Paaril viimasel aastal on meil avaldatud mitmed aastakümnetetaguse Nõukogude Liidu opositsiooniliikumise kultusteosed. Nii näiteks on eesti keelde tõlgitud Varlam Šalamovi jutustused ning Jevgenia Ginzburgi, Vladimir Bukovski ja Natan Sharansky (Anatoli Štšatranski) mälestused. Samuti ilmus hiljuti Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ kordustrükk. Nüüd on neile lisandunud Anatoli Martšenko „Minu tunnistused“.

Ühelgi neist teostest polnud vähimatki lootust valmimisajal ametlikult trükki pääseda. Need olidki kirjutatud levitamiseks omakirjastatuna (sam­izdat) ja sealkirjastatuna (tamizdat – käsikiri smugeldati üllitamiseks välimaale ja sealt tagasi raudse eesriide taha). Nii leidsid need peamiselt fotopaljundatuna arvuka lugejaskonna nii režiimikriitikute kui ka liberaalse intelligentsi ringkonnas. 1970. ja 1980. aastatel liikusid seesugused käest kätte ka Eestis.

Anatoli Martšenko oli Nõukogude Liidu opositsiooniliikumises üsna haruldane persoon. Dissidendi standardi kohaselt kujutati teisitimõtlejat loome- või tehnilise intelligentsi esindajana, kes oli kuulunud komparteisse ja soovis välja rännata. Tegemist oli üsna elitaarse seltskonnaga, kuhu kuulusid ka mitmed omade poolt represseeritud endiste revolutsionääride järeltulijad. Eesti vastupanuliikujatest vastas ainsana sellele stereotüübile Tartu ülikooli keemiateaduskonna dotsent Jüri Kukk. Olgu märgitud, et nii tema kui ka Martšenko saatust ühendab märtrisurm Gulagi vangistuses.

1938. aasta 23. jaanuaril Novosibirski oblasti Barabinski linnas ilmavalgust näinud Martšenko lõpetas seitsme­klassilise põhikooli. Tema isa ja ema olid kirjaoskamatud. Pärast kooli sõitis ta värbamise korras komsomoli suurehitusele, see on Novosibirski hüdroelektrijaama ehitama. Eluga töölisühiselamus kaasnes proletaarne elulaad, kuhu kuulusid lausjoomine, ropendamine, tantsupidudel käimine ning sellega vältimatult kaasnevad löömingud. Martšenko on kirjutanud, et eriliselt vaenati küüditatud tšetšeene, kellega alatasa kakeldi ja esines ka pussitamist. 1958. aastal ühiselamus toimunud massikakluses Martšenko küll ei osalenud, ent mõisteti ikkagi kaheks aastaks Karaganda vangilaagrisse. Kandnud karistusajast ära poole, õnnestus tal põgeneda ja ligikaudu aasta aega end varjata. Tunnetades olukorra lootusetust, üritas Martšenko välismaale põgeneda, ent 1960. aasta 29. oktoobril tabati ta Iraani piiri ületamise katsel ja mõisteti kodumaa reetmises süüdistatuna kuueks aastaks range režiimiga vangilaagrisse.

Martšenko saadeti vangiaastateks ühte „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ laagrisse Mordva ANSVs. Sel ajal olid sinna koondatud üle kogu Nõukogude Liidu kõik süüdimõistetud, keda nimetatakse poliitvangideks. Kuni Teise maailmasõja järgsete aastateni oli „rahva­vaenlasi“ peetud okastraadi taga koos kriminaalvangidega. Kriminaalid said poliitvangide kallal ohjeldamatult vägivallatseda, alates viimaste paljaksröövimisest, pidevast terroriseerimisest kuni tapmiseni välja. Kõik see toimus võimude otsesel mahitusel, kuna erinevalt poliitvangidest peeti kriminaalkurjategijaid „sotsiaalselt lähedasteks“.

Ent sõjajärgsetel aastatel oli „rahvavaenlaste“ koosseis suuresti muutunud. Erinevalt varasemast sattus sel ajal laagritesse arvukalt tulest ja veest läbi käinud rindemehi, aga samuti Ukraina ja Balti riikide relvastud vastupanus osalenuid. Nood olid võimelised osutama ja osutasidki „sotsiaalselt lähedastele“ füüsilist vastupanu, mis kohati kujunes tapatalguteks, ning kriminaalide võimutsemine poliitvangide üle lõi kõikuma.

