Mõttepäeviku – või kuidas seda nimetada või (kontseptuaalselt?) üldse nimetamata jätta – autor kannab Kivivalgeli samavõrra ebamäärast kui auväärset nime, mille taga olev isik, kuigi ta meile – nagu tõenäoliselt ka kõigile teistele – hästi teada on, soovib (ja võib) siinkohal minu poolest ka anonüümseks jääda. Kes tahes ta ka poleks, näib Kivivalgel oma raamatus jälgede segamiseks välja pugevat nii mõnestki nahast.
Võtkem näiteks teose ülesehitus (nummerdatud, pealkirjastamata peatükid), stiil või isegi žanr, mis – nagu juba (peaaegu) öeldud – langeb kuhugi proosa, essee, päeviku ja poeetilisemat sorti udu vahele. Ja nagu sellest veel vähe oleks, näeb autor kurja vaeva ka prototüüpide peitmisega, asendades need (pealtnäha) juhuslike suurtähtedega, mis pealegi loost lukku varieeruvad, nii et keegi, kes ühes on M, N või R, võib järgmises olla U, ülejärgmises K jne. Lisaks veel Kivivalgeli enda anonüümsuse võbe, mis nii mõnegi tähe taha (täpitähtede puhul ka nende peale) oma punkti või isegi mitu virutab.
Nimi Kivivalgel tuleb Andreas W essee(taolise)st (tekstist), kus midagi kivi valgel tehti või ei tehtud. Raamat liigendub 13 temaatiliseks alajaotuseks: kiri, lapsepõlv, hirm (iseenda ees, iseenda pärast), mõistatus, reaalsus, pagemisjoon (või pagu), tartu, kultuurilugu, tingimused (või olud), pere, luupainaja, olemine, simulatsioon. (Kasutan väiketähti, kuna ka kogumiku tekstide pealkirjad on väikese algustähega. Tekstid ise on tavapärases ortograafias.)
Üks huvitavamaid on tartu-osa, mis võtab selle lugupeetud linna olemuse minu arust üsna hästi kokku. Näiteks nii: „Viletsad poeedid [—] loovad eriti suurtes kogustes oma „avangardseid ja sürrealistlikke fantaasiamaailmu“, mis ealeski ei realiseeru; „millel pole õieti mingit pistmist reaalsusega“.“ Või nii: „Aegajalt tulevad kuskilt, tavaliselt Tallinna headest koolidest uued noored aktivistid, kes üritavad siin „elu käima panna“. Aga see näeb välja nagu Klaabu ja Nipi korraldatud tsirkus tigeda kala läpatanud kõhus. Tige kala lihtsalt sülitab varem või hiljem kogu tsirkuse jälle välja ning Klaabu ja Nipi purjetavad .. tööle Tallinna reklaamibüroodesse.“ Või nii: „Tartu, millel on väärtust, koosneb .. asjadest, mida siin pole.“ Või kaebus: „Tartu peal lasub pöörane kogus virtuaalseid reaalsusi. Peamiselt raamatute näol. Tartu tegelik keskpunkt ja peamine pühamu on TÜ raamatukogu. Inimesed ägavad oma koduste raamatukogude all. [—] Kogu aeg ägavad. Reaalsused on kujutuslikud, kuid nende hulk ja mass on nii suured, et materiaalne reaalsus nende all on pidevalt väändunud, deformeerunud.“ Või sedasi: „Ma pole siin Tartus midagi teinud, sest vaid siin mitte midagi tehes saan ma teha ükskõik mida.“ Aamen. Või (miks mitte) isegi: Aamen Haamer.
Leidub ka mõistatuslikumaid sõnavõtte. Üks selline on „daydream nation“, kus räägitakse väravatest, mis avanevad eikuhugi, nostalgiast a(s)ja(de) pärast, mida kunagi pole olnud (mh meenub üks samasuguse probleemipüstitusega Vihiku erinumber). Loos „maailmas-olemise-tunne“ üritatakse (üpris õnnestunult) määratleda maailmas-olemise-tunnet, mida ei tohi segi ajada Heideggeri samanimelise tunde, kohalolu-, siin-ja-praegu-, välismaal- ega reisiloleku-tundega. Loos „aine must telefon“ kurdetakse (täiesti asjakohaselt), et „heliseb alalõpmata, päeval ja öösel aine must telefon. Kunagi ei tea, mis torust tuleb“. Millegipärast meenub telefonihelin Juhan Liivi rinnakorvis – koos võimetuse (või võimatusega) vastu võtta –, see aga on paralleelina pigem asjakohatu: „Kõik on võimalik, piirid on lahti. Selle asja nimi on tulevik. See on väsitav, aga ka vabastav tunne.“
Mitmes tekstis käsitletakse unenägude problemaatikat, näiteks somnambulismi, luupainajate või tõelise mittekoha aspektist. Viimane ei ole mitte koht, mida nähakse unes, vaid koht, kuhu (poolunes) kujutletakse end ärkavat – üsna keeruline konstruktsioon, eriti kui mõelda, et autoril on oskus (tegelikkuse) „mitte-meeldetulemise hetke teadlikult pikendada üsna nii kaua, kuni sellest ära tüdinen. Ma enam ei maga, olen ärkvel, aga eelistan mitte kätte tuua seda kohta, kus olen [—]. Ma saan nii viibida .. kõikides kohtades, kus olen maganud; kõikides, kus võiksin magada, kõikides, kus ealeski ei maga, ja nautida seda tunnet“.
