Taktyk on 2006. aastal loodud Pariisis ja Brüsselis asuv maastikuarhitektuuri­büroo, kus töötatakse välja taktikaid, millega parandada maastikke ja luua elamisväärne ruum. Tegeletakse nii ajaloolise pärandi, unustatud ruumide, endiste tööstusmaastike kui ka rannikualadega. Kirjutatakse, projekteeritakse, uuritakse ja õpetatakse. Uus keskkond sünnib lisaks alati väga metoodiliselt koosloomes tulevaste kasutajatega.

Nende töödes on näha austust konteksti ja maastiku vastu, samas ei puudu sealt ka hea annus kriitilist meelt, osutust praegustele kõikehõlmavatele keskkonnaprobleemidele. Uudishimuliku vaimuga maastikuarhitektid kõlguvad tihti kunsti, ökoloogia ja planeerimise piiril, otsivad tasakaalu ja lahendusi, mis annaks ruumile uue kvaliteedi. Taktyki loomingut on pärjatud mitme rahvusvahelise auhinnaga.

Sébastien Penfornis on üks Taktyki asutaja, kevadsemestril tegi ta EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas ettekande büroo loomingust ja põhimõtetest.

Kuidas ja miks sai sinust maastikuarhitekt?

Arhitektuuritudengina huvitas mind alati joonistamine ja püüdsin igas projektis jõuda kontekstini, kuhu oma looming asetada. Pöörasin tähelepanu maastikele, näiteks oma kodukoha maastikule. Juba tollal huvitas mind maastikuarhitektuur. Mõtlesin isegi eriala vahetamisele ja Versailles’sse kooli minekule, samuti huvitas mind urbanistika.

Pöördepunktiks osutus aga prantsuse maastikuarhitekti Yves Brunier’ raamatu avastamine kooli raamatukogust. Raamatut avades sai kohe selgeks, mida ma teha tahan. Mitte saada Yves Brunier’ks, kuid mind paelusid ja mõjutasid tema kollaažid ja raamatus näidatud atmosfäär, samuti see, kuidas ta tegeles ühes projektis korraga mitme mõõtkavaga. Niisiis, minu jaoks oli asi selge. Läksin „Erasmuse“ projekti tudengina Hollandisse Delfti, soovisin sukelduda 1990. aastate Hollandi disainikeskkonda. Samm-sammult läbisin Delftis maastikuarhitektuuri kursuse, seejärel liikusin edasi, praktiseerisin eri valdkondades. Lõpuks võib öelda, et arhitektuuriga ma kunagi ei tegelenudki.

Seega tõi mind maastikuarhitektuuri juurde nimetatud raamatuga kohtumine, teise riiki minek, võimalus praktiseerida ilma diplomita ja hiljem oma büroo loomine. Õpin palju, kohtun maastikuarhitektidega ja uurin, kuidas nad objekti tõlgendavad, milliseid tööriistu kasutavad ja kuidas nad linna suhtuvad. See raamat ja ka üleskasvamine maapiirkonnas on mind sügavalt kujundanud.

Päritolu, lapsepõlvemaastik on väga olulised. Paljud kasvavad praegu üles urbaniseerunud ja loodusvaeses linnakeskkonnas. Neil pole enam maa-vanavanemaid, seega ei käi nad kunagi linnast väljas. Linn aga ei paku looduskogemust. Mõnest saab kindlasti ka maastikuarhitekt. Millist maastikku nad hakkavad kujundama ja millist õue nad idealiseerivad? See on nii teistsugune ja isegi hirmutav seetõttu, et neil on täiesti erinev ettekujutus sellest, mida õues on vaja.

Seepärast on oluline, et lapsed saaksid looduses mängida, et nad oleks loodust kogenud. Jõuame siit moodsa maastiku juurde. Maastikuarhitektid teavad, miks tuleb haljastuses kasutada nn umbrohtusid, luua võsa ja metsa, mida linnakeskkonnas enamasti koledaks peetakse. Kuidas tuleks elurikkuse vajadust linnas inimestele paremini selgitada või kuidas sellist isetekkelist haljastust n-ö meeldivaks muuta? Elurikkus on ju vajalik ka inimesele.

