Naksitrallide rõõm kasside üksikule saarele vigurdamisega saavutatud Endlösung’ist väärdus kiiresti meeleheiteks looduse tasakaalu rikkumise pärast. Meilgi – ühiskonnana – jätkub lihtsa vanatädina silmi vaid aias möllavatele muredele, millele naksitrallide furgooni taha kinnitatud tehishiirelt kiiret lahendust loodame. See kõrvaldaski probleemi – teise kohta. Juurprobleem – miks vanatädi üldse kasse kokku korjas ja mis vahenditega neid toitis? – jäi tähelepanuta. Naksitrallid on justkui tüüptrend: väike tehnoloogide grupp teeb ühiskonna eest oma kompetentsi mitte puutuvaid otsuseid.¹ Miks see nõnda toimub nii selliste tegelaste peas kui ka ühiskonnas?

Raha usub oma tarkust

Ka meie päästjad toimivad tihti usus, et neil on ühiskonna iga suure kimbatuse jaoks hea väljapääs, ilma et keegi seda neilt paluks. Pahatihti on lahenduste toojad elus edasijõudnud tegelased, keda see edu veenab² end olevat kõige sobivama ükskõik missugust probleemi lahendama. Nii on levinud tehnokraatliku maailmakäsitluse mõjukaimad kandjad enamasti väga spetsiifilise tausta ja maailmatajuga inimesed.

Näiteks levitab riskikapitalismi maailma munajas titaan Marc Andreessen³ oma humaanset „reaalsusprivileegi“ visiooni. Nimelt lahendavat tulevikus reaalset ebavõrdsust see, et tõelise maailma hüvede nautimiseks ressurssideta (kuhu need küll kadusid?) massid saavad nautida virtuaalreaalsust. See illustreerib kapitalisti silmaringi paratamatusena raamistavat üha kasvavat ebavõrdsust ja raamatu „Koljati needus“ („Goliath’s Curse“, Penguin Books 2025⁴) autori Luke Kempi sõnul meie peadesse 5000 aastat taotud arusaama, et valitsejate võim (Egiptuse vaaraodest praeguste tehnomoguliteni) on igati õigustatud. Me usume pigem ränist tehisteadvuse ehitamisse kui iseenda võimesse pidada demokraatlikku õiglast ühiskonda.

Me ei vaja maailmavalitsejaid

Maailmas domineerib üha enam finantskapitali kontsentreerumisega kaasnev poliitilise kapitali kontsentreerumine. Vägevaid tehnoloogiaid saavad omada, ehitada ja kasutada need vähesed, kellel juba on vägevad ressursid ja üht- või teistlaadi võim, et siis (näiteks innovatsiooni retoorika varjus) ühiskonda endale sobivalt ümber kujundada. „Ameerika lahe ühendriikide“ näitel näeme praegu eredalt, kuidas sõnavabadus väärdub sotsiaaltehnoloogiliselt võimendatud aparaadis, mille juhtkangid on oma tõe kandjate käes.

Podcast’i ja peagi ilmuva raamatu „The Nerd Reich“ („Nohikute Reich“) autori Gil Durani sõnul⁵ oleme inim­ajaloo rikkaimate magnaatide fantaasiadiktatuuri kursil. Selles on liberaalne demokraatia iga hetk kokku kukkumas, millele järgneb reaalsus, kus domineerivad kasum, feodaalsed hierarhiad ja inimeste igapäevaelu totaalselt kontrollivad platvormid. Kodumaalgi hoiatab Tiit Hennoste,⁶ et tehisaruga maailma ei valitse mitte rahvas ega poliitikud, vaid üksikute hiidkorporatsioonide juhid. Aga me ei vaja maailmavalitsejaid nende düstoopsete fantaasiatega, vaid igaühe suuremat enesevalitsust. Inimest nügiv tehnokraatlik ühiskonnakäsitlus pole ainuvõimalik tee.⁷ Ühiskonnana vajame paljude inimeste vajadusi arvestavat poliitikat. Oleme loomu poolest sotsiaalne, altruistlik, demokraatlik ning intuitiivselt domineerimisvastane liik, meenutab Luke Kemp.

