Vahel viib elu sinna, kuhu ise minna ei oskakski. Sain sellele kinnitust hiljuti, kui käisin Eestist umbes poolteist korda suuremas Kesk-Ameerika riigis Guatemalas. Olin Guatemala kohalolu ja vihjeid sellele riigile oma elus märganud juba varem. Ta oleks mind nagu kuskilt kaugelt kutsunud. Tagantjärele meenub gümnaasiumi hispaania keele õpiku pilt, kus peal riigi ilmselt kõige tuntum vaatamisväärsus Tikali tempel. Paar aastat tagasi ühelt teiselt reisilt tulles nägin lennukis reklaami, mis kutsus Guatemalasse hüüdlausega „Tule Guatemalasse!“. Aastaid tagasi olin koju ostnud Kaja Kahu raamatu „Minu Guatemala“, mille sel kevadel olin kuidagi möödaminnes läbi lugenud. Igal sellisel vihjamisi kokku­puutel oli küll tunne, et tegemist on kindlasti põneva sihtkohaga, kuid vastu­pandamatut soovi sinna minna mul polnud. Mõne aja pärast aga avastasin, et olen siiski sinnapoole teel.

Kui sõitsin riigi praegusest pealinnast Guatemalast riigi eelmisesse pealinna Antiguasse, märkasin bussi aknast kunstibiennaali plakateid. Guatemala on ju tuntud maiade kultuuri ja mitmekesise looduse poolest ja mus tärkas huvi tutvuda kohaliku kunstieluga.

Bienal de Arte Paiz

Põgus uurimistöö andis aimu, et sealset kunstibiennaali ehk BAPi on korraldatud juba peaaegu pool sajandit. Alates 1978. aastast, mil see asutati, on see olnud Kesk-Ameerika tähtsaim nüüdiskunstisündmus, üllatuslikult maailma vanimate hulgas kuues ja Ladina-Ameerikas teine. Iga kahe aasta tagant väisab üritust vähemalt 40 000 külastajat, kes saavad kolme kuu jooksul osa näitustest Guatemalas ja Antiguas. Sel aastal sai biennaalil näha rohkem kui 15 riigist pärit 46 kunstniku (pea poole rohkem kui 2023. aastal) töid kümnes toimumispaigas.

Keset Ladina-Ameerika vulkaanilisi, majanduslikke ja poliitilisi värinaid tõotas XXIV kunstibiennaal „El Arból del Mundo“ ehk „Elupuu“ kunsti kaudu ühendada kauged universumid ja kultuurid oleviku ning tulevikuga. Arhetüüpset müütilist elupuud kohtab mis tahes religioonides ja pärimustes üle maailma. Budismis on virgumise sümbol bodhipuu, mille all istus prints Siddharta, kui valgustatuks sai. Kristlaste piiblis on ilmapuu Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu, mille vilja söönud Aadam ja Eeva paradiisist välja aeti. Ka eestlaste eeposes „Kalevipoeg“ ja soomlaste „Kalevalas“ on laul „Suur tamm“, mis jutustab maailma loomisest. Rääkimata eestlaste rahvapärimuse hiie- ja ristipuudest. Ka Kesk-Ameerika kultuurides on ilmapuul keskne roll. Maiade mütoloogias on maailmapuuks Guatemala rahvuspuu Ceiba pentandra ehk kapokipuu. See sümboliseerib universumi kesktelge (axis mundi), mis ühendab taevast, maad ja allilma. Tähele­panuväärne on, et noore puu tüvi on enesekaitseks okkaline, vanemal ja suuremal on okkaid vähem.

Minu kokkupuude biennaaliga kulges mööda üksikuid harusid: külastasin näitusi vaid Antiguas, kuna jõulude ja uusaasta pidustuste tõttu olid ülespanekud Guatemalas suletud. Suur osa töid asus aga just pealinnas, nii et ma ei saanud osa ka biennaali ainsa eesti kunstniku Jaanus Samma teostest. Side Eestiga ei jäänud siiski olematuks: nimelt on biennaali peakuraator itaallane Eugenio Viola esindanud koos Jaanus Sammaga Eestit 2015. aasta Veneetsia kunsti­biennaalil projektiga „NSFW. Esimehe lugu“. Nii põimus geograafiliselt kaugete paikade looming ootamatult ühte juurestikku ning maailm tundus üllatavalt väike, justkui puu, mille oksad ulatuvad eri ilmakaartesse.

