Neli aastat tagasi loodi Tallinna linnavalitsusse ruumiloome osakond. Nüüd on see muudetud peaarhitekti bürooks ning osakonda seni juhtinud Kaidi Põldoja lahkub ootamatult. Mis tehtud? Mis jäi pooleli? Milline linn võiks olla Tallinn? Nendele ja teistele küsimustele Põldoja nüüd vastabki.

Sa oled kaua töötanud linnavalitsuse süsteemis, alguses Põhja-Tallinna arhitektina, siis peaarhitekti büroos, siis olid ruumiloome osakonna loomise juures ja neli aastat selle juht. Mis tunnetega lahkud?

Nelja aastaga üles ehitatud ruumiloome meeskond on väga sisuline, kõrgelennuline ja hästitoimiv tiim, kes on palju pingutanud, et Tallinna elukeskkond saaks paremaks. Usun, et selles vaimus tegutsetakse edasi. Sooviksingi tutvustada, millist väärtust me koos töötatud ajaga lõime, et nüüd teatepulk edasi anda.

Mis tööd ja tegemised sul pooleli jäid?

Lugesin enne meie kohtumist üle neli aastat tagasi Sirbile antud intervjuu* ja hea on tõdeda, et see, mis toona sai lubatud, on praeguseks suures osas ära tehtud. Viimasel neljal aastal keskendusime üldplaneeringutele. Nõmme üldplaneering on nüüdseks kehtestatud, Põhja-Tallinna üldplaneering on vastuvõtmisel. Suur töö on ära tehtud Kesklinna üldplaneeringuga – selle eskiislahendus, mida soovisime hakata kevadel huvigruppidele tutvustama, sai samuti sisuliselt valmis.

Viimane suurem töö, mille üle ma uhke olen ja mille arhitekt Kevin Villem linnavalituse ja linnavolikogu ette viib, on visioon, kuidas Tallinnas tuleb üldplaneeringutega edasi liikuda. Suur probleem on üldplaneeringute menetlemise kohmakus. Osaliste suur hulk ja paralleeldiskussioonide arv loovad olukorra, kus üldplaneeringud, mis peaksid olema ettevaatavad dokumendid, jäävad venima või vananevad ega jõua elule järele. Hea näide on Põhja-Tallinna üldplaneering. See algatati 2006. aastal, seda koostati neli aastat, 15 aastat paralleelselt kaasati, tehti palju koostööd seltside, arendajate, elanikega. Kokku on protsess kestnud juba 19 aastat. Linna planeerimine avatud üldplaneeringu alusel on võimaldanud teatavat paindlikkust ning Põhja-Tallinnast on sel perioodil kujunenud üks Tallinna paremaid elukeskkondi, kuid siiski vaid kehtestatud üldplaneering on juriidiliselt siduv, arendajale ning elanikele kindlust andev. Kuna planeerimisseadus ütleb, et üldplaneering peab valmima kolme ja poole aastaga ning bürokraatia vähendamine on riiklik eesmärk, siis on selge, et nii enam jätkata ei saa.

Uue visiooni kohaselt tuleks koostada ülelinnaline üldplaneering, millega ühtlustatakse planeerimisalased mõisted ja käsitlused ning antakse teemadest ülelinnaline ülevaade. Üldplaneering tuleks viia palju üldisemale tasandile ja konkreetsemaid ruumilisi visioone lahendada järgmistes planeerimise etappides.

Tallinnal on ülesanne olla kogu riigi arengumootor. Pealinn peaks silma paistma rahvusvaheliselt, selleks et meelitada Eestisse investeeringuid ja talente. Selleks on vaja, et südalinn oleks atraktiivne ja planeerimisel oleksid selged, protsesse hõlbustavad lähtealused. Kui Kesklinna üldplaneeringuga praegusel kujul edasi ei liiguta, siis see tähendab veel neli kuni viis aastat täiendavaid menetlusprotsesse, vajadust koostada detailplaneeringuid kohtades, kus saaks soosida linna arengut projekteerimis­tingimustega.

On sul aimu, kui palju algatatud töödega jätkatakse?

