Ta jättis mulle väikese pildi, millel oli sama ikoon, mille juures olin näinud teda palveid lugemas. Jumalaema, ümmargune valguse tanu peas ja laps süles. Ja peenikese vahaküünla. Et süüdata, kui süda on kurb. Juba ära minnes pööras ta ringi ja küsis, kuidas ma olin tema haigust näinud. See on üksnes kogemus, ütlesin. Meditsiiniline kogemus. Ei-ei, ütles ta. Ma näen, et te näete rohkem. Ta jättis hüvasti, ja lahkus.

Tegin akna lahti, et tuulutada. Septembrituul keeras üles kollaste lehtede pöörise ja kandis selle tuppa, pildudes mu laual olevad paberid laiali. Jumala­ema pildike oli teistpidi kukkunud. Pohoža na vass, Teiega sarnane, oli sinna kirjutatud.

Nora Ikstena, „Emapiim“

Pühapäeval, 4. jaanuaril suri läti kirjanik Nora Ikstena (1969–2026). Tema maine teekond lõppes avalikkusele järsult. Pigem oleks osanud oodata teadet uuest romaanist, mitte autori surmast. Aga kell lõi – nagu alati – küsimata.

On neid, kellele jäävad mälestused Nora Ikstenast kui kallist inimesest. Teistele jääb võimalus hoida Ikstenaga sidet tema loomingu kaudu. Teostega, mis ei lase unustada, et kõige olulisem, kõige määravam osa inimolemisest on ühtlasi kõige tabamatum – hing. Ning just oma hinge, oma sisima kutse järgimine aja vangerduste ja saatuselöökide kiuste peaks olema igaühe pealisülesanne. Isegi siis, kui hing mõnikord põgenema kipub. Või – sel juhul eriti.

Ikstena oli ja on kõige olulisem ja ka rahvusvaheliselt tunnustatum läti kirjanik. Tunnustus saabus tasapisi, aga kindlalt, nagu avanevad ka tema romaanid. Kasvav lugejaskond Lätis ja kirjandusauhinnad sillutasid teed kaugemale. Mäletan siiani aprillihommiku elevust aastal 2018, kui Nora Ikstena tutvustas Londoni raamatumessi raames BBC raadios oma läbimurderomaani „Emapiim“ (eesti keelde on selle tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra, 2018). Oli uhke tunne, me kõik siin ilmanurgas saime sellest midagi juurde. Elu liigub, aeg muutub. Ka meie lood jõuavad lõpuks „suurde maailma“. Sellega, et lätlane on oma­inimene, oleme muidugi nüüdseks kõik nõus. Kui mitte juba enne, siis pärast kassi-Oscarit kindlasti.

Romaan „Emapiim“ on praeguseks leidnud endale uue kodu enam kui 25 keeles. „Petlikult lihtsas keeles kirja pandud jutustus tegeleb küsimustega vabadusest ja võimust, emadusest ja usust,“ seisab raamatu eestikeelse tõlke tutvustuses. Täpselt sõnastatud tutvustus, romaaniga suurepärases kooskõlas – napp ja (esmapilgul) petlikult lihtne. Retseptsioonis on „Emapiima“ ühe teemana mainitud ka vaimset tervist, täpsemalt vaimse tervise võimatust totalitarismi tingimustes. Selle teadvustamine võiks meidki, siin ja praegu, teha enda suhtes armulisemaks. Oleme oma suurt väljahingamist alles alustanud, alles avastame kõike, mille olemasolu ei olnud nii kaua lubatud tunnistada. „Emapiim“ on üks neist teostest, mis on mõistmisel abiks.

Ikstena varasemates romaanides „Elu pühitsus“ (tlk Ita Saks, 2003) ja „Neitsi õpetus“ (tlk Kalev Kalkun, 2011) jutustatakse suures plaanis sama lugu, mida „Emapiimas“: lugu naistest, kes otsivad oma kohta eluringis, „tõeluse jadas“. Ent need romaanid on krüptilisemad, poeetilisemad, omamoodi loitsulikud ning nende jutustusviis on intuitiivsem. Kui juba sellesse maailma siseneda, siis välja sealt enam hästi ei saa, aga uskuge – ei taha ka. Paradokside toel kasvatavad kõik need teosed lugeja elujõudu. Julgen väita, et just need kolm romaani moodustavad Ikstena loomingu tuumiku.