Pimenurgad tehnoloogia võimaluste ja selle omaniku eelistuste eristamisel

Kuidas suhestub nende teemadega tehis­intellekt? Ehkki sellele loodud kuvand kannab justkui iseseisva olemi muljet, kasutame sellega otseselt midagi tehes ikkagi kellelegi kuuluvat toodet. Muu hulgas võib see toode küll teha ka seda, mida meie arvame seda tegevat, ent esmalt teeb see ikkagi midagi oma omanikule olulist. Kõnekas illustratsioon sellise pimenurga kohta on Irja Lutsari sõnavõtt teaduste akadeemias,⁸ milles ta juhtis tähelepanu, et hoolimata esimeste arvutitega kaasnenud fantaasiast, et need teevad inimese eest kõik ära, töötavad inimesed end endiselt hulluks. Ehkki rahvaesindaja näide selle koha peal lõppes, on selge, et arvutitel on toimunus väiksem osa kui töökoha omaniku otsustel oma orjade aja sisustamise kohta.

Nii pole ka tehisintellekti olemuses ja arengus midagi evolutsioonilist – üha disainivalikud. Seepärast, ütleb Berliini Hertie kooli eetikaprofessor Joanna Bryson,⁹ on tehisintellekti eetikaküsimused õigupoolest samad mis teiste meie loodud artefaktide puhul kaunist kunstist kanalisatsioonini. Vastutab alati asja omanik, mitte süsteem või toode, olgu selleks siis tunnelkollektor või robot. Seda vastutajat peab alati olema võimalik tuvastada. Sest vastupidise loogika rajal saaks näiteks Eestiski kaalutud õigussubjektsest tehisintellektist riiulifirma, mis millegi eest ei vastuta.¹⁰

Retooriline triljoni dollari küsimus

Tehisintellekti omanike esmane huvi on rahaline. Iga asi maksab ja mis iganes ägedus peab esmalt ise oma kulud katma. Probleem (kui nii maine sõna ulmelises olukorras passib) on selles, et tehisintellekti on juba nii palju pappi sisse laotud, et seda enam tagasi ei teeni. Ulmekirjanik ja tehnoloogiaaktivist Cory Doctorow viitab, et tehtud investeeringute tagasisaamiseks peaks tehisintellektiprojektid 2030. aastaks tooma sisse 2 triljonit dollarit¹¹ olukorras, kus praegune liialdatud tulu on sellest 1-2%. Ajakirjanik Ed Zitron keskendub tehis­intellekti mulli tõenäolise lõhkemise majanduslikule mõjule: kiibitootja Nvidia osakaal USA pensionifondides on nii suur, et kui käputäis peamisi kiibiostjaid oma tellimusi vähendab, tõmbab Nvidia väärtuse langus kaasa kogu majanduse.¹² Ka Deutsche Bank hoiatas hiljuti, et vaid tehisintellekti buum hoiab USA majandust langusse kukkumast – ja see ei saa lõpmatult kesta.¹³ Sellises olukorras tuleb tehisintellekti omanikelt eeldada tugevat pingutust oma investeeringuriskide maandamiseks ja sellega võib seletada riikidega tehtud suuri raamlepinguid tehisintellekti abil määratlemata probleemide lahendamiseks.

Automaadiks võimestatud inimene

Kui AI-mündi nähtaval küljel on inimese võimestaja pilt, siis selle varjupoolel on inimese automatiseerija uhke profiil. Tehisintellekti omanike jaoks on inimene kõige võimekam automatiseeritult. Sellise isendi esindusnäide on Amazoni algoritmi optimeeritud tempos pudelisse pissiv laotöötaja.¹⁴ Töökohtade automatiseerimise ajalugu ulatub aastakümnete taha ja massilise töötuse või palmi alla siirdumise asemel on see loonud uued võimalused töötajate ekspluateerimiseks. Inimeste automatiseerimisel on tähtis koht ka Shoshana Zuboffi klassikalises jälgimiskapitalismi mudelis,¹⁵ milles teenustele loovutatud isiklikud andmed ja vabadus pakitakse inimeste soovitud käitumist tagavateks tulevikutehinguteks. Tehisintellektimudelid toovad kasutusse veel intiimsemaid, inimeste mõtlemisest pärinevaid andmeid ja nende omanikud püüavad inimest oma „kõige-äpi“ sisse lukustada,¹⁶ mis mõtlemisproteesina kinnistab võimu oma kasutajate üle.