Ma loodan, et ennast tõestanud sissetöötatud strateegilise ruumilise planeerimise meetodidega jätkatakse ning et pika vaate projekte – olgu selleks üldplaneering, Kristiine liikuvuskeskus või linnahalli tulevik – mõistetakse valimis­tsüklite ülestena. Eriti praegu, mil Tallinna juhtimine on ja ilmselt hakkabki olema turbulentsem, poliitiline võim vahetub sagedamini. Seda enam on vaja, et pikaajalised strateegilised suunad oleksid kokku lepitud. Ülelinnaline üldplaneering on parim koht, kus pika vaate kokku­lepped fikseerida, näiteks otsustada, milline on linna perspektiivne trammi- ja raudteevõrk, kuhu tulevad liikuvuskeskused ning millised ettevõtmised vajavad 25 aasta investeeringuplaani.

Arengu- ja visioonidokumentidest pole ju puudust. Tihti juhtub nii, et tuleb uus linnavõim ja pühib eelnenu laualt. Kas selline arutu tõmblemine linnavalitsuse süsteemis jätkub?

Selles osas olen ma mõõdukalt optimistlik. Üks, mis strateegiakeskusel on õnnestunud nelja aasta jooksul juurutada, on terviklik arengudokumentide süsteem. See tähendab, et Tallinna arengu­strateegia juurde tehakse valdkondlikud arengukavad. Sealt joonistuvad välja vajadused, mille põhjal koostatakse eelarvestrateegia, mis annab võimaluse pikki plaane ka ellu viia.

Tõsi see on, et Tallinna ametnikud peavad järgima kaht vaadet korraga: üheti linna arengustrateegia pikka plaani, teisalt aga võimul olevate linnajuhtide tegevusprogrammi. Kahe tegevusplaani järgimine küll killustab tööd, aga arengustrateegiaga hoitakse silme ees pikka perspektiivi ja on ka kattuvaid tegevussuundi.

Kuidas toimib ametite ja osakondade koostöö?

Koostöö on strateegilise kavandamise tasandil kõvasti paranenud. Oleme ka ise selle nimel tugevalt pingutanud. Eriti just koostöös transpordiametiga. Alustasime Tallinna liikuvuskeskuste strateegia mõtestamist, jään selle töö tulemusi huviga ootama. Asja mõte on, et lepitaks kokku, millised on Tallinna sõlmpunktid, kustkaudu teiste piirkondade elanikud linna saabuvad, kuhu nad võivad auto jätta ja linna ühissõidukeid eelistada, kuhu luua munitsipaaltranspordile mugavad ümberistumisvõimalused.

Keskkonna- ja kommunaalameti juhtimisel loodi põhjalik ülevaade, millistesse avaliku ruumi objektidesse on vaja investeerida ja kuidas investeeringuid prioriseerida. Süsteemsust, mida, kuidas ja millal kavandada, on kõvasti juurde tulnud.

Kärsitust on siiski väga palju, objekte, mida soovitakse korraga valmis saada, on ebarealistlikult palju: koolid, lasteaiad, spordikeskused, kultuurihooned ja tänavad. Ühekorraga on raha puudu ja üle, töös on kõik korraga, aga kõik ei saa korraga valmida. Organisatsioonisisesed otsustusprotsessid kuhjuvad, pole projektijuhte ega ehitajaid. Soovin kolleegidele julgust julgemalt otsustada, mis tegelikult on prioriteet.

Mida tahaksid seni tehtust välja tuua?

Ma olen ruumiloome osakonna tegemiste üle väga uhke. Suurem osa meie tööst – pidev ruumikaalutluste esiletoomine ning jälgimine, et leping, hange või menetlusprotsess hea ruumi loomist ei välistaks – väljapoole ei paistagi, kuid sellisel taustatööl on kindlasti hästi suur mõju ruumi loomise eeldustele ning ka sellele, kuidas linnas üldse ruumi kui ressurssi suhtutakse.

Üks põhimõtteline muudatus, mille sisse viisime, on ruumiloome mõtestamine mitte ainult projektipõhiselt, vaid kliendikesksete teenustena. See tähendab, et peamine pole üksikute arhitektuurikonkursside korraldamine, vaid alati nende mõtestamine lõppkasutaja vaatepunktist. Enne konkursi korraldamist küsisime endalt iga kord, kellele konkurss tehakse, milleks seda tehakse ning seejärel kaalusime, kuidas see läbi viia. Selliselt sündisid Eestis uudsed arhitektuurivõistluse formaadid, näiteks Koidu tänava arhitektuurivõistlus, kus tõesti enne žürii lõppotsust kaasasime elanikke kohaliku elu ekspertidena, küsisime nende arvamust parima viie võistlustöö kohta ning viisime tagasiside žüriini. Aga ka Ukraina aia konkurss, kus suur osa oli Ukraina kultuuriekspertide ja loomeinimeste kaasahaaramisel.

