Maailmas tavatsetakse Eestit kirjeldada kui väikest, krapsakat, innovaatilist digiriiki – kohta, kus uued lahendused sünnivad loomuliku kergusega. Tartu ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski vaatab olukorda teise nurga alt – seestpoolt paistab, et meie innovatsioonisüsteem liigub tasapisi hoopis jäikuse poole. Liiga palju energiat kulub business as usual’i kinnistamisele ja müümisele, liiga sageli tekitame ühe euro jagamisel kunstlikult ülemäärast konkurentsi, mis soodustab turvalisi peavoolu valikuid ja surub riskantsed läbimurded äärealale. Kiiresti muutuvas tehnoloogiamaailmas – olgu jutt tehisintellektist, biotehnoloogiast või kvanttehnoloogiast – tähendab see, et strateegiad jäävad ajale jalgu juba enne, kui meetmed on käivitatud.

Kadri Ukrainski tegutseb mitmes rollis korraga – ta on riigimajanduse ja majanduspoliitika õppetooli juhataja ning CDL-Estonia kaasjuht, seistes iga päev piiril, kus teadus kohtub ettevõtluse ja poliitikaga. CDL on Creative Destruction Lab – sõna-sõnalt „loova hävituse labor“ või veidi vabamalt „loova lammutuse labor“, kuigi enamasti kasutatakse brändina ingliskeelset nime.

See mõneti oksüümoronlik nimetus tuletub majandusteadlaselt Joseph Schumpeterilt, kes on kirjeldanud innovatsiooni kui protsessi, kus uued ideed, tehnoloogiad ja ärimudelid paratamatult vanu lammutavad. „Hävitus“ ei tähenda siin vandalismi, vaid seda, et majanduses ja ühiskonnas asendub ebaefektiivne või ajale jalgu jäänu uuega – ja just see võimaldab pikaajalist kasvu. CDLi puhul on metafoor väga praktilise kaaluga: programm on nagu filter ja kiirendi, mis aitab kiiresti katsetada, mis tõesti töötab, mis on ainult haip ja tuleb lõpetada, selleks et suunata ressursid elujõulisemate lahenduste poole.

Lisaks juhib Ukrainski ingliskeelset üheaastast magistriprogrammi „Ettevõtlikkus majanduspoliitika kujundamisel“ (EEP) – enda sõnul üht põnevamat töölõiku CDLi kõrval. Programmis koolitatakse koos praktikute ja partneritega majanduspoliitikast huvitatud inimesi ning katsetatakse teemasid, mida mujal Eestis naljalt ei kohta: näiteks küberkaitseökonoomika kursus koos Tallinna tehnikaülikooli professori Rain Ottisega ja e-Eesti meistriklass, kus lektoriks Eesti riigi IT-arhitekt Andres Kütt. Kui algus oli kümmekonna tudengiga, on nüüd auditooriumis 20–25 õppurit alates eestlasest, kes töötab Kamerunis, kuni hinduni, kes töötab India keskpangas – ja professor ütleb, et just see rahvusvaheline kooslus sunnib iga päev uuesti mõtlema, kuidas poliitika tegelikkuses toimib.

Meie intervjuu keskmes ongi küsimus, kuidas muuta Eesti innovatsioonipoliitika korraga edasipüüdlikumaks ja teostatavaks: mida teha rahastuse ja stiimulitega, kuidas vähendada meetmete „halduskunsti“, kuidas kasvatada avalikus sektoris analüütilist võimekust – ja miks on innovatsioonist rääkimine on praegu rohkem kui majandusteema.

Sinu uurimisvaldkonda kuulub nii innovatsioonipoliitika kui ka akadeemiliste institutsioonide roll. Kui vaatame Eesti innovatsioonistrateegiat, kas näed, et strateegiline planeerimine on piisavalt dünaamiline, et reageeritaks kiiresti muutuvatele tehnoloogilistele suundadele, nt AI, biotehnoloogia, kvantarvutid?

Minu arvates on meie innovatsioonisüsteem muutunud jäigaks ja riskikartlikuks. Kuigi Eestit peetakse üheks kõige innovaatilisemaks ja digitaalsemaks riigiks, ei jaga ma seestpoolt vaadates seda optimismi. Me oleme oma süsteemi kujundanud rohkem jäikuse kui paindlikkuse suunas, jäänud kinni tegema business as usual’i ja koguni müüme seda eduloona, selle asemel et luua uut teadmist ja uuendada teaduse ja innovatsiooni põhialuseid.

Eesti innovatsioonistrateegia välja töötajad näivad liialt uskuvat, et kõike saab ette planeerida – piisab, kui paneme paika projektid ja programmid ning järgime neid distsiplineeritult. Aga teaduse ja tehnoloogia kõige kiiremini arenevates valdkondades nagu tehisintellekt, biotehnoloogia või kvanttehnoloogiad ei toimi selline juhtimisloogika. Need valdkonnad on olemuslikult katsetuslikud ja heitlikud: igas uues tehnoloogialaines on oma paratamatu haip, misjärel tuleb pettumine ja suuna korrigeerimine. Kui me juhime süsteemi selliselt, et teadlased peavad iga ideed kirjeldama peavooluteaduse traditsioonide järgi, siis välistame juba eos suure osa läbimurdelistest ideedest, mis võiksid meid edasi viia.