Kas püsivad traditsioonid või juurteta rikkus?

Olulist mõju biennaali kogemisele avaldas toimumispaik Antigua linn, mis on nii mitmekihiline ja vastuoluline, kus ühtaegu sagivad nii matka- ja kultuurihuvilised turistid kui ka rahvariietes maiade järeltulijad. Ühes ja samas kvartalis võivad kohtuda suursugune koloniaalarhitektuur, pumppüssiga turva­meestega kaitstud ärid ja igapäevane varjamatu vaesus. Biennaaliga ei püütud vastuolusid pisendada, vaid see näis toimivat nende pingete keskel. Antigua, mille rajasid Hispaania konkistadoorid XVI sajandi alguses, oli Guatemala pealinn üle 230 aasta. 1773. aastal hävitas maavärin suure osa linnast, mistõttu koliti pealinn kaugemale ja Antigua jäi varemetesse. Kuid nagu ikka – kõik halb on millegi jaoks hea. Tänapäeval on Antigua linn üks külastatumaid kohti Guatemala riigis, sest mööda munakividega sillutatud ja madalate värviliste majadega palistatud tänavaid kõndides võib imetleda nii seda, mis on alles jäänud konkistadooridest ja maavärinast, kui ka taamal kõrguvaid tossavaid vulkaane. Kõige meeldiva kõrval aimub kahtlemata linna traagilist ja tumedat õhustikku: varemed tuletavad pidevalt meelde, et kunagi ei tea, mida uus päev tuua võib. Siiski kehastab Antigua lootusrikkust: üks vulkaanipurse võib hävitada kõik, ent sellele vaatamata süttib elu leek ikka ja jälle uuesti.

Ellujäämine

Kuigi seekordsel biennaalil osales rekordarv rahvusvahelisi kunstnikke, ei mõjunud biennaal globaalse kunstivälja filiaalina. Pigem oli asi vastupidi: n-ö väljast tulija pidi kohanema kohaliku rütmi, keele ja tähendustega. Kunsti kohtas ootamatult tänaval, ajaloolistes hoonetes, pooleldi lagunenud ruumides ja ka kohtades, kus elu käib edasi sõltumata sellest, kas seal parasjagu midagi eksponeeritakse või mitte.

Eriti sügava mulje jättis Igor Grubići kohaspetsiifiline installatsioon keset maavärinast laiali pillutatud kloostri La Recoleccióni tohutuid kivilahmakaid. Varemed mõjusid ammustest aegadest pärit skulptuuridena, tuletades meelde, kui võimas on loodus ja et ainuüksi inimene selle stiihia vastu ei saa. Inimene on sunnitud leppima sellega, kuhu ta sünnib, ning seisma silmitsi oma juurtega. Avastasin teose XVIII sajandist pärit La Recoleccióni peahoone varemete vahel uidates: muruväljakule oli asetatud rida pottidesse istutatud puid. Esialgu mõjus teos põneva ruumikogemusena, kuid ühe kohaliku mehe näidatud droonifotolt ilmnes hoopis, et pottidega oli maapinnale kirjutatud „Migrant seeds“. Kunstniku sõnul on seemned ellujäämise ja uuestisünni metafoor. Tänu võimele rännata, kohaneda ja uueneda peegeldavad seemned nii looduse tsükleid kui ka ideid, kultuuri, keelt ja armastust. Lõhestatud maailmas tuleb Grubići sõnul radikaalselt tegutseda ehk külvata. Hirmu asemel tuleb külvata armastuse seemneid, ükskõiksuse asemel teadlikkuse seemneid. Seega on tema teos tärkamise metafoor, vaatab tulevikku, kannab empaatia, vastupidavuse ja muutumise sõnumit.

Nähtamatud ja nähtavad juured

Biennaali kuraatori Eugenio Viola sõnul on kunst maailmas, mis on küll üha enam ühendatud, kuid seejuures vastuokslikult killustunud, võimas vahend mõtiskeluks. Paljud biennaalil eksponeeritud teosed peegeldasid vägivalla ja trauma kogemust, mis on kahjuks universaalne ja tuttav kogu maailmas. Ka Guatemala lähiajaloost ei puudu verine kodusõda ega maiade genotsiid. Neil teemadel valminud tööd ei mõjunud biennaali kontekstis sugugi illustratiivselt. Kunst ei püüdnud pakkuda lunastust ega lugeda moraali, mitmed tööd jätsid küsimused õhku ja vastus tuli leida vaatajal endal.

