Eesti õiguskultuuri jaoks oli 26. veebruar 2026 kurb päev. Meie hulgast lahkus ootamatult ja ebaõiglaselt vara isa ja abikaasa, õigusteadlane, endine riigikohtunik, õppejõud, tervisesportlane ja suur inimene Urmas Volens. Ta oli 49-aastane.
Urmas Volensi surmaga kaotas Eesti õigusteadus XXI sajandi esimese veerandi ühe kõige väljapaistvama õiguse mõtestaja, suure missioonitundega mõtleja, põhimõttekindla moraalse majaka, õigus- ja kohtusüsteemi arendaja, professionaalsete õigusteadmiste edasiandja ja õigusharidusvisionääri.
Urmas oli jõululaps, kes sündis 1976. aasta jõululaupäeval Tallinnas. Ta lõpetas 1999. aastal Õigusinstituudi nelja-aastase õigusõppe magna cum laude ning jätkas seejärel õpinguid Saksamaal, kus omandas 2003. aastal Kölnis LL.M. kraadi summa cum laude. Tema magistritöö valmis professor Günter Brambringi käe all ja selle keskmes oli Eesti ja Saksa asjaõiguse mõningate aspektide võrdlus. Urmas kaitses professor Paul Varuli juhendamisel Tartu Ülikoolis usaldusvastutuse teemalise doktoriväitekirja 2011. aastal ning sai õigusteaduse doktorikraadi.[1] Usaldusvastutus tekib siis, kui üks isik tekitab teises põhjendatud usalduse, kuid see usaldus osutub hiljem alusetuks või petlikuks ning seeläbi tekib teisele isikule kahju. Oma doktoritööga, mis väljendab hästi tema õigusmõtlemise sügavust, pani Urmas sellele õigusinstituudile Eesti õigussüsteemis aluse.
Urmas Volensi tööalase karjääri algusaastate üksikasjad on ehk kõige paremini kokku võetud tema riigikohtunikuks nimetamise otsuse eelnõu seletuskirjas.[2] Tema karjäär algas ülikooliõpingute ajal justiitsministeeriumis, kus ta tõusis 2003. aastal kohe peale Saksamaal LL.M. kraadi omandamist eraõiguse talituse juhatajaks ja 2006. aastal õigusloome asekantsleriks, kellena töötas kuni 2009. aastani. Nullindad olid kiire õigusloome aastad. Eesti liitus Euroopa Liiduga ja teha oli väga palju. Õigusloome asekantslerina tuli Urmasel kõigil arengutel silma peal hoida, kuid ta leidis lisaks projektide juhtimisele ometi pidevalt aega ka sisulisele panustamisele.
Pärast advokatuuri kümnendit, kuhu mahtus enese ülestöötamine advokaadibüroos Sorainen ja seejärel advokaadibüroo Nove asutamine, avanes Urmas Volensil võimalus kroonida oma juristikarjäär riigikohtuniku ametiga. Seda pidas ta aastatel 2020–2025, kusjuures aastatel 2022–2024 oli ta kaks ja pool aastat tsiviilkolleegiumi esimees. See, et eluaegsena ametisse nimetatud riigikohtunik otsustab ameti peale viie aasta möödumist uuesti maha panna, oli Eesti õigusavalikkusele paras šokk.[3] Peamine põhjus oli siiski lihtne: siiras ja inimlik soov olla parem isa ja abikaasa ning tõdemus, et töö- ja elukoha ruumilise eraldatuse tõttu kannatab pika peale paratamatult kas töö või pere.
Urmas Volensi nimi tähistas ja tähistab õigusteaduses kvaliteedimärki. Ta oli eelkõige eraõiguslane, kuid mitte ainult. Just tema õigusloome asekantsleriks olemise ajal võeti justiitsministeeriumis taas ette üks avalikku õigust kõige põhjalikumalt muutnud projekt – korrakaitseseaduse eelnõu. Ta oli üks vähestest Eesti juristidest, kes oli võimeline lahendama mistahes õigusvaldkonna keerulisi küsimusi.
Urmas Volensi üks südameasju oli õigusharidus. Ta töötas 2007. aastal õigusloome asekantslerina, kui justiitsministeeriumis koostati „Juristide kvalifikatsiooninõuete ühtlustamise ja õigusteenuse kvaliteedi tagamise kontseptsioon“, mille koostajateks on märgitud õiguspoliitika ja justiitshalduspoliitika osakonnad. Sellest ajast on möödunud ligi 20 aastat, kuid toona tõstatatud probleemid – kontrollimata kvaliteediga õigusteenuse osutamise lubatavus, killustatud ja ebaülevaatlik kutseeksamite süsteem, ebaefektiivne õiguselukutsete ettevalmistuse korraldus, ausa konkurentsi puudumine õigushariduse turul – on enamjaolt endiselt sootuks lahendamata või ainult poolikult lahendatud. Toonases probleemikirjelduste kokkuvõttes välja toodud mõtted ei ole oma aktuaalsusest kübetki kaotanud: „[…] juristide puhul ei saa loota ainult tururegulatsioonile, mis mittepädevad juristid välja selgitab ja kõrvale heidab. Ebakvaliteetse õigusabi tagajärjed võivad olla kliendile ja seega kogu ühiskonnale sama traagilised kui arsti või inseneri oskamatu tegevuse puhul. Laiemalt vaadates on takistatud kogu õigussüsteemi toimimine.“[4] Paraku oli põhjalik analüüs ilmselt liialt omast ajast ees, pälvis kohati teenimatut kriitikat ega jõudnud märkimisväärsete praktiliste väljunditeni.