Sama muster kordub teaduse rahastuses. Meie konkurentsipõhise rahastuse osakaal on liiga suur, sellest on räägitud juba rohkem kui kümme aastat, näiteks teadus- ja innovatsioonipoliitika seire ehk TIPS-programmi aruteludes. Liigne võistlus vähese ressursi pärast ei tõsta innovatsiooni taset, vaid langetab seda. Nobelistid Philippe Aghion ja Peter Howitt on oma töödes näidanud, et ülemäärane konkurents viib innovatsiooni hääbumiseni, ehk teadusele üle kandes konformismi ja turvaliste teemade juurde, mitte uute ideede sünnini. Eestis näeme sama. Teadlased kirjutavad projektitaotlusi, mille hindamissüsteem soosib tuntud meetodeid ja peavooluga kaasaminekut, aga radikaalsed ja riskantsemad ideed jäävad kõrvale.

Ka meie riiklik strateegia rõhutab liigset ressurssi teaduse kommertsialiseerimisele, jättes tagaplaanile teadussüsteemi enda taastootmise. Kui vaadata teadus- ja arendustegevuse rahastuse jaotust, siis maailmas on üldiselt tasakaal selline: ligikaudu 60–65% avalikust rahastusest läheb alusuuringutele, 25–30% rakendusuuringutele ning vaid 10–20% eksperimentaalarendusele ja kommertsialiseerimisele. Viimast rahastavad peamiselt ettevõtted ise, sest seal on tegemist ärilise riski ja kasuga.

Avalik raha peaks täiendama, mitte asendama erasektori investeeringuid – toetama eelkõige just seda „surmaorgu“, kus teaduslik idee on veel liiga ebaküps, et erasektor julgeks sellesse investeerida.

Samas rõhutavad nii OECD kui ka Euroopa Liidu strateegiad just tugeva alusuuringu tähtsust, sest ilma selleta kaotab teadussüsteem võime riskantseid ja läbimurdelisi ideid üldse genereerida. Kui baasrahastus langeb alla kriitilise piiri, ei teki enam uut teadmist, mida rakendada või turule viia. Seda kinnitavad ka teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava (TAIE) enda aruanded, mis nimetavad teaduse baastaseme hoidmist Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika peamiseks väljakutseks.

Lisaks tuleb arvestada, et baasrahastus loob seose ülikoolide ja ühiskonna vahel: see võimaldab siduda teadustegevuse õpetamise, piirkondlike teadmiste vajaduste ja institutsiooniliste eesmärkidega. Õpe on endiselt kõige olulisem teadmussiirde kanal – sealt liigub teadus ühiskonda palju orgaanilisemalt kui ametlike innovatsiooniprogrammide kaudu. Kui me aga suuname liiga suure osa rahast projektipõhisesse konkurentsi ja kommertsialiseerimisse, siis kärbime teaduse võimet luua uut, sügavat ja riskantset teadmist, millele tuleviku innovatsioon saab üldse tugineda.

See on alus, millele tõeline innovatsioon saab rajada nii akadeemilise kui majandusliku tuleviku.

Eestis on mitmesuguseid innovatsioonistrateegia dokumente. Kuidas hindad nende dokumentide seost elluviimisega – või teisiti: kus on lõhe strateegia ja reaalsuse vahel? Milline roll peaks olema teadusasutustel ja kuidas neid paremini siduda innovatsiooni- ja ettevõtluskontseptsiooniga?

Kui vaadata meie strateegiadokumente ja nende elluviimist, siis suurem lõhe tekib minu meelest mitte niivõrd eesmärkide, vaid juhtimisloogika tasandil. Me püüame innovatsioonisüsteemi väga detailselt ette planeerida ja peenhäälestada. See tähendab suuri juhtimiskulusid, pikka ettevalmistust ning lõpuks ka seda, et meetmed avanevad sageli liiga hilja. Arvestades, kui tähtis osa on olnud Euroopa rahal, on reaalajas kasutamata jäänud fondidel suur dünaamiline alternatiivkulu: kui sa jätad võimaluse „aknas“ kasutamata, siis ei saa seda hiljem samal kujul tagasi. Pealegi lööb raha kuhjamine üksikutesse aastatesse süsteemi rütmi paigast ja tekitab tasakaalutuse, mida on hiljem väga raske siluda. Nii paistabki, et iga planeerimisperioodiga jääme sellest rongist pisut rohkem maha.