Kelle agentsus?

Äsja avas OpenAI oma uue Pulse’i teenuse¹⁷ reklaamlausega „Nüüd saab ChatGPT ise vestlust alustada“. See on isiklik tehisintellektiagent, mis siiski sinu isikliku kontrolli alla ei kuulu, küll aga analüüsib su elu korraldamise eesmärgil pidevalt su kõnesid, vestlusi, meediatarbimist ja igasuguseid seotud rakendusi. Isegi kui roboti iga proaktiivne soovitus näib teenivat su enese etteantud soove ja eesmärke, ei tea sa lõpuks, missugune on andmemudelis sinu kohta loodud laiem profiil, mille see oma korralduste aluseks võtab ja missugune on toote omaniku plaan. Igal juhul võib kindel olla, et kui inimlik tahe ja otsus oma elu juhtida paigutatakse ümber mudeli häälestamise hetke, et seejärel ajuvabalt selle käsklusi järgida, on vältimatu meie agentsuse üleüldine hõrenemine ja lahustumine.

Tehisintellekti agentsed rakendused tähendavad laiemaid õigusi inimese hüvanguks otsuseid teha. Mida autonoomsem agent, seda laiemaid õigusi see vajab. Näiteks sobiva rõivaeseme otsimine ja ostmine vajab ligipääsu pangakontole, sõpradega kokkusaamise korraldamiseks on vaja kalendrit ja kontakte. Miks ma ei peaks neid asju ise tegema või need ebameeldivuse korral sootuks tegemata jätma, jääb turundustekstiks. Robotile antud agentsus aga võib hälbida restoranihinnangusse paigutatud pahatahtliku viiba tõttu, mis sinu algsest käsust üle sõites mitmekülgsete võimetega abimehe hoopis postkastist tundlikku infot välja saatma suunab.

Iga mingile rakendusele antud ligipääs tähendab privaatsus- ja turvariski. Tehisintellekti arendus käib kiiremini vastava kirjaoskuse arengust ning soovides kogeda maagiat, et meie nimel tegutsebki uskumatult lahe abimees, paneme oma aju purki puhkama, nagu väljendab krüpteeritud sõnumiteenuse Signal juht Meredith Whittaker.¹⁸ See on mõistlik valik teenuse omaniku seisukohalt, kes nõndaviisi – üks aju korraga – kohandab maailma oma süsteemide tõhusamaks jooksutamiseks. Inimese parimate eesmärkide nimel, muidugi, sedavõrd-kuivõrd sellistel automatiseeritud tainapeadel neid üldse leidub.

Tehnoloogia vali jutt elu paremaks tegemisest summutab vaikse küsimuse, kas ilma selleta oleks ehk veel paremgi. Enamik Bill Gatesi¹⁹ näiteid elu parendavatest tehisintellekti agentidest paneb küsima: kas me ikka vajame seda? Kas vajame, et masin aitab meil isiklikus elus eksponentsiaalselt suurenenud infohulka töödelda? Võib-olla peab seda lihtsalt vähendama? Kas me vajame tehisintellekti, mis tõhustab järglastele matemaatika ülesannete lahendamise õpetamist või peaksime mõtlema, mida nad enda, elu ja maailmaga rahus olemiseks vajavad? Missugune on meie arusaam inimesest, kui me siin maailma nii kõvasti muudame ja kuidas see mõjutab meie tulemust?

Inimene masina ees

Nagu Oliver Laas välja toob,²⁰ ei ole paljude tehisintellekti eetiliste küsimuste juurpõhjus ei tehnoloogia ega eetikute tung probleeme välja mõelda, vaid tehnoloogiaomanike toimimispõhimõtted. Septembri lõpus OpenAI väljutatud videogeneraator Sora nõudis ühiskonnalt, et selle treenimiseks kasutatud teoste autoriõiguste omanikud kas lepivad asjaga või teevad opt-out’i.²¹ Peaaegu piiramatu võimu haaranud ettevõtted kehtestavad maailmale oma ärimudelile vajalikke uusi norme ja reegleid. Shoshana Zuboff kirjeldab selle patoloogia maamärgina nn Google’i deklaratsioone, millega ettevõte selle sajandi alguses kuulutas kõik oma haardeulatusse jäävad inimkäitumise andmed vabaks toormaterjaliks ja endale õiguse nendega mida iganes teha.