Kullo huvikooli arhitektuurivõistlus sündis koostöös teenusedisaini bürooga. Võistlusele eelnes põhjalik teenusedisaini protsess: töötati välja hoone kontseptsioon, funktsioonid ja lähteülesanne. Nii saame sünergia, mitte vaid maja.

Rahvusvahelisel areenil paistis kõige rohkem ilmselt silma Tallinna maastiku­kunsti liikumine. Näiteks Putukaväila installatsioonikonkursi „Kohasumin“ teosed jõudsid „Uue Euroopa Bauhausi“ konkursil 1400 kandidaadi hulgast finaali. See näitab, et kui linnal on tahet mõnda teemat suuremalt ja sügavamalt käsitleda, siis sünnib ka midagi tähenduslikku.

Ruumiloome osakonna juhina tegelesin mõttemustrite muutmisega, näiteks küsimusega, milline on ühiskonna ruumitellimus.

Kohalikes omavalitsustes on juurdunud arusaam, et rahaline kokkuhoid, objektide saamine võimalikult odavalt on avalikes huvides. Ühiskond on muutunud ning ootused elukeskkonna kvaliteedile on kasvanud. Eesmärk peaks olema kvaliteetse ruumi ja finantsilise mõistlikkuse tark tasakaalustamine ning suurem panustamine lahendustesse, mis on kestlikumad. Nii nagu kiirtoit muutub kiiresti ühekülgseks, muutub seda ka odav avalik ruum ja arhitektuur.

Valmimisel on ka Tallinna tänavaruumi juhend, mille alusel otsustatakse, millised on iga tänavalõigu nn baas­kvaliteedid ning kui palju mingit tüüpi tänavaruumi investeerida, et vaidlusi üksikprojektide üle oleks vähem. Kõik linna tänavad ei saa olla sellised nagu Vana-Kalamaja tänav, kuid vähemalt üks keskne kvaliteetne avalik ruum võiks igal asumil olla. See toob inimesed kokku ning hästi toimivad kogukonnad on kriisidega toimetuleva linna aluseks.

Ruumiloome puudutas pea kõiki valdkondi ja linna ameteid. Näiteks leidsime inspireeriva koostööpartneri jäätmekorraldust kureerivast ringmajandusosakonnast. Koos mõtestasime, kuidas linn ringmajanduse valdkonnas areneb. Koostööst sündis täiesti uudne ringmajanduse arengukava ja Tallinna ringmajanduskeskuste kontseptsioon. Punase tänava ringmajanduskeskuse konstruktsioon on juba püsti.

Niinimetatud nähtamatute tööde kõrval on olnud ka palju nähtavaid, näiteks Putukaväil, Klindipark jms.

Need suured projektid on meeskonnatöö tulemus. Putukaväil on märgiline, uudse lähenemise projekt, mis on saanud väga palju rahvusvahelist tähelepanu. Sellest on huvitunud näiteks New York Times, peatükk Putukaväilast kui näidis­projektist, kuidas kohalikke väärtusi hoida ja võimendada, läheb vähemalt kolme koostamisel olevasse raamatusse.

Putukaväila kaks esimest etappi on praegu ehitamisel. Selle lineaarpargi komistuskiviks kujunesid väila läbivad maa-alused magistraaltrassid, mis ei lubanud projekti realiseerida õrna­tundeliselt ja lugupidavalt väljakujunenud looduse vastu – nii nagu olime kavandanud. Putukaväila järgmiste etappide rajamisel tasub edasi mõelda, kuidas leida julgust loobuda liikumisruumide üledimensioneeritud standardlaiustest, kuidas luua tavapäratumaid ruume, kuidas üldse planeerida ja projekteerida vähem ning hoida olemasolevat rohkem. Samuti, kuidas ehitustöödel olemasoleva looduskeskkonna väärtustega paremini arvestada. Vaatamata sellele, et Putukaväila elurikkust tuleb nüüd taastama hakata, on praegu valmiv park siiski töövõit, Pelguranna elanikud kirjutavad, et ootavad selle valmimist pikisilmi.