Arvukad teosed suunasid mõtlema, kust algab ja kus lõpeb konkreetne ja üldine, individuaalne ja kollektiivne, näiteks Tšiili kunstniku Voluspa Jarpa „Väljasuremine“ („Extinction“), kolmemõõtmelistest maast laeni ulatuvatest paneelidest teos. Töös, milles autor oli kujutanud kaarte, arhiivimaterjale ja graafikat, oli põimitud esivanemate ja tänapäeva ajalikkus. Geopoliitilisi piire hägustades näitas see, et territooriumi mälu on keerulisem ja mitmekihilisem kui ajaloo mälu. Samuti pakkus töö mitmemõõtmelise vaate vägivaldsetele sotsiaalsetele konfliktidele Andide piirkonnas: hõlmatud olid Hispaania-eelne periood, koloniaalaeg, külma sõja, aga ka praegune aeg. Elegantselt oli edasi antud mõte, et geopoliitilised piirid ei ole nii selged, kui need kaartidel paistavad.

Guatemala biennaal mõtestas laiemalt ühiskonna keerukust. Mõnes paigas ja projektis oli teemakäsitlus ehk ebaühtlane, võib-olla nüüdisaegsete teoste ajaloolistesse ruumidesse paigutamise tõttu. Ent teosed pakkusid ka lootust ja näitasid, et loojad moodustavad kokkuhoidva kunstnikkonna. Teatud mõttes peegeldub siin biennaali missioon. Kuraator Eugenio Viola oli osavalt kokku toonud kunstnikud üle kogu maailma, sealhulgas kõrgetasemelised Guatemala ja Ladina-Ameerika loojad, ning ühendanud väljapanekuga ka esivanemate ja maiade kosmoloogilise tasandi. Ilmapuu motiiv rõhutas seda ühendust veelgi, ulatudes juurtega ka nende juurde, kes on õigustest ilma jäetud ja unustatud, kannatavad katas­troofide, veresauna, vangistuse ja genotsiidi all.

Tuttav võõras

Kauge Guatemala ja koduse Eesti lähedus ilmnes ilmapuu kujundis, Eestiga seotud peakuraatori näol, aga selleski, et maiad peavad lugu saunast (temascal), nagu meiegi. Nii nagu meil, põimitakse ka Guatemala värvikirevatesse rahvariietesse tähenduslikke mustreid, kuigi meie ei kanna neid rõivaid iga päev. Guatemalaga võrreldes on meie maa lauge ja rahumeelne, kuid ühtviisi armastame ja austame puid ning metsa.

Euroopa kultuuriruumist tulnuna ei saanud ma siiski eeldada, et mõistan kõike või et kõik peakski olema n-ö minu jaoks. Samas ei tõrjutud mind ka välja ja vahepealne seisund – olla kohal, aga mitte keskmes –, oli värskendav. See jättis võimaluse rahulikult kuulata, märgata detaile, mida tavapärase biennaaliturismi käigus ehk ei näe. Nii kogesin ootamatut lähedust riigi ja kultuuriga, mille arvasin olevat mulle kauge.

Tagasi Euroopas, tabasin end mõttelt, kui harva satub Ladina-Ameerika kunst Eesti kultuurimeediasse. Harvad uudisnupud esitlevad seda pigem eksootilise kõrvalharuna, kuid Guatemala biennaal tuletas meelde, et teistsugune kunst ei ole pelgalt kontekstuaalne, vaid võib olla ka peegel siinsete harjumuste ja mugavuste märkamiseks. Võib-olla polegi selle biennaali suurim väärtus siinses vaates mitte niivõrd see, mida see ütleb Guatemala kohta, vaid see, kuidas nihestuvad vaataja ootused kunsti rolliga seoses. Saadud kogemus pani ootamatult mõtlema – ja kauaks. Nii nagu Guatemalas maa mõnikord väriseb, lõi ka kohtumine biennaaliga mu jalgealuse kõikuma. Kunsti ja ruumi ühendav ja kokkutoov jõud avaldub ühtviisi nii kontinentide vahel kui ka neist sõltumatult. See andis võimaluse kogeda mõistmist üha enam lõhestunud maailmas.