24. novembril lahkus meie hulgast 97 aasta vanuselt EMTA emeriitprofessor Heino Rannap, kes on eesti muusikaharidusele ja kultuurielule palju andnud. Teame teda kui muusikapedagoogi ja pedagoogikaajaloolast, aga ka kui teadlast – esimest pedagoogikadoktorit muusika valdkonnas.

Heino Rannap sündis 9. juunil 1927 Hallistes õpetajate perekonnas. Põhihariduse omandas ta Halliste ja Abja-Paluoja koolis, keskhariduse aga Viljandi Maagümnaasiumis. Igapäevaste koolitööde juurde kuulusid ka muusikaõpingud. Ta õppis klaverit Alma Arraku klassis, viiulit õpetas talle isa.

1945. aastal asus Rannap õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumi koolimuusika erialale, kus tema rühma juhendajas Riho Päts. Samal ajal õppis ta ka Bruno Luki klaveriklassis ja Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ta oli muusikapedagoogika eriala ainuke lõpetaja, aga kuna ta oli ka sooritanud oma dirigeerimis­eksami Eesti Raadio kooriga, otsustas konservatooriumi juhtkond anda talle diplomi hoopis koorijuhtimise erialal. Siiski jäi pedagoogika tema põhiliseks tegevusvaldkonnaks, kus ta oma teadmisi ja oskusi edukalt rakendas.

Pärast TRK lõpetamist 1950. aastal täiendas ta end Roman Matsovi dirigeerimisklassis. Tartu Ülikooli aspirantuuris valmis väitekiri „Muusikaline kasvatus eesti rahvakoolis ja perekonnas kuni aastani 1917“ ja doktorantuuris Moskvas Pedagoogika Akadeemia juures uurimus „Muusikaline kasvatus Eesti koolides 1917–1980“, mida tunnustati pedagoogikadoktori kraadiga 1986. aastal.

Heino Rannap töötas 16 aastat (1954–1970) Tallinna Muusikakooli, hilisema Georg Otsa nimelise muusikakooli (praegu Muba osa) direktorina, ta oli kooli esimene direktor kooli keerulistel algaastail. Raskele algusele järgnesid juba süsteemsemad tööaastad ning õpetatavate erialade pidev lisandumine. Aastatel 1970–1977 oli Heino Rannap Eduard Vilde nimelise Pedagoogilise Instituudi dotsent ja kateedrijuhataja ning 1977–1995 töötas ta Tallinna Konservatooriumis, 1987. aastast professorina.

Rannap on avaldanud ühtekokku 17 raamatut, sh „Eesti kooli biograafilise leksikoni“, mis on käsiraamat kõikidele haridustöötajaile. Uurijana on Rannap avaldanud üle 150 teadusliku ja populaarteadusliku artikli. Tema käsitletud teemadering sisaldab kirjutisi valdavalt muusikalisest kasvatusest eesti rahvapedagoogikas. Tähelepanuväärsed on uurimused koduorelitest ja nende meistritest, eesti heliloojatest-muusikaõpetajatest ning õpetaja osast eesti kultuuriloos. Ta on uurinud ka väliseesti koole ning kirjutanud monograafiad Aleksander Elangost ning Aleksander Saebelmann-Kunileiust. Rannap osales sümfooniaorkestrite dirigendina nii 1965. aasta laulupeol kui ka 1969. aasta juubeli­laulupeol, kus tema juhatamisel kõlas Heino Elleri „Kodumaine viis“ ja Eduard Tubina „Ristpulkade tants“.

Kõrgkooli õppejõuna toetas ta aktiivselt õpetajate-kooliuurijate tegevust aastatel 1965–1998. Ta oli Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi liige aastast 1970, hiljem selle kooliajaloo probleemgrupi juhataja. Aastail 1989–1998 oli Rannap ÜPUI direktor.

Tema tööd tunnustati 1999. aastal Eesti Muusikaakadeemia medaliga ja Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendiumiga (2002). Samal aastal anti talle Forseliuse Seltsi medal Suur Kuldtukat.

Visa töömeest, sõbralikku kolleegi ja pühendunud muusikut saadame igavikuteele tänusõnadega.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Tallinna Muusika- ja Balletikool Tallinna Ülikool Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus Eesti Muusikanõukogu