Teine probleem on meetmete ja algatuste üleküllus. Meil on väga palju instrumente, mis teevad kogu süsteemi ülalpidamise kulukaks ja juhtimise keeruliseks. Mul on meeles üks kõnekas episood: innovatsioonipoliitika loengus imestas üks Hiina tudeng, et Eestil on rohkem meetmeid kui Hiinal; teadmussiirde valdkonnas on neid meil isegi rohkem kui Soomel. See keerukus hakkab juba meenutama „omaette kunstivormi“ – nagu on öeldud ülikoolide akrediteerimise kohtaK. Viimaks on niimoodi raske juhtida innovatsioonisüsteemi tasakaalustatult ja paindlikult soovitud muutuste suunas.

Teadusasutuste rollist rääkides pean ma eelkõige silmas ülikoole, sest koos ettevõtetega on need Eesti innovatsioonisüsteemi süda. Ülejäänu on selle kõrval teisejärguline! Ülikoolide puhul peaks keskne eesmärk olema rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine kõigis valdkondades: teaduses, kus oleme väikeste gruppidega omapärased ja mitmekesised; õppes, mis on meil valdavalt eestikeelne ja Eesti-keskne, ning ka tugitegevustes, mis sageli jäävad tähelepanuta, kuid määravad tegeliku töövõime. Ma vaatan ülikoole oma valdkonnast lähtuvalt kui Eesti oludes suuri ettevõtteid ja ausalt öeldes imestan tihti, kui osavalt me ise oma rahvusvahelist konkurentsivõimet saboteerime. Me peaksime olema auahned, teadlikud rahvusvahelistest tegevusmudelitest ning kandma seda ambitsiooni läbi kõigi juhtimistasandite – kuigi ülikoolide tippjuhtkondadel on selle kujundamisel paratamatult kriitiline roll.

Eesti kui väike avatud majandus konkureerib Euroopa innovatsiooniruumis. Kuidas Sa näed Eesti rolli ja positsiooni Euroopa Liidu innovatsioonipoliitika kontekstis?

Väikese avatud majandusena on Eestil Euroopa innovatsiooniruumis üks selge eelis – me saame katsetada kiiremini ja tulemused paistavad ka teravamalt välja. Hea näide on praegu kaitsevaldkonna innovatsioon, kus muutuste kiirus ja ulatus on olnud muljetavaldav. Kui vaadata näiteks Darkstari fondi algatust ja selle koostööd Ukrainaga, siis seal toimib justkui väga tõhus „loova hävituse“ filter – ideed, mis päriselus töötavad, leiavad kiiresti tee edasi, need, mis ei tööta, kukuvad sama kiiresti välja. Lisaks on märkimisväärne, kuidas see on suutnud kasvada, kaasates rahvusvahelist seltskonda ja toetudes samal ajal ka riigi toele. Selliseid edulugusid ongi vaja, sest need näitavad, et Eesti tugevuse alus — era- ja avaliku sektori koostöö — võib teatud valdkondades anda väga kiire ja nähtava võimenduse.

Kui aga vaadata tervikpilti Euroopa Liidu kontekstis, siis on Eesti positsioon paradoksaalne: ühelt poolt oleme me jätkuvalt üle ELi keskmise, teiselt poolt ei ole me piisavalt dünaamilised, et oma edumaad kindlustada. Ka konservatiivsete indikaatorite järgi, näiteks Euroopa innovatsioonialase edetabeli (EIS) mõttes, on Eesti alates 2020. aastatest püsinud üle ELi keskmise, tugeva innovaatori grupis. Samal ajal tuleb ausalt öelda, et Euroopa muutumiskiirus tervikuna on aeglasem kui Koreas, USAs, Kanadas ja eriti Hiinas – ja see seab väikeriigile teistsuguse ambitsiooniproovi: kas me suudame Euroopa aeglasemas rütmis siiski olla need, kes liiguvad kiiresti?

Euroopa innovatsiooni edetabeli puhul on veel üks oluline nüanss — see kipub olema kaldu sisendite mõõtmisele ehk jälgib rohkem seda, mida süsteem teeb ja kui palju panustab ja vähem seda, mis nendest panustest lõpuks päriselt välja tuleb. Sellest tulenevalt on pingerida kulutuste suhtes väga tundlik. Kui vaadata tulemusnäitajaid, eriti tootlikkusega seotud näitajaid, siis on Eesti olnud stabiilselt nõrgem. Ja kui võtta 2024-2025 võrdlus, siis näeme, et Eesti indeksi tase tervikuna veidi langes. Minu jaoks viitab see muu hulgas sellele, et reaalajas rahastamise jälgimine ja meetmete õigeaegne — isegi pigem varajane — käivitamine on kriitilise tähtsusega.

Samal perioodil on näha ka märke, et teadussüsteem kaotas mõnevõrra atraktiivsust ja ettevõtete innovaatilisus langes mitmes näitajas. See on eriti kõnekas, sest alles mõned aastad tagasi olime ettevõtete innovaatilisuse osas Euroopa tipus. Pikas vaates pean ma üheks suureks ohumärgiks kõrgharitute osakaalu vähenemist elanikkonna hulgas — see on olnud läbi aegade üks Eesti tugevusi. Kui me tahame Euroopas oma konkurentsivõimet hoida, siis tuleb kõrgharidusele rohkem tähelepanu pöörata. See kõlab peaaegu triviaalne soovitusena, aga ometi oleme jõudnud olukorda, kus me justkui vaidlemegi selle üle, kas ja kui palju seda tugevdada. Minu meelest ei ole siin tegelikult vaidluskohta: kõrgharidus on üks olulisemaid eeldusi, et väike riik suudaks innovatsioonis püsida mitte ainult nähtav, vaid ka tulemuslik.