Mis sai linnahali ümbruse ideest ehk merevisioonist?

See on küsimus poliitikutele, sest linnahalli tulevik ootab endiselt julget otsust. Merevisiooni järgmine verstapost on nüüd kohe maikuus. Valmib linnahalli tehniline ekspertiis, kus käsitletakse ka konstruktsioone. Ehk saab selle põhjal realistlikumalt otsustada, mida linnahalliga edasi teha. Paraku ei ole linnahalli tegevuskuludeks ja muudatuste elluviimiseks linna käesoleva aasta eelarves vahendeid ette nähtud. See ei tõota linnahallile head.

Kuidas paistis linnavalitsuse poolelt Estonia teatri juurdeehitise plaan?

Ma kuulusin rahvusooperi ja linna ühiskomisjoni, kes käis umbes aasta koos ja ülesanne oli välja pakkuda, kuidas Estonia plaanidega edasi minnakse. Estonia esindajaid on raske süüdistada selles, et nad tõesti näevad just seda hoonet ja asukohta oma identiteedi kandjana, kuid linna ruumiloojatena oli meil ootus, et ka linnaruumi ja ruumikultuuri võetaks väärtusena, mida tuleb hoida ja säästa. Ruumiloome osakonnas pidasime oluliseks, et Estonia jääks südalinna. Ruumiloome osakonna arhitektide joonistatud praeguse saali ümberehitamine oleks hea kompromiss, kuna valdavalt tegeldakse Estonia hoone Otsa tänava poolse küljega, mis linnaruumilisi kvaliteete ei loo.

Eesti peab õppima uue ehitamise asemel ehitatud pärandit paremini taaskasutama, kuid kontekstitundlikult. Valdav osa ehituspärandist on ümberehituste ajalugu. Alternatiiv ümberehitusele – uue ooperimaja ehitamine mere äärde – on ideena lihtsustatud, idealismist kantud lahendus. Idealistlikke lahendusi välja käies on üha enam vaja küsida, mis on ühe või teise lahenduse kulu järgnevatele põlvedele, eriti olukorras, kus vaevleme mitme kriisi käes ja riigi jätkusuutlikkus on laiem küsimus.

Kui palju sa oma töös poliitilist survet tajusid?

Ruum ongi politiseeritud. Kõige tugevamalt väljendub see liikuvuskeskkonna planeerimisel. Tallinnas on liikuvuskeskkonna kavandamine jagatud kolme poliitilise maailmavaate vahel ja nii ei tule ka ruumiotsused kergelt – enamasti jõutakse kompromissotsusteni, mitte julgete muudatusteni. Kompromiss­otsused võivad jääda väheambitsioonikaks ning ma loodan, et linn seetõttu välisrahastust ei kaota.

Keeruline seis on näiteks trammiprojektidega. Nii Liivalaia kui Pelgulinna tramm peaksid rööbastel vurama aastaks 2029, praeguseks pole trassivalikute ja tänavate ruumijaotuse osas lõplikku kindlust. Ruumiloome osakond on püüdnud poliitilisi valikuid toetada andmepõhiste teadmistega. Praegu kõige turvalisem ja kõige hõlpsamini elluviidav lahendus ei pruugi olla see, mis toob sisulise muutuse. Näiteks kui Liivalaia tänav jääb 2 + 2 sõidurajaga liiklus­koridoriks, millele lisandub eraldatud sõidu­ruumis tramm ning tänava­haljastus ära ei mahu, on Tallinnal põhjust endalt küsida, kas euroopalik, vaikne, roheline liikuvuskeskkond on ikka tõsine ambitsioon.

On selge, et kui linna valitseb koalitsioon, siis see ongi mõistlik ja normaalne. See tähendab, et eri maailmavaated on ka selgemini esindatud ja arutelukultuuri tuleb edasi arendada.

Sa oled väga palju kõnelenud koostööst ja koos otsustamisest, eri maailmavaadete ja osakondade vaadete kokku toomisest. Kuivõrd on arhitektid selleks valmis?