Tema loomingu kesksed teemad on elu, surm, naine ja igavene taastulek. Aga ka (liivi) mütoloogia, keele vägi ja (elust) jutustamise rituaalne mõõde. Elu saab tähenduse surma palge ees – see printsiip tundub kandvat kõiki nimetatud romaane. Nagu ka Ikstena naisekujutust: eluandja on ühtlasi surmakandja, Ikstena teoste peategelased on vahetult seotud elu ja surma müsteeriumiga. Kirjanik avardab rahulikult ja kindlalt arusaama sellest, mida on pikka aega peetud „naiste maailmaks“ ja naiselikkuseks, ning teeb seda mitmel tasandil, mütoloogilisel ja ka argipäevasel, mis ikka ja jälle tema tekstides kokku puutuvad. Nagu eluski.

Mitmeid Ikstena teoseid läbib iselaadne vastumäng piibliretoorikale. Kirjanikku tundub juhtivat tunnetus, et pühadus ei tohiks olla kauge ja hirmutav, vaid peaks olema lähedane ja toetama inimese hinge iga päev. Ta näitab müüdi jõudu inimkogemuse suunajana ning siinkohal ei mängi ei ajaloohuvi, usutunnistus ega nende puudumine mingisugust rolli – kultuuri alustekstid mõjutavad meid kõiki. Samamoodi ka neis sisalduvad lüngad.

„Aja niit nõelasilma ja paranda maailma, kui su üle naerdakse!“ ütleb hääl romaani „Neitsi õpetus“ lõpus. Täpselt seda Ikstena oma romaanides teebki. Ta jutustab tasapisi taas tajutavaks suurtest lugudest välja lükatud võimestava ja elulise naisprintsiibi – suure ema, kes on olnud pea kõigi usundite lähtepunkt.

Nõnda sammub „Elu pühitsuse“ peategelase, oma ema matuseid korraldava noore naise Helena kannul üksildane Suur Mõrsja. Müütiline püha naine on ärganud pikast unest, solvunud, isegi raevunud, et ta on kiriku taha magama unustatud (või siis uinutatud), ent kõigest hoolimata – või just selle kõige pärast – jõudu täis ja tantsuhimuline. Romaani „Neitsi õpetus“ peategelast Asnatet, kes süveneb elus oma kohta otsides emaliini lugudesse, saadab aga Neitsi Maarja kuju – esialgu vaikiv ja kauge, ent jutustuse edenedes omandab ta üha enam inimliku palge. Mida lähedasemaks saab Asnate oma hingega, seda rohkem jõudu saab Neitsi Maarja hääl ja sõnum – ning oma jõu saab ta Maaemast, kes kõneleb liivi keeles. Pühadusest pole pääsu ka „Emapiima“ Emal, kes on pühendanud oma elu meditsiinile – naistearstil, „kes teeb lihtsalt oma tööd“, kelle käes on elu ja surma väravate võtmed, kes aitab naistel lapseootele jääda, teeb aborte ning kõike muud, mis sinna vahele jääb, kes elab peamiselt mustast kohvist ja sigarettidest, võitleb depressiooniga ja põlgab kõike sentimentaalset, ent keda temalt abi saanud naised imetegijaks kutsuma hakkavad ja kellele ikoone toovad. Ka mitte kõige vägevamad meist ei saa ise määrata oma elu tähendust teiste silmis.

Eluring saab tervikuks nähtava ja nähtamatu kohtumisel. Maapealne elu on vaid poolring, elukaar. Teist poolt me siit ei näe. Ent sellegipoolest võime mõista, et tervik, tõeline tähendus, sünnib alati valguse ja pimeduse koosmõjul, vastandite lõpmatus tantsus. Taevaisa ja Maaema, kauge ja lähedane, argine ja püha, mõistus ja süda, keha ja hing, päev ja öö, tulevik ja praegu, kord ja kaos … Üht teisele eelistades saab elada vaid poolikult, seista ühel jalal. Tõeluses on ruumi kõigele: ei pea valima üht või teist, võib valida kõik ühekorraga. Armastada elu tähendab armastada paradokse. Seda Nora Ikstena kahtlemata tegi.

Liivi pärimuses on arusaam, et pärast surma ei lähe inimesed mitte edasi, vaid hoopis tagasi – enneminevikku, unenägude, müütide ja teadmiste aega, kus kogu olnu ja tulev on rahumeelselt koos. Sinna, kuhu ei ulatu ei lineaarsuse paine ega inimeste maailma kentsakad kemplused. Paika, kust on ka maapealsed inimesed ikka ja jälle küsinud abi ja juhatust, kui mõistus enam ei võta.

Üks teadja on taas sinnapoole teel.

Südamest aitäh kõige eest, 
suur hing, kes sa olid Nora Ikstena.
Olgu naasmine sulle kerge.
Puhka rahus.

Paldies par visu.
Atpūties mierā.

Tienū iļ amā!
Nov armsõ!

Aitäh Valts Ernštreitsile lätikeelseid ridu liivi keelde tõlkimast.