Kohanemine teistsuguse linnahaljastusega on paljudele kultuurilise paradigma muutus – ja see ongi raske. See taandub inimese ja maastiku suhtele. Isegi aastaajad võivad olla probleem, sest sügisel näiteks on lehed maas. Enamik inimesi näeb maastikku – loodust – kui disainiobjekti, see peaks olema justkui maastikumaal. Muutus on raske, aga arvan, et lõpuks muudavad paljud kohalikud omavalitsused avaliku ruumi või linnamaastiku rajamise ja hooldamise võtteid.

Uute lahenduste juurde on vaja infotahvleid, mis selgitavad, miks on park selline, nagu see on, miks hooldatakse avaliku ruumi haljastust vähem – sest eesmärk peaks olema linna bioloogilise mitmekesisuse taastamine ja suurendamine, vee raiskamine kastmiseks tuleb lõpetada jne. Ma arvan, et kõik muutub lähiaastatel.

Jah, muutused toimuvad, aga Eestis või minu kodulinnas Tartus on see muutus kestnud juba vähemalt viis aastat. Nüüd on näha, et mõned üritavad väga jõuliselt arengut tagasi pöörata, elurikka linnahaljastuse vastu võetakse jõuliselt sõna. Seda tagasilööki ei osanud elurikkuse eest­kõnelejad ette ennustada. Oli teada, et paradigma muutub aeglaselt, aga oli lootus, et see on pöördumatu. Nüüd tegelikult ei tea, mida peale hakata, kasutatud on laiahaardelisi selgitusvahendeid, näiteks teaduslikke uurimusi, artikleid, inter­vjuusid raadios ja lehtedes, infotahvleid jne. Mida aga teha, kui kätte võideldud õige suund hakkab aeglaselt tagasi pöörduma?

See on kummaline, sest teil on kohalik omavalitsus, mis võiks korraldada ökoloogiaseminari. Avalikku ruumi tellitakse ju lilli, mis igal aastal välja vahetatakse, selle asemel võiks läheneda linnahaljastusele jätkusuutlikumalt. On veider, et kardetakse, mida inimesed uuest lähenemisviisist arvata võivad.

Võib-olla on küsimus selles, et Tartu on väike. Poliitikud on tõesti hirmul. Meil on valimiste aasta ja peljatakse teha otsuseid, kõik on justkui pausil kuni valimiste lõpuni. See on tegelikult vana küsimus, mis on ilus linnas või mis on ilus maastikul. Igal inimesel on oma vaade. Kas on olemas selline universaalne ilu? Muidugi, me kõik tuleme lapsepõlvest, mis on erinev, ja erinevatest maastikest. Aga kas oleks võimalik leida midagi, mis on ühine, mille kõik või suurem osa leiavad olevat ilusa? Ja et lisaks ilusale oleks see ka kasulik, näiteks ökoloogiliselt.

Teiste eest on raske rääkida, eriti suhtest maastikuga, sest see on nii isiklik. Aga maastikuarhitektina meeldib mulle arutada nägemise ja mittenägemise üle. Palun projektide osalistel tihti mõelda, mida nad näevad, kus nad on ja millele nähtu viitab.

Võin näiteks oma aknast näha puud ja teada, et see puu on pärit Indiast – seega n-ö reisin puud vaadates Indiasse. Kui ma jalutan parki, mis on inglise pargi­stiili järgi rajatud, siis mõtlen ma inglise pargi makettidele. Seega reisin ma alati kuhugi, teise ruumi, mis võib olla minu vaimne ruum või mõni muu füüsiline ruum, mida ma kuskil reisides näen ja mis on seotud minu praeguse eluga. Seega toimub n-ö deterritorialiseerumine: kui kõnnin linnas või kui avastan uue konteksti, linliku konteksti.

Öeldakse, et järgmine suur samm on ette võtta paljud väiksed asjad. Millega peaks maastikuarhitektuuris järgmisena tegelema? Ökoloogia on suur asi, aga kas näed selle sees ehk mingeid väiksemaid allhoovusi, millest tuleb teadlik olla?