Uusettevõtlus ehk spetsiifiliselt teadusasutustest väljapunguv ettevõtlus: akadeemiline ettevõtlus, hargettevõtted ja kõrvalettevõtted ning süvatehnoloogia on samuti sinu uurimisvaldkond. Millised on sinu hinnangul Eesti akadeemilise ettevõtluse suurimad tugevused ja nõrkused? Kas akadeemilistel asutustel ja teadlaskonnal on piisavalt rahalisi, kultuurilisi, institutsionaalseid stiimuleid teha teadmusest või tehnoloogiast ärimudel?

Kui küsitakse Eesti akadeemilise ettevõtluse tugevuste ja nõrkuste kohta, siis kõige suurem nõrkus on minu meelest see, et me püüame algstaadiumis tehnoloogiaid liiga kiiresti „ettevõtteks teha“. Selle tagajärjeks on hübriidne seisund: projekt ripub kuskil teaduse ja äri vahepeal, tsükkel läheb pikemaks, mitte lühemaks. Sageli ei ole reeglid selged, eriti rollide ja huvide konflikti puhul. Rahastus tuleb selles faasis ikka teadusgrantidest, ettevõte tiksub, teadlane on venitatud kahe maailma vahele – ja lõpuks on see lihtsalt nende inimeste kasuliku (elu)aja raiskamine. Tehnoloogia küpseb aeglaselt, äri ei saa hoogu, teadustöö kannatab ning me toodame poolelusaid struktuure, mille elluviimiseks puudub vundament.

Teine kitsaskoht on äriteadmiste puudujääk. Meil ei ole piisavalt inimesi, kes oskaksid süvatehnoloogiat tõlkida äriloogikasse, ega süsteemi, mis neid oskusi järjepidevalt toodaks. Tasuliseks tehtud ärijuhtimise õpe ei kompenseeri seda puudujääki – me täiendame juba tegutsevaid ärijuhte nende enda raha eest, aga ei õpeta välja uusi, rahvusvaheliselt edasipüüdlikke noori juhte. Paistab, et oleme riigina otsustanud, et meil on vaja toota kutsehariduse tasemel raamatupidajaid ja juhiabisid, aga magistritaseme ärijuhte justkui vaja ei ole – nagu juhtimine oleks meil mingi „kaasasündinud keskmise eestlase oskus“. Kui see on eeldus, siis ei saa ka teadusest punguvate ettevõtete äriline edu kasvada kiiremini kui ettevõtteid loovate teadlaste individuaalne õppimiskiirus. Üldjuhul on see aeglane ja väga kallis süsteemi arendamise viis.

Deep-tech’i eripära ongi selles, et see nõuab teistsugust mängu: pikem arendustsükkel, suurem risk ja palju tihedam sidusus teadus- ja ärimaailma vahel. Tipptasemel äriliste oskuste arendamine on kallis ja aeglane töö. Näiteks CDLis suudame me kiirendada umbes kaks-kolm Eesti ettevõtet aastas, ja need pole ainult ülikoolidest tulnud. See ütleb midagi mastaabi kohta: kui tahad kasvatada süvatehnoloogilist ettevõtlust, pead sa kasvatama ka inimesi ja kompetentse.

Sageli ei saada aru, kui keeruline on deep-tech’i ärimudel. Lihtsas ühe tootega SaaS-mudelis (ingl software as a service, ’tarkvara kui teenus’) võib olla 10–20 olulist seost; mitmepoolsetes platvormides (Amazon, Uber) 50–100+; tööstus X.0 ökosüsteemides tihti üle saja seose, sest lisanduvad andmevood, koostööpartnerid ja tehnoloogiline integratsioon. See seoste arv kasvab kiiresti iga komponendi ja partneri lisandumisega. Kui inimesed ei ole kusagil selliseid mudeleid tundma õppinud, lahti võtnud ja analüüsinud, siis ei ole see valdkond, mida „õhtuti kodus“ kiiresti omandatakse.

Kui küsitakse, kas Eesti innovatsioonistrateegia toetab deep-tech’i – infrastruktuuri, riskikapitali ja „teadus-ärimeeste“ kultuuri poolest –, siis ütleksin, et suures plaanis on meil siin Euroopaga sarnased hädad. Deep-tech’i ettevõtetes napib äriinimesi; riskikapitali kättesaadavus ja ka riskikultuur on võrreldes USAga madal. See ei ole ainult Eesti eripära, vaid kapitalismi mudeli ja turu suuruse paratamatus, aga see tähendab, et peame olema veelgi targemad, kuidas oma väikest ressurssi võimendada.

