Tallinna tehnikaülikool kui Eesti suuruselt teine ja üle sajandi vana ülikool on ehitanud palju, aga veel rohkem plaaninud seda teha. Selle õppeasutuse arhitektuurilugu, mis palju rikkam raamatu pealkirjas lubatud Mustamäe kampusest, on vägagi väärt ülevaatlikku kirjapanemist. Lihtsalt pildialbumite aeg on ümber ning arhitektuuriajalugu üks institutsiooni tummiseid esitlusviise.
Eriti soliidselt mõjub, et kirjutamiseks ei pidanud abi paluma väljast, vaid monograafia autor on ülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi arhitektuuriajaloo dotsent Epi Tohvri. Teistpidi peab oma maja inimene jääma tööandjale lojaalseks ja see võib enesetsensuuri tõttu ahendada uurimisvabadust, ent Epi Tohvri akadeemilise uurijanatuuri juures pole see mõju avaldanud.
Kaugelt algav lugu. Raamatu lähtekohaks on autori 2022. aastal koostatud suurejooneliselt üle ülikooli laotunud tähtpäevanäitus „Kampus 60“. Seetõttu on siin kesksel kohal ülikoolilinnak ja üksikhoonete arhitektuur moodustab järgmise kihistuse – linnaehitus ja arhitektuur käivad käsikäes. Varem väga põhjalikult Tartu ülikooli hoonete kompleksi ajaliselt märksa pikemat väljaehitamist uurinud Epi Tohvri ongi eelkõige selle valdkonna uurija. Üks raamatut läbiv juhtmõte on ülikooli hoonerühma kohta Ameerika päritolu „kampuse“ sõna juurutamine. „Kampus“ on kindlasti hea lühike tarvitada, aga pole paha, kui heal lapsel on mitu nime (ka „ülikoolilinnak“ ja „üliõpilaslinnak“) .
Üks raamatu suuremaid üllatusi on, kui kaugelt algab Mustamäel lõppev lugu. Valgustusaega tagasi ei ole autor seekord läinud, aga Teise maailmasõja järgset massiülikoolide levikut läänemaailmas vaatleb põhjalikult. Väga hea konteksti loob Lääne ja NSVLi hariduspoliitika rivaalitsemise tutvustus. Selle taustal on üks uudsemaid raamatu osi ülevaade sulaajast saati käinud arutelust, kus teemaks Eesti ülikoolide kampuste väljaehitamine – seda nõudis kõrghariduse massistumine. Tänapäeval tundub omaaegsete koosolekute refereeringuid lugedes, et kõigil neil katus sõitis, kui nad plaanisid teaduse ja tehnika revolutsiooni ideest lummatuna kogu Tartu üles künda. Sealjuures muutusid rektorite, arhitektide ja välismaal käinud professorite seisukohad alalõpmata. Autor jätab mainimata, et kogu see terveid linnajagusid buldooseri ette saatev tuuseldamine pidi ette võetama Tartus, millest pärast sõja hävitustööd oli alles alla poole ja mille taastamine oli teadlikult pidurdatud. Siin ei hämmasta, kui vähe neis kidurais oludes nii suurejoonelistest plaanidest realiseerus, vaid see, kui kergekäeliselt telliti arhitektidelt aina uusi, eelmisi välistavaid lahendusi. See tundub arhitektide intellektuaalse potentsiaali hoolimatu raiskamise ja riigi arhitektuuribüroode ehk toonases keeles „riiklike projekteerimisinstituutide“ asjatu nuumamisena.
TTÜ ehk nn rauakool ei alustanud Mustamäel ja enne jõuti koostada omajagu põnevaid ehituskavu. Vabariigi sünni eufoorias kavandati Tallinna Tehnikumi 1923. aasta rahvusvahelise konkursiga praeguse Kalevi staadioni taha utoopiliselt hiiglaslikku hoonekompleksi, suurematki, kui kerkis 50 aastat hiljem Mustamäele. Kui 1930. aastate lõpus pärast Tartu eksirännakuid Koplisse koonduti, siis Nõukogude võim tahtis aastatel 1940-1941 püstitada kooli Hiiule või Tõnismäele, 1945. aastal aga kesklinna praeguse Rävala puiestee äärde ja SAS Radissoni hotelli kohale. Mustamäele jõuti mõtetega 1950. aastate algul, kui praegusele kohale plaaniti jäälossiliku Moskva ülikooli vähendatud versiooni.