Tõenäoliselt seetõttu võttis Nõukogude Liidu ministrite nõukogu 21. veebruaril 1948 vastu määruse, mille alusel loodi erilaagrid eriti ohtlikele riiklikele kurjategijatele. Hruštšovi sula ajal koondati selle kategooria vangid Kolõma piirkonnast, Norilskist, Komi ANSVst ja Kasahstanist Mordva vangilaagritesse ning Vladimiri vanglasse.

Nagu eespool öeldud, oli Martšenko laagris esindatud täielik riigivastaste kooslus, alates okupeeritud Balti riikide ja Ukraina relvastatud vastupanus osalenutest ning noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmetest kuni tärkava õiguskaitseliikumise esindajateni välja. Oli vangistatud usklikke, aga ka sõja ajal sakslaste teenistuses olnuid. Tundub, et laagrikaaslastest avaldas Martšenkole kõige suuremat mõju kirjanik Juli Daniel, kelle toetuse ja sidemeteta poleks Martšenko oma raamatut ilmselt kirjutanud.

„Minu tunnistused“ on isiklikel kogemustel põhinev jõuline ja paljastav dokumentaaljutustus Nõukogude süsteemi repressioonide all kannatanud mehe elust. Kui novembris 1962 ajakirjas Novõi Mir ilmunud Aleksandr Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ avas Nõukogude ja maailma avalikkuse silmad stalinlike vangilaagrite süsteemi kohta, siis oma raamatuga juhtis Martšenko tähelepanu, et vaatamata Nõukogude juhtkonnas Stalini isikukultuse hukkamõistule ja selle ohvrite (ehkki sugugi mitte kõigi) rehabiliteerimisele elas Gulag endiselt edasi ühes poliitvangide piinamise, ebainimlike vangistustingimuste ja inimõiguste rikkumisega.

Raamatu sünnile, sisule ja stiilile aitas tublisti kaasa Juli Danieli naine, filoloog Larissa Bogoraz, kellega Martšenko hiljem abiellus. „Minu tunnistused“, mille autor kirjutas kuuma sulega pärast vangistusest vabanemist, valmis 1967. aasta lõpul ja levis laialdaselt omakirjastuses. Käsikirja avaldas sealkirjastatuna 1969. aastal Pariisis kirjastus La Presse Libre, järgnesid mitmed üllitised ja tõlked Euroopas ja USAs. Raamat avaldas tohutut mõju Nõukogude opositsiooniliikumisele ja liberaalsele intelligentsile, aga ka lääne avalikule arvamusele. Selle autorist sai üks dissidentluse sümbolkujusid. Tundmatust kasina haridusega Siberi noorukist ja nimetust Gulagi asukast sai üleöö maailmakuulsus.

Autori eessõnas kirjutab Martšenko, et Vladimiri vanglas haaras teda korduvalt meeleheide. Nälg, haigus ja võimetus kurjusega võidelda viis selleni, et ta oli valmis vangistajatele kallale kargama ainsa eesmärgiga hukkuda või tegema endale otsa peale mõnel teisel viisil. Teda hoidis tagasi vaid lootus, et räägib pärast vabanemist kõigile, mida on näinud ja läbi elanud. Kuna valitseva tsensuuri ja kõikjale ulatava KGB kontrolli tõttu näis see ülesanne võimatu, kaalus ta välismaale põgenemist. Vabaks saades aga mõistis ta, et oli eksinud ja et tema tunnistust on vaja oma rahvale, sest inimesed tahavad tõde teada. Martšenko sõnul oli selle kirjatöö peamine eesmärk tõde tänapäeva poliitvangide laagrite ja vanglate kohta, rääkida olukorrast inimestele, kes tahavad kuulata. Ta oli veendunud, et ainus toimiv vahend võitluses kurjuse ja seadusetusega on avalikustamine.

Martšenko kirjeldab viibimist Mordva poliitvangide laagrites ja Vladimiri vanglas. Jutustus algab tema vahistamisega 29. oktoobril 1960 ja lõpeb laagrist vabastamisega 2. novembril 1966. Autor ei püüa end esitleda kangelase või ohvrina ega romantiseeri oma kannatusi, nagu paljudes memuaarides sageli ette tuleb. Ta lihtsalt kirjeldab tingimusi Mordva poliitvangilaagrites ja Vladimiri vanglas, vangide piinamist nälja, külma, tapvate sunnitöönormidega, vintsutusi pikkadel tapiteekondadel ja kinnise vangla kongides, vangide omavahelisi suhteid, laagriadministratsiooni omavoli ja julmust, vangide õigusetust ja nende inimväärikuse jalge alla tallamist.

