui tüütut kohustust (minu meelest on teosest tunda peale kõige muu hea ja väärtusliku ka ehtsat kirjutamise mõnu, ja just seda tahaksingi edasiseks autorile veelgi suuremates kogustes soovida.
*Sõnavõtt raamatu „Määravad hetked. Mälestusi aastani 1960” esitlusel 22. mail Tartu Kirjandusmajas