Väga oluline teema on tootmismaastik. Isegi linna sees või linna piiril on näha peaaegu kõikjal vajadust sellise maastiku järele, mis peale elamuste pakuks ka toitu, puhast mulda, sademevee looduslikku käitlemist, mitte selle torusse juhtimist. Seda nii kohaliku omavalitsuse kui ka elanike mõttes. Juba praegu on moodustunud kogukonnad, mis ehitavad või hangivad maad toidusaaduste kasvatamiseks, et taldrikule jõuaks parema kvaliteediga söök. Selline lähenemine tähendab ka lühikest tootmisahelat ja puhast toitu. Näiteks Prantsusmaal kasutatakse põllumajanduses kõikjal väga palju keemiatooteid, mis on katastroof nii loodusele kui ka inimeste tervisele. Minu arvates on uus väljakutse tuua põllumajandussaaduste kasvatamise võimalused linnadesse ja suurlinnadesse uuena tagasi, seda ka majanduslikel põhjustel. Paljudel inimestel pole raha ja nad söövad väga halba toitu.

Maastikuarhitekt on siinkohal vahendaja, kes koondab inimesed ja paneb nad nendel teemadel rääkima. Arvan, et see valdkond võiks maastikuarhitektidele olla väga huvitav ja ergutav, sest seal on palju tahke. Maastikuarhitektuuris on poeesiat, esteetikat, ökoloogiat, aga võib-olla on seal olemas ka uus territoorium või uus ruum, mis on ehk poliitilisem – seda pole vaja karta. On palju maastikuarhitekte, kes tootmismaastikega pühendunult tegelevad, aga seda teemat on raske laiemale publikule edastada.

Võib-olla pole see nii ilmne ja nähtav, aga avalik ja kõigile avatud ruum on oluline, et elukeskkond oleks kvaliteetne. Seega võiks maastikuarhitektid tegutseda rohkem poliitilisel tasandil, et parandada elukvaliteeti, aga aidata ka kaasa kohalikule toiduainete tootmisele ja laste harimisele. Seega ei seisne maastikuarhitekti töö ainult füüsiliste ruumide kavandamises, vaid ka inimeste tervise eest hoolitsemises.

Linnaaiandus on üle ilma populaarne: aastaid oodatakse järjekorras, et saada aianduskrunt. Eestis olid okupatsiooni ajal paljudel sellised krundid ja seetõttu oli linnaaiandusel pikalt nõukaaegsuse stigma. Kulus palju aastaid linnaaianduse taasavastamiseks, aga nüüd see juba levib. Aiandusalad on üldplaneeringutes püsivalt, mitte enam ajutiselt. Protsess tugevneb ja see on hea, sest need aiad on ka pargid, mis suurendavad elurikkust. Söödavate taimede kasvatamine on vaid üks aspekt.

Ka Prantsusmaa suurlinnades on see nii, sest kommunistid rajasid ka sinna palju kogukonnaaedu. Need olid aga alati linna ääres, kaugel. Oleks hoopis huvitav tuua aiandus inimeste lähedale tagasi, sest kui aiamaa on kaugel, on vaja autot jne. Aga jah, XXI sajandi aedlinn võiks toiduga seotud probleemide lahendamiseks olla huvitav katse.

Sa töötad palju inimestega. Tavaliselt oskavad inimesed tahta midagi, mida nad on telerist või ajakirjast näinud, sina professionaalina vaatad aga laiemalt, mis mingisse kohta sobib või mitte. Kuidas leida tasakaal ja teha projekt, mis teeb õnnelikuks nii inimesed kui ka maastikuarhitekti? Oluline on kohalikke inimesi mitte alahinnata, aga sama oluline on professionaalses mõttes lati alt mitte läbi joosta.

Minu avaliku sektori kliendid on mõnikord nagu tudengid. Nad teavad justkui väga hästi, mida peaks tegema, aga ideid pole. Näiteks tegime ökoloogiaministeeriumile uuringu ühe piirkonna arenguperspektiividest. Kohtusime selle suure piirkonna linnapeadega. Suurepärased inimesed, aga neil polnud aimugi, mida peaks tegema. Seega tegid nad oma väikese küla heaks parima, mida suutsid, aga neil puudusid teadmised, mida tuleks teha linnaplaneerimise ja linnaarengu vallas.