Järgmise põlvkonna arhitektid on aina enam valmis koosloomes töötama. Muutust arhitektkonnas peegeldavad hästi noore arhitekti preemia nominendid. Linna arhitektid ja planeerijad ei saagi üksi midagi otsustada. Iga ruumiotsust kaalutakse kolmest aspektist: millist ruumikvaliteeti soovitakse saada, mis on eelarveliselt võimalik ning kuidas on soovitut võimalik avaliku sektori tegutsemisraamistikus – juriidiliselt, hanketehniliselt jne – ellu viia. See tähendab laia elualade ringi kokku toomist.

Tallinn on kaugenenud 1990. aastate kauboikapitalismist. Mõtteviis, et ehitada tasub ainult uusi, edevaid ja olemasolevast suuremaid hooneid, ei kehti enam. Noored arhitektid tegelevad ressursside ümberjagamise ja -mõtestamisega, mõtlevad sellele, kuidas üht või teist protsessi paremini suunata, et elukeskkond saaks parem, või miks ja kellele üldse midagi teha. Arhitektid on õppinud otsima eneseteostust ka mitteehitamisest.

Oled omajagu osalenud ka avalikel koosolekutel, kus teatavasti end tagasi ei hoita ning krõbedaid sõnu loobitakse isegi siis, kui sina pole õige adressaat. Tallinna linnavalitsus on olnud aastaid avalik peksupoiss. Kuidas negatiivse tagasiside ja kriitikaga toime on tuldud?

Ruumiloome algusaegadel pidasin anonüümse, pseudonüümi mitte_tallinn taha peituva kodanikuga kirjavahetust, et talle selgitada, kuidas me siiski pingutame parema elukeskkonna nimel. Ta on teatavasti ühismeedias Tallinna linnavalitsuse tegevusetuse suhtes väga aktiivne ja väga kriitiline. Rääkisin sellest ka nüüdse riigiarhitekti Tõnis Arjusega. Tõnis aitas seda kriitikat väga hästi mõtestada ja ütles, et kriitika, mis linnas töötavaid ametnikke tabab, pole rünnak, vaid abipalve. Kui mõelda sellest nii, siis on ka negatiivsusega võimalik konstruktiivselt hakkama saada. Nüüdseks on ruumiloome meeskond kogenud ka tugevat toetust nii mitte_tallinnalt kui ka teistelt kogukonnaaktivistidelt. Ilmselt oleme usalduse välja teeninud. Olen toetuse eest tänulik.

Kuidas sa tallinlasena pealinna näed? Milliste kitsaskohtadega tuleks tegeleda?

Kodanikuna tunnen puudust euroopa­likust linnakultuurist, mida kohtab Pariisis, Viinis või New Yorgis, kus avalik ruum on kui elutuba, ruum pakub elamusi ning linnamelu naudivad kõik põlvkonnad. Sisimas olen lootnud, et küllap noored, kes on hingelt juba maailmakodanikud, võtavad linnakultuuri omaks.

Ootamatult tuli üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ alusuuringust välja tõsiasi, et siiski ka noored ei tunneta, et Tallinn on tore koht, kus tasub elada. Tallinna nähakse töölkäimise kohana. Kesklinna üldplaneeringu ettevõtluskeskkonna uuringus tõdetakse, et ainuüksi töökohad linna(m)elu ei loo. Selleks et tekiks linnamelu ning Tallinn oleks Põhjala pealinnadega võrdväärselt kvaliteetne ja atraktiivne, peab kesklinna juurde rajama 20 000 kodu. Siiani on edenenud valdavalt ärihoonete ja eliitkinnisvara ehk investeerimiskorterite arendamine. See tähendab, et tipptundidel on linn liiklusest pungil, õhtul igav ja tühi. Vaja on taskukohaseid eluasemeid ja siin peab linn sekkuma. Üks võimalus on pakkuda rohkem munitsipaaleluruume – pärandkortereid – teine võimalus on tõhustada menetlust, et kinnisvara hinnad nii hüppeliselt ei tõuseks. Indrek Neivelt on väitnud, et praegu lisab Tallinnas pikk menetlusaeg iga ruutmeetri müügihinnale tuhat eurot. Ühiskond ei saa seda endale lubada.