Tänavate ümberkujundamise vajadusest on Tallinnas ja kogu Eestis viimastel aastatel palju juttu olnud. Vähem on aga kohti, mida esile tuua. Linnade tänavadisaini ja -ehitust seni suunanud standardist „Linnatänavad“ ei ole samuti palju abi olnud: tegemist on pigem maanteemaastike kui linnaruumi juhendiga. Seetõttu on suur rõõm, et Tallinna peaarhitekti büroos on koostöös transpordi­ameti ning keskkonna- ja kommunaalametiga valminud „Tallinna tänavaruumi juhend“, mille koostamisel ei ole lähtutud liikumiskiirusest, vaid tänavast kui mitmekihilisest sotsiaalsest ja kultuurilisest linnaruumist.

Teest tänavaks

Ainus siinne juhendmaterjal projekteerijale on seni olnud standard „Linna­tänavad“, kus tänavat on käsitletud kui linnas, alevis või alevikus paiknevat teed. Tänav on seega olnud eelkõige osa abstraktsest liiklusskeemist ning seda on projekteeritud eesmärgiga suruda võimalikult suur hulk autosid n-ö torust läbi. Tänavast linnaruumi osana on mõeldud eelkõige kui transporditaristust, mis on räpane, lärmakas ja ohtlik. Pole siis ka ime, et selline praegune linn ongi. Tänava kvaliteet määrab aga linnaelu kvaliteedi. Tänav – see ongi linn.

„Tallinna tänavaruumi juhendis“ nähakse tänavas eelkõige tervist toetavat kvaliteetset elukeskkonda. Tänav on liikluskoridor, aga lisab ühtlasi kohale väärtust, kuna seal peegeldub keskkond: linnaruumi sotsiaalne mõõde ja kasutus, ajalugu, kasutajakogemus ja emotsionaalne seotus.

Väärtuse alusel on linnaruum juhendis jaotatud kolmeks tüübiks: teeks, tänavaks ja kohaks. Tee on kõige väiksema ja koht kõige suurema väärtusega. Mida suurema väärtusega linnaruum, seda vähem peaks keskkonnas domineerima liiklus ja seda enam peaks tänav pakkuma ka muid tegevusvõimalusi: ärisid, mänguvõimalusi, olema sobiv liikumis- ning kogunemispaik. Sellise mõtteviisi toel saab teest tänav ja linnaruumi kujundamise lähtekohaks auto asemel inimene.

Üheksa tänavatüüpi

Kui kohatüübile lisatakse liikumise intensiivsus, jõutakse üheksa tänavatüübini. Iga Tallinna tänava tüüp on määratud. Veebikaardina vormistatud tänavatüüpide jaotus on selge lähtepunkt omavalitsusele ja projekteerijale.¹ Tüübiga on määratud sõidukiirus, sõidu­raja laius, pöörete iseloom jne. Seega ei pea tänavat kujundades laskuma põhimõttelisse vaidlusse, millist tänavat üldse vaja on ja kui kiiresti seal sõita peaks saama. Need vaidlused on tüüpide määramisega juba ära peetud.

See ongi juhendi teine suur väärtus: tegemist on kõigi tänavaehitusse puutuvate linnaametite koostöös valminud dokumendiga, mis annab lootust, et edaspidi kulub vähem aega ja jõudu ametite omavahelistele vaidlustele ning töö saab tehtud sõlmitud kokkulepete alusel. Kindlasti on vaja täpsustada detaile ja iga tüübi juures leiab kaalumiskohti. Lahendused ei ole juhendis kaugeltki ette määratud, kuid kompromisse vajavad kitsaskohad on defineeritud ning linnaametite töö seetõttu loodetavasti palju tõhusam ja sihipärasem. Samuti on juhendi eelis see, et pakutud lahendusi ei saa kuidagi nimetada ilupiltideks või soovmõtlemiseks: juhendi koostamisest võtsid osa iga päev tänavaehituse ning autoliikluse korraldamise, projekteerimise ja planeerimisega tegelevad spetsialistid, kes arvestasid tegelike võimalustega.