Minu strateegiline soovitus on lõpetada tehnoloogiate enneaegne „ettevõttestamine“ ja luua vahefaasi selgemad reeglid ning rahastus, mis ei sunni teadlast kahe tooli vahele. Teiseks: panustada süsteemselt deep-tech’i ärikompetentsi kasvatamisse – mitte ainult ettevõtluskoolituste, vaid tipptasemel mentorluse, rahvusvaheliste võrgustike ja keeruliste ärimudelite tundmaõppimise kaudu. Kolmandaks: vaadata deep-tech’i toetust mitte üksiku meetmena, vaid kui võimekust juhtida keerulisi tegevusmudeleid kogu innovatsioonisüsteemis – see puudutab lõpuks sama palju ka ülikoolide juhtimist tervikuna.

Tulles nüüd avaliku sektori innovatsiooni juurde, siis oled avaliku sektori rolli innovatsioonipoliitikas kirjeldanud oma artiklis „Innovation Policy Governance and Dynamic Capabilities in the Public Sector: Challenges for Estonia and other CEE Countries in the Context of Industry 4.0“.

Kui ma räägin avaliku sektori „dünaamilistest võimekustest“, siis pean silmas kolme omavahel seotud komponenti. Esiteks: võimet pidevalt jälgida (ingl scan) uusi lahendusi ja tegevusmudeleid – kõik ei ole otseselt äri, aga loogika on sama. Teiseks: võimet uusi trende ära kasutada, ehk mobiliseerida ressursse ja teha valikuid õigel ajal. Ja kolmandaks: võimet oma tegevussüsteemi muuta – ümber kujundada protsesse, integreerida tehnoloogiaid, koolitada inimesi ja juhtida süsteeme nii, et organisatsioon püsiks konkurentsivõimeline.

Eesti avalikus sektoris on neist esimene ja teine komponent minu hinnangul pigem nõrgad. Meil on paradoksaalselt väga tugev eeldus: rahvusvahelises võrdluses erakordselt läbipaistvad finantsandmed – nii tehingute lõikes kui ka pikkades aegridades. Just hiljuti arutasime ühel EEP sessioonil, et andmed on olemas, aga väga vähe on näha, et neid süstemaatiliselt analüüsitakse. Jälgimine ei ole ainult „lugesin raportit“, vaid andmepõhine trendide tuvastamine ja selle sidumine rahvusvaheliste koostöövõrgustikega. Need kaks peaksid olema avaliku sektori igapäevane närvisüsteem, mitte juhuslik projekt.

Teine komponent – trendide ärakasutamine – eeldab, et ressursse saab kiiresti liigutada, investeerida digiplatvormidesse, katsetada uusi tegevusmudeleid. Siin on minu meelest kriitiline mõtteviisi nihe: muutus peaks olema rutiin, mitte erand. Kui tuua lihtne paralleel, siis ülikoolides peaksid õppekavad pidevalt arenema – see ei peaks olema „suur reform“ kord kümnendis, vaid normaalne töörežiim.

Kolmas komponent – süsteemi muutmise võime – hõlmab juba organisatsiooni sisekliimat: protsesside pidevat ümberkujundamist, tehnoloogiate integreerimist, töötajate ümberõpet ja süsteemide juhtimist. See ei tohi olla ühekordne kampaania, vaid järjepidev võimekus, mis toetab pikaajalist kasvu ja innovatsiooni.

Oluline on rõhutada – see pole väljakutse ainult avalikus sektoris. Näiteks Innotrepi projekti (Innotrepp on ettevõtete innovatsioonivõimekuse arendamise mudel) käigus oli huvitav kuulda ka erasektori katsetusi, kuidas innovatsioonitegevusi pidevalt ümber häälestada. Ka minu enda kogemuse kohaselt ei ole analüüs ja trendide tabamine kõige raskem, kui oskused on olemas. Keerulisem on tekitada katsetamise rutiin, et organisatsioon harjuks muutusega, mitte ei kohtleks seda erakorralise sündmusena. Selles mõttes olen ma ilmselt teoorias tugevam kui praktikas – aga see ongi hea meeldetuletus, kuhu järgmise 5–10 aasta reformifookus peaks liikuma – mitte järjekordne strateegiadokument, vaid institutsionaalne võimekus igapäevaseks muutuseks.

Sul on käsil projekt „Tulevikus sobivate tehnoloogiliste niššide hindamine“, mida põnevat seal uurite?

Selles projektis püüame sisuliselt vastata ühele keerulisele küsimusele: kuidas hinnata ette (ld ex ante), millistel uutel tehnoloogiatel on tulevikus suurem eduvõimalus. Me ei vaata seda ainult abstraktse mudelina, vaid töötame nii teadusgruppide kui ka tehnoloogiamahukate iduettevõtete näidetega ja võrdleme oma tähelepanekuid ka CDLi andmestiku ja kogemusega.