Kasutasime taktikat, et lõpetame n-ö hierarhiasuhted, kus üks on tellija ja teine ütleb, mida teha. Läksime koos nende linnakesse jalutama. Nemad ei olnud linnapead, meie ei olnud maastikuarhitektid. Rääkisime, mis külas ja linnas toimub, milline on maastik, kuidas linn on osa suuremast maastikust, milline on suhe jõega, millised on võimalused linna arendamiseks, mida tuleks kaitsta jne.

Omavalitsuse juhid ja liikmed on unustanud, et nemadki on elanikud, ja nad unustavad igapäevaelus tähele panna, kus nad elavad. Linnapea teab, kuidas süsteem toimib, ta tunneb kõiki, teab, millega peaks tegelema, aga ta on unustanud, kuidas seda kohta, kus ta elab, lõpuni ja sügavalt mõista. Üks meie peamine tulemus oli, et uuringu lõpus ei olnud linnapea enam linnapea ja mina ei olnud ka see, kes õpetab, mida peaks tegema. Me töötasime ja langetasime otsuseid koos. Välismaalasena näen asju teisiti, meie arutelu oli äärmiselt viljakas, lõpuks sai linnapea aru, et ta tegi enne kehvi otsuseid, tunnistas seda ja ta mõistis oma linna paremini.

Seega on tähtis vaatenurga muutmine, uue suhte loomine, lihtsalt koos samal kiirusel kõndimine, peatumine, asjade vaatamine. Kasutame seda taktikat sageli, iga kord pole see lihtne, eriti suures linnas, sest mõnes omavalituses on mõnikord väga keeruline tegevuskava. Aga kui suudame kõik oma tavaruumist välja tuua ja koos maastikul, linnaväljakul jalutada, on lihtsam samas suunas edasi liikuda.

Reeglid. Ruumiloome valdkonnas on kõik normide ja reeglitega paika pandud. Näiteks Euroopa Liidu looduse taastamise määrus sätestab, et puuvõrade katvus linnas peab olema 30 protsenti. Või siis 3-30-300-reegel, mille kohaselt peaks inimene nägema aknast kolme puud. Õue minnes peaks tema lähiümbrus olema 30 protsendi ulatuses puuvõradega kaetud ning lähim park peaks asuma umbes 300 meetri kaugusel. Need on väga lihtsalt mõistetavad reeglid, mille miinus on see, et need käsitlevad üksnes puid, kuid tegelikult on linnas vähe just põõsaid, rääkimata rohttaimedest, ja see on mõnikord isegi olulisem. Kas tuleks kehtestada väga spetsiifilised ja konkreetsete arvudega reeglid? Kõige normeerimine on elurikkuse vaatest väga vastuoluline, aga saan aru, et mõned vajavad numbreid, millega saab õigustada bioloogilist mitmekesisust.

Jah – võib-olla selleks, et looduse olulisust linnas mõistetaks, on arvuliste näitajate olemasolu väga tõhus, sest see aitab poliitikul otsuseid langetada. Aga alati ei ole see nii. Mõnikord on hoopis vaja parandada sotsiaalset sidusust või rajada linnaaed. Suur strateegia on muidugi hea, kuid võib-olla tasub sellega ka ettevaatlik olla.

Arvudega on lihtne manipuleerida. Samas on tõsi, et lahendused ei saa põhineda kellegi sisemisel arusaamal, sest arusaamad on meil kõigil nii erinevad.

Praegu, kui igal pool on majandus madalseisus ning raha on vähe eriti linna­maastikele, on ehk hoopis soodne aeg bioloogilise mitmekesisuse loomiseks, sest niidetakse harvem, puid pügatakse vähem jne.

Linnade planeerimisel juhindutakse endiselt autodest, aga ehk tuleks olukorda vaadata ka puude vaatenurgast. Muidugi vajavad inimesed autosid, aga nad vajavad ka puid, värsket õhku, puhast mulda. Sageli pole maastikuarhitektidel häält, isegi kui me räägime valjusti – ikka valitakse pargi asemel parkla. Seega, kas on vaja selliseid suuri ja kõikehõlmavaid regulatsioone? Võib-olla on. Sest seegi on ju maastikuarhitekti hääl.