Tänava liiklemisradade laius

Millised on siis uue juhendi alusel loodud tänavad? Näitena võiks põgusalt vaadata nn ülelinnalist tänavat. Juhendi järgi on need näiteks Mustamäe tee, Pärnu mnt, Tartu mnt jt seesugused suured tänavad. Oluline on kohe märkida, et kõik need on liigitatud tänavaks, seega ei ole tegemist teedega, vaid mitmekihilise ja -otstarbelise linnaruumiga.² Esiteks peavad sellistel suurtel tänavatel saama mugavalt ja ohutult liikuda mis tahes liikumisviisi kasutajad. Seetõttu on kehtestatud nõue, et eri liiklejad peavad olema seal eri tasapindadel ehk nt ratta­rada peab olema äärekiviga eraldatud nii sõidu- kui ka kõnniteest. Ülelinnalistel tänavatel peab olema kõrg- ja madalhaljastust ning ülekäigurada vähemalt iga 200 meetri tagant (Mustamäe teel on see praegu tihti kuni 300 meetri tagant).

Paljud tänavatele seatud tingimused korduvad enamiku tänavatüüpide puhul. Nendes küsimustes on areng märkimisväärne ja otsused reaalsusega palju paremini kooskõlas kui teistes juhendmaterjalides. Esiteks on ühissõidukiteta sõiduraja laiuseks määratud kolm meetrit, kohati võiks olla veidi vähemgi. Ent ka kolm meetrit on hea rusikareegel, nii et kõik autod mahuvad kenasti ära. Praegune standard näeb ette pigem 3,25 meetrit, mis on mõeldud kuni 70 kilomeetrit tunnis sõitmiseks ega ole kindlasti kooskõlas Tallinna arengukava eesmärkidega.³ Suurel tänaval saab seega kuni mitu meetrit kokku hoida ja anda need kasutada teistele liikujatele või haljastuse tarvis – ilma ei jää keegi, lihtsalt kihutada saab vähem. Ühistranspordi arengu näitajana peavad ühissõidukirajal liikuvad sõidukid peatuma samal rajal ehk ei pea enam taskusse sisse sõitma ja sealt välja saama. See teeb sõidukogemuse mugavamaks.

Kõnnitee miinimumlaius peab olema kaks ja pool meetrit, mis on standardi minimaalsest pooleteisest meetrist samuti palju parem lahendus. Keelatud on ka torupiirded ning lisarajana parempöörderajad, mis on üks ruuminõudvam ja autokesksem liikluslahendus, kuigi selle ruumi kasutajaid on paljudes kohtades pigem vähe.

Põhjus optimismiks

Juhendi näol on tegemist väga olulise sammuga Eesti ja Tallinna linnaruumi arengus. Tegemist ei ole kindlasti mingi lõplikult paika pandud lahendusega, vaid elava dokumendiga, mida hakatakse vastavalt praktikale regulaarselt uuendama. Lisaks Tallinna omale on riigi tellimusel koostamisel ka põhjalikum „Eesti tänavagiid“ ning uuendamisel ka „Linnatänavate“ standard, seega on tekkimas laiapõhjaline alus tänavadisaini paradigma muutuseks Eestis. Paistab, et terviklik ruumikäsitlus, mida Tallinna peaarhitekti büroolt (ja riigiarhitektilt) oodatakse, hakkab otsapidi valmima. Oma osa on siin kindlasti ka avalikku sektorisse tööle läinud uuel arhitektide ja spetsialistide põlvkonnal.

Jääb üle vaid loota, et juhendi koostanud ametid järgivad koos linnavalitsusega sõlmitud kokkuleppeid ja eesmärke ning juba Vilniuses, Tartus ja Riias alanud tänavarenessanss jõuab ka Tallinna. Põhjust optimismiks igatahes on.