Praegu on kõige suurem probleem see, et need mõõtmed, mida peaks korraga hindama – tehnoloogia enda küpsus ja eristuvus, turu loogika ja ajastus ning organisatsiooni/tiimi suutlikkus – elavad teaduskirjanduses sageli eri „sahtlites“. Traditsioonid ja meetodid on lahus, mistõttu terviklikku pilti on raske kokku panna. Meie eesmärk ongi neid lähenemisi integreerida ja teha sellest süntees, mis oleks ühtaegu teoreetiliselt põhjendatud ja praktiliselt kasutatav.

Aus vastus on see, et praegu ei ole mul veel midagi säravat raporteerida — jätaks selle hea meelega järgmiseks korraks. Aga see, miks see teema üldse tähtis on, on üsna selge. Kiire tehnoloogia areng muutub rutiiniks, ja majandusliku eelise saab üha enam see, kes suudab paremini valida, milliseid tehnoloogiaid turu jaoks arendada ja milliseid mitte.

Praktikute poolelt on huvitavaks näiteks näiteks startupscience.io, kes liigub selles suunas, et tuua turule tööriist, millega saaks ülikoolides osa teadlaste iduettevõtlusalasest treeningust teha süsteemsemalt ja skaleeritavamalt.

Kas Eesti kolmanda haridusastme ehk doktorantuuri periood võiks olla nelja aasta asemel kaks või kolm? Mõni professor on seda seisukohta omavahelises vestluses maininud. Arvestades, millises inforuumis elame võrreldes kümnenditaguse ajaga, siis kas nii pikk doktorantuuri periood on praegu õigustatud? Milliseid muid nõudeid PhD kraadi omandamiseks muuta võiks?

Põhimõtteliselt on doktorantuuri paindlikumaks tegemine võimalik juba praegu. Minu teada saab patente arvestada doktoritöö osana ja ülikoolidel on ka võimalus anda kraad erakordse artikli puhul selle ühe artikli alusel. Aga siin tuleb kohe mängu asjaolu, et valdkondade traditsioonid on väga erinevad. Näiteks majandusteaduses näen selgelt, et nelja aasta jooksul ei jõua paljud doktorandid tugevaid artikleid tippajakirjades avaldada. Kui eesmärk on „neljaga kaitstud“, siis tekib surve avaldada nõrgemates ajakirjades, ja mitte tingimata sellepärast, et idee oleks halb, vaid kvaliteetse avaldamise tsükkel on aeglane.

Kas doktorantuur võiks siis olla kaks-kolm aastat? Teoreetiliselt võib ju kiiremini läbida, aga siin on üks oluline „aga“: suurem osa doktorantuuri hüvedest kaob kaitsmisega ära. Doktorandi-nooremteaduri palk, mitmesugused soodustused konverentsidel, rahvusvaheliste stipendiumide ja mobiilsusvõimaluste kättesaadavus – paljud neist on seotud doktorandi staatusega. Nii et lühem kestus ei ole minu meelest eeskätt regulatsiooni küsimus, vaid stiimulite ja karjääriloogika küsimus: miks peaks inimene kiirustama, kui just selles faasis on tal parim ligipääs ressurssidele, võrgustikele ja kasvukeskkonnale?

Pealegi: doktorantuur ei ole lihtsalt „kolm artiklit“! Kui magistritöö on sisuliselt üks artikkel, siis doktoritöö kolm artiklit ei ole iseseisvaks treeninguks tõenäoliselt liiga palju, muidu hakkaks doktorikraad liigselt sarnanema teise magistrikraadiga. Doktorantuuris peaks tekkima kvalitatiivne hüpe, iseseisvumine teadlasena, võime ise uurimisliini vedada ja oma tööd rahvusvahelises konkurentsis kaitsta.

Ja doktorandi areng ei piirdu teadustööga. Doktorant peaks olema ka järelkasv akadeemilistes rollides: õpetamise ja juhendamise kogemus, konverentside ja seminaride korraldamine, avalik esinemine, poliitikakujundajate nõustamine. Vaadake, milline on tänapäeval ideaalne professori roll – innovatsioon, teadus, kommertsialiseerimine, õpe, juhendamine, ühiskonna teenimine. Kuskil peab inimene kõike seda harjutama ja doktorantuur ongi selleks mõeldud arenguetapp. Seepärast ütlen, et küsimus pole ainult selles, „kas neli aastat on liiga pikk?“, vaid „kuidas teha need neli aastat sisuliseks ja karjääri mõttes mõttekaks?“, nii et doktorikraad tähistaks uut taset, mitte kiiremini läbitud formaalsust.

Kas Eestis on majanduspoliitika kujundamisel aru saadud, et eksisteerib kaks erinevat ettevõtlustüüpi – võimalikult madalaid makse ja vähest bürokraatiat ning riigi sekkumist eeldav nn tavamajandus ja teisalt teaduspõhine innovatsioonimajandus, mis vajab strateegilist lähenemist ja ka avaliku sektori aktiivset poliitikat? Kas poliitilistel jõududel on rõhuasetus paigas, kust ja kuidas tuleb riigile suurem rikkus – kas madalalt maksustatud tavapärasest ettevõtlusest või aktiivsest innovatsioonipoliitikast?