Niisuguseid võtteid muutmata jäävad ka tehisintellekti probleemid praegu lahendamatuks. Oliver Laasi soovitatud teadlikkuse kasv (millesse ka siinne töö panustab) on hädavajalik, ent see peab viima ka tegudele. Seepeale lüüakse sageli lauale ajalooline karikatuur „progressi takistanud“ masinapurustajate kohta, kelle mitmekesistest töötajate õiguste eest võitlemise meetoditest rõhutatakse barbaarseimat. Ent masinapurustajad olid ametiühinguliikumise eelkäijad, kel XIX-XX sajandi vahetusel õnnestus monopoolseid suurette­võtteid survestades saavutada ühiskondlik kokkulepe ettevõtte sotsiaalsest vastutusest. Möödunud sajandi lõpus asendati see mõtteviis neoliberaalse Friedmani doktriiniga, mille järgi on ettevõtte suurim sotsiaalne vastutus oma aktsio­näride varade suurendamine. Töötajad ja teenuste kasutajad on selles – taasiseseisvunud Eestiski kiiresti invasiivseks monokultuuriks kultiveeritud majandusmudelis, mille vilju nüüd aktiivselt mekime, vaid optimeeritavad ressursid. Seepärast pole ime, et masinapurustajate mõtteviis on oma intelligentsemates vormides taas aktuaalne²² ning püütakse leiutada viise, kuidas masina ja inimeste vahelist tasakaalu taas viimaste poole kallutada.

Me vajame inimese kaasamist eraomandis suure mõjuga tehnoloogiaid valitsevate reeglite kujundamisse. Mitte innovatsiooni pidurdamiseks, vaid et see põhineks inimelu kogemusel ja arvestaks pigem sellega kui tehnoloogiaomanike kitsa eri liiki maailmatajuga, põhjendab Alice Siu Stanfordi ülikoolist.²³ Innovatsioon ja demokraatia on koos tugevamad kui eraldi.

Radikaalsema võttena radikaalsemate tehnoloogiaomanike survestamiseks soovitab AI-kriitiline inglise füüsik Dan McQuillan²⁴ otsest vastuhakku andmekeskuste rajamisele (takistamaks tehisintellekti skaleerimist) ja selle rakendamise alustingimuste, nt kasvukeskne tsentraliseeritud majandusmudel, ümberkorraldamist.

Tehisintellekt on tavaline (lahingu)tehnoloogia

Tehisintellekt on tavaline tehnoloogia – põhimõtteliselt matemaatika²⁵ ja sarnaneb teiste üldotstarbeliste tehnoloogiatega nagu elekter ja internet. See on matemaatika ega sobi illusiooni pinnalt sotsiaalprobleemide lahendamiseks et „oh, me lihtsalt kasutame AI-d“, juhib tähelepanu New Yorgi ülikooli andmeteaduse professor Meredith Broussard.²⁶ Tehnoloogia ei saa ise teha väärtuspõhiseid valikuid, sh dikteerida oma vältimatust, rõhutavad meie kodumaal Isabel Mari Jezierska ja Mihkel Mariusz Jezierski,²⁷ osutades, et tõhusust eesmärgiks seades on tagajärjeks ebainimlikkus. Et me seda eiranud oleme, demonstreerib, kui tähtis on tehisintellekti juures võim nii asja enese kui seda ümbritseva narratiivi üle. Ka meie arutelud pole lihtsalt tehnoloogiateemalised mõttevahetused, vaid lahingud poliitilise elu ja demokraatia tingimuste määramise eest. Selles – nagu järgmisel korral näeme –, on mõlemal poolel mängu tuua nii usk, lootus kui armastus.

Loe ka Tanel Mällo „Inimene masina ees“ I osa 3. oktoobri Sirbis.

Loe ka Tanel Mällo „Inimene masina ees“ III osa 24. oktoobri Sirbis.

Loe ka Tanel Mällo „Inimene masina ees“ IV osa 7. novembri Sirbis.

Loe ka Tanel Mällo „Inimene masina ees“ V osa 21. novembri Sirbis.