Pärast jõulupühi kutsuti Sydneys 96. eluaastal taevateele Inno Salasoo, teadlane ja eestluse hoidja Austraalias.
Inno Salasoo sündis 6. septembril 1929. aastal Tartumaal. Salasoode (kuni 1932 Sogenbits/Sogenpits) suguvõsa puhkepaik on Äksi kiriku kalmistul. Isa Hugo Salasoo, legendaarne arhivaar Eesti Arhiivis Austraalias, oli koolipoisina võidelnud Vabadussõjas. 1932. aastal kaitses Hugo Salasoo doktorikraadi farmaatsias. Enne Teist maailmasõda töötas ta Tallinnas sotsiaalministeeriumi farmaatsia osakonna direktorina. 1940. aastal ostis ta Kivimäel apteegi, mille Nõukogude võim rekvireeris. Nõukogude vägede lähenemisel 1944. aasta septembris viivitati põgenemisega viimse hetkeni, kuni lõpuks õnnestus piletid saada ühele viimastest Saksamaale suunduvatest põgenikelaevadest.
1949. aastal lahkus Salasoode pere Saksamaalt DPI-laagrist Austraaliasse, kus Inno asus õppima New South Walesi ülikoolis keemia erialal (1951–1956) ning sai magistrikraadi. 1963. aastal omandas ta doktorikraadi orgaanilises keemias, algas pikk teadlasekarjäär. Ta sai tööd uurimislaboris, seejärel NSW ülikooli arstiteaduskonna patoloogialabori teadurina. Alates 1968. aastast kuni pensionile jäämiseni 1992. aastal töötas ta orgaanilise keemia õppejõuna. Botaanilised välitööd viisid teda kaugetesse paikadesse üle maailma, aastatel 1979 ja 1985 töötas ta külalisprofessorina USAs Oregoni ülikoolis. Alaska välitöödelt kaasa toodud eesti- ja ingliskeelne elulookäsikiri on jätnud jälje kirjanduslukku: mahukas maailmarändurist naise päevik, mille Salasoo oli üle andnud Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi, sattus tänu Rutt Hinrikusele kirjanik Helga Nõu kätte, inspireerides teda kirjutama romaani „Nartsiss, meesteõgija“ (EKSA, 2016).
Inno Salasoo osales aktiivselt Austraalia eestlaste ühistegevuses. Ta oli Eesti Üliõpilaskonna Sydneys esimees (1956–1957) ja selle ajakirja Mõttekriips toimetaja, Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatuse liige (1970–1972) ning nädalalehe Meie Kodu kolleegiumi liige (1970–1981). Koos abikaasa Tiiuga asutati Metsaülikool Austraalias, mis toimus 26 korda (1972–1992) ning kus Inno südameasjaks olid eriti eesti keele kursused ja ühised mägimatkad. Isalt oli ta pärinud sügava huvi botaanika vastu. Inno Salasoo elus oli tähtsal kohal ka muusika: ta on kirjutanud üle 20 koorilaulu. Oma õpetajaks pidas ta Roman Toid, kelle meeskoorides ta laulis juba DPI-laagri ajal Saksamaal. Ta laulis ka Austraalia eestlaste meeskooris. Aastaid oli Salasoo Sydney Jaani koguduse toetaja, organist ja vajaduse korral ka jutlustaja.
Pärast Hugo Salasoo lahkumist 1990. aastal jätkas Inno isa elutööd Eesti Arhiivis Austraalias, ent see etapp jäi üürikeseks. Eestlaste arhiivide talletamise missioon kujunes Inno Salasoo puhul isiklikuks mälutööks. Isa elutööd ja tegevust kajastab Inno Salasoo mälestusteos „Linad ja takud“ (Tartu, 1998). Ta oma elust räägivad raamatud „Viiskümmend aastat vastu tahtmist välismaal“ (SE&JS, 1994) ja 90. sünnipäevaks välja antud „Rahutu meri. Autobiograafia“, viimane koguni kahes versioonis: omakirjastuslikult Sydneys ja koos Mare Kõiva saatesõnaga EKM Teaduskirjastuses. Mitmes raamatukogus leidub ka masinkirjakoopia mälestustest „Katkenud joon läheb edasi“ (2013), käsikirja jäid mälestused Nony Salasoost.
Inno Salasoo mälestusteraamatuid iseloomustavad keeleline andekus, rikas sõnavara ning erakordne detailitaju ja faktimälu, mille ta säilitas kõrge vanaduseni. Ta oli harukordsete teadmistega, ent ka vastuoluline isiksus: nõudlik enese ja teiste vastu, kuid ühtlasi südamlik ja abivalmis. Suure missioonitundega koondas ta igat oma mälukildu, mis vahetu tunnistusena jäävad rääkima eesti pagulaste elust Austraalias, muutudes ajaga üha hinnalisemaks. Viimased haruldased arhiividokumendid, märkmikud Kempteni DPI-laagri aegade jalgsimatkadest, andis Inno kirjandusmuuseumile üle 2024. aasta suvel Tallinnas. Viimane intervjuu temaga jõuti salvestada Vabamu noorteprogrammi „NoVa“ näituse jaoks. Inno Salasoo ärasaatmine toimus Sydneys 7. jaanuaril perekonna ja sõprade ringis. Olgu kerge ta rännak taevastel radadel! Sügav kaastunne lähedastele.
Marin Laak
Eesti Kirjandusmuuseum