Ma arvan, et arusaam sellest, et majanduses on eri tüüpi ettevõtlust ja et innovatsioonimajandus vajab teistsugust poliitikaloogikat kui tavamajandus, ei ole poliitilisel väljal veel kuigi küps. Ja ausalt öeldes on siin rohkem nüansse: innovatsiooniprotsesside poolest ei ole ettevõtteid kaht, vaid nelja tüüpi, aga see teadmine ei ole kasutuses. Selle taustal on teine, veel suurem maailmavaateline eristus – kas riik on minimaalselt sekkuv või arendav riik, kes sekkub teadlikult rohkem kui „miinimum“. See vaidlus ei ole pelgalt Eesti eripära – see on olnud terav ka teadlaste, sealhulgas majandusteadlaste, seas, hoides terveid koolkondi ja nende praktikuid üksteisest eemal. Alles hiljuti on arendava riigi vaatenurk saanud tugevama ametliku tunnustuse ka peavoolu majandusteaduses, mis näitab, kui sügavale traditsioonidesse on see konflikt kinnitunud.

Maksupoliitika kohta ütleksin nii: väga madalate maksudega saame pikas perspektiivis suure tõenäosusega väga ebavõrdse ühiskonna. Alguses väljendub see sissetulekutes, aga hiljem kandub üle haridusse – ja tegelikult on see tendents meil juba olemas. Ma ei ole kindel, kas selline ühiskond ja majandus on pikemas konkurentsis kestlik. Kuigi meil on praegu suhteliselt madalad maksud, arvan, et on veel kasutamata reserve, näiteks kui loobume teatud „halduslikest kunstivormidest“, mis toodavad bürokraatiat ja neelavad energiat. Ja muidugi – enne tuleb kasvada ja siis saab ümber jaotada, mitte vastupidi. Aga kasv ei tule üksnes maksutasemest, vaid sellest, kas süsteem suudab luua uusi väärtusahelaid ja uut teadmist.

Siit jõuamegi innovatsioonipoliitika juurde. Innovatsiooni puhul ei tööta „üks ja sama reegel kõigile“ ja eriti hästi paistab see välja ülikoolide näitel. Kui me käsitleme ülikoole innovatsioonimajanduse osana, siis ei peaks neid juhtima eelkõige standardite kaudu, vaid peame looma raami, kus nad saavad koos tudengite ja teiste ülikoolidega katsetada eri teenuseid ja õpilahendusi. Ülikoolidel on siin üks suur struktuurne eelis: klient ehk tudeng on iga päev olemas ning temaga saab pidevalt prototüüpida ja testida – see on luksus, mida paljudel ettevõtetel ei ole.

Selle loogika järgi peaks innovatsioonikulu minema palju rohkem õppemeetodite, ainete ja programmide arendamisse, mitte standardite tootmisesse. Praegu kipub avalik sektor kehtestama standardeid, mis on kehtestamise ajaks juba osaliselt vananenud. Muidugi, mingit raamistikku on rahvusvaheliseks võrdluseks vaja, aga selle sees peab olema vabadust. Innovatsiooni üks keskseid mehhanisme on see, et vigadest õpitakse – sageli rohkem kui täiuslikuks viimistletud, turvalisest loengust või kolm aastat varem valmis treitud õppekavast.

Ja siin on minu meelest Eesti suurem probleem: oleme süsteemina kaotanud võime riske võtta ja riski taluda. Aga ilma riskitaluvuseta innovatsiooni ei sünni. See kehtib nii ettevõtluses kui ka avalikus sektoris, ja eriti hariduses. Kui poliitilised rõhuasetused jäävad ainult maksude-bürokraatia teljele, siis võime küll nn tavamajandust mõnevõrra toetada, aga me ei ehita üles seda innovatsioonimajanduse osa, mis loob pikaajalise rikkuse. Meil on vaja selgemat arusaamist, et rikkus ei sünni ainult sellest, kui riik teeb end väikseks, vaid ka sellest, kas riik suudab targalt kujundada keskkonda, kus uued ideed saavad läbi proovitud, skaleeritud ja lõpuks ka väärtuseks pööratud.

Oleme 2027. aasta riigikogu valimiste eelses perioodis ja kõik erakonnad hakkavad koostama oma valimisprogramme, sh majanduspoliitika programme. Ühelt poolt peab riiklik innovatsioonistrateegia olema ambitsioonikas, teisalt selle elluviimine reaalsusele orienteeritud. Millised on sinu peamised soovitused Eesti innovatsioonipoliitika kujundajatele?

Väikese avatud innovatsioonisüsteemi puhul kehtivad samad põhimõtted, mis avatud majanduse puhul üldisemalt: stabiilsus, rahvusvaheline koostöö ja paindlikkus. Kui need kolm on paigas, siis on meil võimalus kiiresti muutuvates tehnoloogiates ja turgudes konkurentsis püsida.