Urmas Volens oli koolitaja, kelle iseloomustamiseks võib mõiste „legendaarne“ olla understatement. Tema koolitused olid alati läbi mõeldud, süstemaatilised ja huvitavad. Tartu Ülikooli õppejõuna töötas Urmas Volens üle kahekümne aasta, viimati tsiviilprotsessi kaasprofessorina. Sügav mure Eesti õigushariduse ja õiguskorra kui terviku tuleviku pärast ning veendumus, et osana lahendusest vajab Eesti õigusõppes institutsionaalset mitmekesisust, tõid ta 2025. aastal Tallinna Ülikooli õigusõpet üles ehitama ja arendama. Ta andis asendamatu panuse töös oleva Tallinna Ülikooli õigusteaduse uue õppekava eelprojekti koostamisse, toetas igati õigushariduse põhimõttelist ümberkorraldamist ja üleminekut viieaastasele integreeritud õigusõppele ning riikliku juristieksami sisseviimist, et tagada üleinstitutsionaalne sõltumatu ja erapooletu juristide kvaliteedikontroll. Kahjuks jäi suur töö pooleli. Pooleli jäid ka mitmed kirjatööd ja kaks doktoriväitekirja juhendamist. Ta oli muu hulgas võlaõigusseaduse, asjaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaator. Tema viimaseks suureks teoks jäi õigusharidust puudutava põhimõttelise eetikaküsimuse toomine Tallinna Ülikooli juhtkonna ette.[5]
Urmase tervisesportlaseks kujunemist on kirjeldatud tema viimaseks jäänud persooniloos, mis ilmus 2025. aasta lõpus Eesti Ekspressis.[6] Spordist lihtsalt oli abi, et stressi maandada. Ja nii tegi ta seda kahel viimasel elukümnendil tõesti ohtralt, läbides arvukaid jooksu-, suusa- ja rattamaratone ning osales koguni täispikkadel triatlonidel, olles õppinud eelnevalt selleks otstarbeks ujuma.
Tervisesportlasena oli Urmas alati heas vormis. Temale võis alati kindel olla. Tema eetilised põhimõtted olid vankumatud ja väga õiges kohas. Kui vaja, läks Urmas pea ees kasvõi graniidist läbi. Tema töövõime, distsipliin ja enese kurssi viimise oskus olid erakordsed. Urmasel oli temale ainuomane väga hästi välja arenenud huumorimeel – kõik, kes on Urmast kohanud, mäletavad, et tema silmis oli tihti teatud riukalik helk. Ta oli loomu poolest uudishimulik ja terane, luges palju ja temaga ei olnud kunagi igav.
Urmas Volens on jätnud endast maha tohutu tühiku, mille suurust me praegu vaid aimame ning mida ükski inimene üksi oma panusega täita ei saa. Asendada ei suuda teda keegi.
Urmas Volensi pärand elab edasi neis institutsioonides ja seisukohtades, mida ta aitas meie ühiskonnas kujundada. Tema kaotus on korvamatu mitte ainult seetõttu, mida ta tegi, vaid ka selle poolest, mida ta esindas – õigusriigi, eetilise põhimõttekindluse ja intellektuaalse aususe ideaale, mille nimel ta kogu elu töötas.
Sügavas kurbuses mõtlen Urmas Volensi lähedastele, sõpradele ja kolleegidele. Urmasest jäid maha abikaasa ja kaks last.
Puhka rahus, kallis sõber!
Madis Ernits
Urmas Volensi ärasaatmine toimub laupäeval, 7. märtsil kell 12 Tallinna Ülikooli aulas. Lähedaste palvel oodatud kõik, kes soovivad Urmasele veel viimased head mõtted ja soovid kaasa anda.
[1] Urmas Volens. Usaldusvastutus kui iseseisev vastutussüsteem ja selle avaldumisvormid. Tartu Ülikool 2011.
[2] Riigikogu otsuse „Urmas Volensi Riigikohtu liikmeks nimetamine“ eelnõu, 222 OE, seisuga 14. VIII 2020.
[3] Tarmo Vahter, Riigikohtunik Urmas Volens lahkub ootamatult ametist, pole rahul kohtutes toimuvaga. – Eesti Ekspress 12. III 2025.
Riigikohtunik Urmas Volens lahkub aasta lõpus ametist. – Postimees 12. III 2025.
[4] Juristide kvalifikatsiooninõuete ühtlustamise ja õigusteenuse kvaliteedi tagamise kontseptsioon. Justiitsministeerium, Tallinn 2007, lk 13.
[5] Vahur Koorits, Miks õpetavad ülikoolis õigust endine kagebiit ja inimene, kellel on eluaegne keeld töötada advokaadina? – Õhtuleht 27. II 2026.
[6] Tarmo Vahter, „Tendents on hirmutav“: Ametist taandunud riigikohtunik räägib olukorrast kohtusüsteemis. – Eesti Ekspress 20. XII 2025.