See on midagi uut. Olen kuulnud nn selgest unenägemisest (unenägude juhtimisest – lucid dreaming), aga mitte kunagi tegelikkuse juhtimisest (pool)-unes, ärgates vms. Kõlab väga vajalikuna – ja äratab kadedust. Nagu ka selge unenägemine, üleüldse unenägude nägemine ja nende mäletamine.
Mitmel puhul tahaks teksti parandada või kommenteerida. Loost „worldbuilding“: „.. mis mind ärkamise järel hämmastas, oli see, kuidas mu teadvustamatus suutis kihutava trammi kiirusel luua sadade majade kaupa äärmiselt detailset arhitektuuri. [—] ilmsimaailmas võtab niisugune worldbuilding grupil animafilmide või arvutimängude professionaalsetel disaineritel meeletult aega ja ressurssi, aga ühe keskmise inimese teadvustamatus ei pea und nähes selleks isegi mitte pingutama, see tuleb täiesti iseenesest.“ Siin aetakse segi kaks täiesti ühismõõdutut asja: tähistatav ajus (unenäoarhitektuur) ja tähistaja arvutis (graafilise disaineri loodud „arhitektuur“, s.t selle pilt). Lisaks, tänapäeval joonistab ka tehisintellekt pildi umbkaudu unenäokiirusel valmis, disainer ainult parandab.
Lugu „juttu ajada“: „V-l ei ole kunagi olnud probleeme reaalsustega. Neid tuleb tal nagu küllusesarvest. [—] Seejuures ei ole see tingimata mingi keeleline ladusus. V. õppis rääkima hiljem kui L. ja tal ei ole sellist pillavat sõna- ja lausemasinat. Aga tal on see kujutluste pillavus. Antud näite varal ei ole üldse kindel, et sekundaarse modelleeriva süsteemi ladusus eeldaks primaarse modelleeriva süsteemi ladusust.“ Vastupidi. V. on suurepärane tõestus, et T. A. Sebeokil oli õigus ja Tartu-Moskva koolkond eksis. Kujutlused on Sebeokil nimelt primaarne ja keel sekundaarne modelleerimissüsteem; Tartu-Moskva koolkonnal on keel primaarne ja kultuur (sh mängud) sekundaarsed.
„surma must soonestik 2“: „.. õnnetus kesklinnas, hommikul, kui F-iga lasteaeda sõitsime. Kaubik tagurdas F-i rattakärule otsa. F. jäi õnnekombel terveks, ainult käru oli deformeerunud. [—] Ma ei saa lahti mõttest, et äkki see kõik on vale. Äkki ma elan praegu mingis philipkdickilikus illusoorses reaalsuses, mis sündis tol hetkel veebruarikuus 2020 Ülikooli ja Küütri nurgal. Ning tõeline reaalsus on hoopis teistsugune – selline, kus kaubik ei peatunud nii filmilikult viimasel hetkel, vaid sõitis meeter maad edasi – kõigi võimalike tagajärgedega, millele ma ei taha mõelda. See kahtlus on ühest küljest totter. Aga ta ei lähe ära ..“. Muidugi ei lähe. Seda nimetatakse kvantmehaanika paljude maailmade interpretatsiooniks: ühes kvantharus sai F. surma, teises jäi õnnekombel terveks, kolmandas sai vigastada jne. Küsimuste küsimus on nüüd järgmine: miks just meie (arvame, et) elame just selles kvantharus, kus ta jäi õnnekombel terveks? Ei tea … aga umbropsu pakun, et see on kuidagi seotud aju ehituse ja sellega, mida nimetatakse „ajaks“ (aga võiks nimetada ka „aja illusiooniks“, mida aju meile ette renderdab). On ka pealtnäha igavam võimalus: paljude maailmade interpretatsioon on lihtsalt vale.
Aga tagasi tartusse (kus me küll õigupoolest juba niigi olime). Kivivalgeli valgel saab korraga päevselgeks, miks on (ja mida tähendab) Tartu tunnuslause „heade mõtete linn“. Loost „tühjale kohale“: „Ka jaapanlaste maa alalõpmata väriseb ja linnad põlevad. Nende eluhoiak on olnud: naudi ilu, sest see on üürike. Tartu kollektiivne teadvustamatus ent paistab olevat teinud ilu üüridusest risti vastupidise järelduse: materiaalset maailma ei saa usaldada. [—] Tähtis on puhas idee. Ja isegi mitte platonlik idee millestki konkreetsest [—]. Tähtis on mingi metatasandi idee: idee ideedest. Idee sellest, et ideed aina tärkavad, hargnevad ja muunduvad kõige pöörasemal ja fantastilisemal viisil. Peaasi ainult, et nad mingil juhul liiga palju ei settiks, selgineks ega omandaks konkreetseid mõõtmeid ja tunnuseid, muidu jälle on venelased kohal ja panevad tule otsa.“
Mis see tunnuslause siia puutub, võidakse nüüd mõelda. Siiski, siiski. Parim mõte, nagu Kivivalgel lugejaile ilmutab, ei ole mitte ainult selline, mis mitte kunagi ei teostu, vaid selline, mis on silmnähtavalt niiviisi konstrueeritud, et seda ei saagi kunagi teoks teha. Tere tulemast, „viletsad poeedid“ ja nende „„avangardsed ja sürrealistlikud fantaasiamaailmad““!
Irdteadvus – Ilmar Laabani vaste teadvustamatule (das Unbewusste).