Esiteks tähendab see minu meelest, et tuleb hoida teadusvabadust ja tagada prognoositav rahastus. Ilma selleta muutub kogu süsteem lühinägelikuks – inimesed ei julge riskida, ei vali keerulisemaid probleeme ega investeeri võimekusse, mis tasub ära alles aastate pärast. Teiseks tuleb suurendada rahvusvahelist koostööd ja suhtlust – see on väikesele riigile ainus ellujäämisstrateegia. Kolmandaks peame looma mehhanismid väliste šokkide leevendamiseks, olgu see välistudengite teema, kõrge riskiga projektide toetamine või lihtsalt võime reageerida, kui keskkond muutub. Siia kuulub ka investeerimine infrastruktuuri ja praktiliste oskuste arendamisse, sest ainult loosungitest ei sünni uusi tooteid, teenuseid ega teaduslikku läbimurret.

Veel pean oluliseks professionaalset poolt, teadusjuhtimise ja läbipaistvuse tugevdamist ning klastrite ja võrgustike arendamist, et integreeruda globaalsesse teadusruumi. Mina vaataksin kogu teadus- ja kõrgharidusvaldkonda rohkem ka läbi ekspordi prisma: kuidas tagada uuenemine ja kuidas luua rahastusmudel, mis ei sõltu ainult sisemisest eelarvekaklusest. Kui me ei suuda olla rahvusvaheliselt atraktiivsed, siis jääbki meil skaleerimine väikseks ja võimekus hapraks.

Mulle meeldib mõte, et kui 80% plaanist teostub, siis oli plaanil ilmselt õige ambitsioon. Aga ma pööraksin juba planeerimisfaasis palju rohkem tähelepanu sellele, kuidas elluviimine toimub. Mis on loogika? Milline meede? Mis eesmärk? Ja kõige tähtsam: kuidas see meede muudab tegevusmustreid? Kui me räägime koostööst, siis küsimus ei ole, kas me kirjutame sõna „koostöö“ programmi, vaid kas me loome mehhanismid, mis teevad koostöö osalistele mõttekaks, turvaliseks ja korduvaks.

Siin on minu meelest võti võrgustikupõhistes meetmetes. Ma olen sellest rääkinud juba aastaid tagasi – me oleme neid proovinud ja tõsi, need ei ole alati hästi õnnestunud. Aga just seepärast tuleb õppida neid paremini disainima ja kasutama. Võrgustikumeetmed on paindlikud, sest nad muutuvad tegutsemise käigus: osapooled õpivad vastastikku, tekib usaldus ja kasvab riskitaluvus. Sellises keskkonnas julgetakse tunnistada ka nõrkusi – ja see kiirendab arengut. See on minu meelest üks väheseid viise, kuidas olla dünaamiline, mitte ainult formaalselt „uuenduslik“.

Teine väga praktiline soovitus on vähendada meetmete üleküllust. Me ei tea praegu ette, milline innovatsioonisüsteem on viie aasta pärast ja püüda disainida palju eri meetmeid ning siis neid üksteise otsa kiirustades avada, ei ole mõistlik. Üks eesmärk peaks olema meetmete arvu vähendamine ja selle halduskunsti odavamaks tegemine. Siin on topeltvõit: lihtsam nii teadlasele kui ka riigile. Sama loogika kehtib ka analüüside ja strateegiatega: kui midagi on juba korra korralikult tehtud, siis ärme tee topelt, selle asemel kasutame olemasolevat ja parandame.

Kolmandaks: ministeeriumides – mis on meil muide sageli VKE (väike- ja keskmise suurusega ettevõte) mõõtu, umbes 250 töötajaga üksused – tuleks kasvatada elementaarset analüütilist kompetentsi. Kui tellime kõik tegevusanalüüsid hangetega sisse, siis me ei loo dünaamilist võimekust, vaid ostame ühekordseid raporteid. Meil on küll väga häid näiteid innovaatilistest analüütilistest ametnikest, aga vaja oleks kriitilist massi, et teadlastele tuleksid ühiskonnast partnerid – targad tellijad, kellega saab sisulist diskussiooni pidada. Kui analüütilist võimekust ei ole, siis baseerub juhtimine eelarvamustel, üksikjuhtumite üldistamisel ning isiklikel emotsioonidel ja hirmudel. Aga meie eesmärk peab olema märksa suurem.

Ja lõpuks: ma arvan, et me ei räägi piisavalt ka sellest, miks on innovatsioon just praegu eluliselt tähtis. Me elame läbi järjekordset täiemahulist tehnoloogilist revolutsiooni. Varasemast teame, et sellised murrangud tekitavad tohutut ebakindlust ja hirme ning tugeva surve all võidakse muutuda ka vägivaldseks. Kui tahame, et ühiskond ei lõhestuks, siis peamegi koos katsetama ja õppima, et nende suurte muutustega toime tulla. Innovatsioonipoliitika ei ole ainult majanduskasvu tööriist – see on ka viis hoida ühiskonda koos ajal, mil maailm meie ümber väga kiiresti ümber kujuneb.