Põhjamaade modernism. Epi Tohvri rõhuasetus toob välja, et väärtuslikem osa TTÜ arhitektuurist on 1960ndatel ja 1970ndatel Mustamäele kerkinud õppekompleks, mille kavandasid samas koolis hariduse omandanud arhitektid Uno Tölpus, Henno Sepmann ja Olga Kontšajeva. Eesti arhitektuuriloos viiest Stalini-aegsest lennust koosneva Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) põlvkonna üks liidreid Uno Tölpus käis juba 1957. aastal esimese eesti kultuuritegelaste grupiga Soomes. Ilmselt on sealt saadud impulsid oluline tegur, miks nii Tartu ülikooli Kääriku spordibaasis kui TPI hoonerühmas annab selgelt tunda murrang Põhjamaade modernismi suunas. Vahest saanuks nende kahe vahel võrreldavama võrdluse, kui praegu toodud paralleel Alvar Aalto jt maailma tipparhitektide loodud Helsingi tehnikaülikooli Otaniemi kampusega.
Seda, et ülikoolilinnaku areng kujunes 1980. aastatel VI õppekorpusest peale kaootiliseks ja et praeguseni veab iga maja vankrit ise suunas, ei ole Tohvri delikaatselt esile toonud, vaid lasknud ridade vahelt aimata. Energeetikamaja tellisekasutus räägib küll materjalis ansambliteadlikkusest, kuid jääb detailis rahutuks. Nurgapealne raamatukogu on kindlasti toekam kui 1980. aastatel sinna kerkinud söökla-klubi, ajab aga rohkem oma asja, kui suhestub ülejäänud kampusega. Kui algselt oli läbi peahoone šiki fuajee klaasseina siseõue vaadates mõeldud vaatevälja veepeegel, siis tiigi asemel 1986. aastal rajatud akadeemikute allee mõjus oma tuimade posti-otsas-pronkspead-ridadega nii postmodernistlikult kui ka brežnevlikult. Õnneks on see hiljem ümber kujundatud. Jõhker on kontrast sissepääsu ees Maire Morgen-Hääle rauakooli sümbolkuju „Üliõpilased“ mitmetähenduslikkuse ja pronksist Juliuse kitši vahel.
Ootamatult, kuid loogiliselt jutustab raamat ära ka suure osa Teaduste Akadeemia arhitektuuriloost, sest nõukogude ajal TPI taha kerkinud instituudid koos uute hoonetega liideti 1990. aastatel tehnikaülikooliga. Algselt naabreiks ehitatust sai aja jooksul kampuse osa.
Panus eesti arhitektuuriajalukku. Epi Tohvri kirjutuslaad on läbivalt rahulik ja väärikas, pikaldanegi. Üllatavalt muutub tekst ütlevamaks ja elavamaks uuemate majade puhul. Selle taga on metoodiline võte: Tohvri palus nimelt kirjavahetuses majade arhitektidel oma loomingut avada. Arvestades, et raamatu autor tunneb end varasemas arhitektuuris kindlamalt kui nüüdisaegses, on selline lähenemine asjakohane. Vanema osa peatükid on selgelt arhitektuuriajalooline uurimus, uuemad majad on aga käsitletud igaüks isemoodi, mistõttu aimub teksti hakituses rohkem kunagise kampusenäituse planšeti formaat. Raamatu tekst on arhitektuuri analüüsiv, kuid selgeist seisukohavõttudest on hoidutud. Üllatuslikult sõnakas on aga autor kokkuvõttes, kus ta annab rikkalikule uusimale literatuurile toetudes kampuste uuendamiseks konkreetseid juhtnööre. Kiiduväärt on Tohvri taustalugemus nüüdisaegses kõrghariduse arhitektuuri kirjanduses, kuigi seda võinuks rohkem Mustamäe analüüsis rakendada.
Raamatu kujundaja Krista Lepland on osanud hästi mõista raamatu rolli nii institutsiooni esindusväljaande kui ka arhitektuuriajaloo monograafiana. Arhitektijoonisega kaas toob meelde Laura Pappa kujunduse Epp Lankotsi ja Triin Ojari suvilaarhitektuuri raamatule, kuid siin on lisandunud materjalis ja serva järsus lõikes rauakoolile kohast monokroomset robustsust. Nii heterogeense visuaaliga raamatut on raske koos hoida, kuid tekst ja pilt on tasakaalus ning kooli identiteedi kirsipunane pildiallkirjades lisab elegantse nüansi.
See raamat on panus eesti arhitektuuriajalukku, aga teeb ka paljude tehnikaülikooli vilistlaste ja akadeemilise pere praeguste liikmete südame soojaks. Seda tüüpi raamatu kaudu jõuab arhitektuur palju rohkemate teadvusse, saab selgeks, et majad pole ainult ehitised, vaid osa kultuuriväljast. TTÜ arhitektuurilugu näitab, kui oluline roll on igal ülikoolil eesti haritlaskonna kujundamisel, sest majad ja nende kasutajad on alati koostoimes. Ehk jõuab siis ka Postimehe toimetusse arusaamine, et ülikoolid on väärt enamat kui arvamuslugudes järjekindlat alavääristamist.