Raamatus on juttu juhtumitest, kus väljakannatamatu olukorra tõttu meeleheitele viidud vangid neelasid haiglasse pääsemise lootuses alla male- ja doominonuppe, kahvleid ja lusikaid, puistasid klaasipuru silma, raiusid maha jäsemeid jne. Enamasti tegid selliseid asju kriminaalid, kelle seas oli levinud arvamus, et poliitvange peetakse paremates tingimustes. Seetõttu või kurjategijate maailma kirjutamata seaduste vastu eksimise pärast (nt kaardimänguvõlg, koostöö võimudega, kaaslaste peale koputamine jne) püüdsid mõned neist poliitvangide laagrisse pääseda. Selleks levitasid nad oma laagris Nõu­kogude-vastaseid lendlehti ja tegid tätoveeringuid, nagu „Kommunistid on timukad“, „Kommunistid joovad rahva verd“, „NLKP ori“ või „Hruštšovi ori“. Autor kirjeldab juhtumeid, kui meeleheitele viidud vangid ronisid okastraataiale, et valvurid nad surnuks tulistaksid.

Vladimiri vangla olu kirjelduses on muu hulgas juttu, et samal ajal viibis seal ka USA sõjaväelendur Gary Powers, keda mõnel vangil oli isegi õnnestunud vilksamisi näha. Levisid jutud, et Powers ja tema kambrikaaslane, kelleks oli „eestlane või lätlane, ühesõnaga Baltimaadest, kannavad isiklikke riideid ja nende nägu on korralikult raseeritud“. Edasi räägitakse USA piloodi kambrikaaslasest kui eestlasest, kes olevat haritud ja rääkivat hästi inglise keelt. Tal olevat kaelas 25aastane karistus ja teda olevat hakatud ette valmistama juba enne Powersi üle peetavat kohtuprotsessi. Mõistagi pidi ta Powersi kohta keelt kandma ja talle puru silma ajama Nõukogude vanglasüsteemi humaansuse kohta. Pärast Powersi väljavahetamist kadus eestlane jäljetult.

Peale Powersi olid kuulsad vangla­asukad ka berialased, kes elasid kuni 1963. aastani väga luksuslikes tingimustes, ja Vassili Stalin.

Eestlastest on paaris kohas juttu Mart Niklusest, keda iseloomustatakse kui äärmiselt erudeeritud ja teravmeelset väitlejat, keda poliittunde pidavad lektorid väga pelgasid ja katsusid temast eemale hoida. Eestlastest, lätlastest ja leedulastest on autor üldse väga heal arvamusel. Raamatus on juttu, kuidas nood tähistasid rahvuslikke tähtpäevi ja jõule, aga ka Baltikumi korvpallivõistkondadest, kus särasid noored pikakasvulised mängijad.

Olgugi et laagris oli võimalik omandada keskharidus, eelistas Martšenko tegeleda eneseharimisega. Paljudel laagrikaaslastel oli kõrgharidus, teaduskraad, nad olid avaldanud raamatuid ning neil olid põhjalikud teadmised filosoofiast ja ajaloost. Martšenko tundis, et ei vaja valmis tõdesid ja soovis iseseisvalt asjadest aru saada. Selleks töötas ta läbi ja konspekteeris kõik Lenini teosed. Leninile viidates suutis ta laagri ülemused korduvalt nurka suruda, viidates vastuoludele nende väidetes.

Raamatus teeb Martšenko juttu ka teda piinanud kõrvahaigusest, millele ta ei saanud mingit ravi. Selle tagajärjel sai temast vaegkuulja. Vangistuse lõpul haigestus ta meningiiti ja ravi puudumise tõttu oli ta elu ohus. Alles tänu pärast vabanemist tehtud operatsioonile pääses ta surmasuust, ent tema kuulmist ei õnnestunudki taastada.

Pärast vabanemist asus Martšenko elama Vladimiri oblasti Aleksandrovo linna, kus leidis tööd laadijana. „Minu tunnistuste“ avaldamisega tuntust kogunud, hakkas ta aktiivselt osalema õiguskaitseliikumises. 22. juulil 1968 avalikus kirjas hoiatas ta Nõukogude invasiooni ohu eest, tungimise eest Tšehhoslovakkiasse. Mõne päeva pärast Martšenko arreteeriti ja süüdistatuna passirežiimi rikkumises karistati teda aastase vangistusega. Väärib märkimist, et kohut peeti tema üle 21. augustil ehk samal päeval, mil Nõukogude väed tungisid Tšehhoslovakkiasse. Seda vangistust on ta kirjeldanud jutustuses „Ela nagu kõik teised“.

Kohe pärast vabanemist arreteeriti ta uuesti ja mõisteti raamatus „Minu tunnistused“ Nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate laimavate väljamõeldiste levitamise eest kaheks aastaks vangilaagrisse.

Tema tulevane naine Larissa Bogoraz osales 25. augustil kuulsal seitsmiku meeleavaldusel Moskva Punasel väljakul protesteerimaks Praha kevade lämmatamise vastu Nõukogude tankiroomikute all. Kõik, kes sellest osa võtsid, vahistati. Bogoraz saadeti neljaks aastaks asumisele Irkutski oblasti Tsuna rajooni. Kui Martšenko vangistusest vabanes, sõitis ta Bogorazi juurde ja elas seal kuni naise asumistähtaja lõpuni. Seal registreeriti ka nende abielu ja 1973. aastal sündis paaril poeg Pavel. Pagenduses kogetut on ta kirjeldanud jutustuses „Tarusest kuni Tsunani“.

Naise vabanemisel suundus perekond elama Moskva oblasti Taruse linna, kus Martšenko asus tööle katlakütjana, sukeldus innukalt õiguskaitsetegevusse ja levitas oma kirjutisi omakirjastuses. Võimude kättemaks tõi 1975. aastal kaasa uue arreteerimise, seekord administratiivjärelevalve tingimuste rikkumise ettekäändel, ja ta saadeti neljaks aastaks asumisele sinnasamasse Tsunasse. Nüüd sõitis omakorda naine tema juurde elama. Seal sai Martšenkost mais 1976 moodustatud Moskva Helsingi grupi asutajaliige.

Asumiselt naasis Martšenko 1978. aastal Aleksandrovi linna lähedasse Karabanovo asulasse, ent septembris 1981 vangistati ta kuuendat korda. Seekord oli süüdistuseks Nõukogude-vastane agitatsioon ja propaganda ning karistuseks kümme aastat vangistust range režiimiga vangilaagris ühes sellele järgneva viieks aastaks asumisele saatmisega. Karistust saadeti ta kandma Permi oblasti vangilaagrisse BC 389/36. 1985. aasta sügisel saadeti Martšenko „süstemaatiliste režiimirikkumiste“ eest Tšistopoli türmi. Seal hoiti teda täielikus isolatsioonis ja ainsaks vahendiks välismaailmaga suhtlemisel jäi näljastreik. Kogu riigis oli alanud perestroika, ent Gulagi ei olnud see jõudnud. 4. augustil 1986 alustas Anatoli Martšenko kolmandat, seekord tähtajatut näljastreiki, nõudes kõigi Nõukogude poliitvangide vabastamist. 28. novembril, 117. streigipäeval, lõpetas ta näljastreigi, ent tervis oli lõplikult hävitatud. Kiiruga viidi ta haiglasse, ent arstid ei suutnud enam midagi teha. 8. detsembril lakkas tema süda tuksumast.

Aga juba 16. detsembril helistas NLKP keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov Gorkis asumisel viibivale akadeemik Andrei Sahharovile ning teatas, et too võib Moskvasse naasta, lubades ühtlasi vabastada kõik poliitvangid. On avaldatud arvamust, et just Martšenko märtrisurm andis peasekretärile viimase tõuke selle otsuse langetamisel.

Oma raamatu ja märtrisaatuse tõttu sai Martšenkost totalitaarsele režiimile vastupanu osutamise sümbol. Pole juhuslik, et 1988. aastal asutatud Euroopa Parlamendi Sahharovi mõtte­vabaduse auhinna (50 000 eurot) esimeseks laureaadiks sai samal aastal postuumselt Anatoli Martšenko.