David Baltimore (1938–2025) suri 6. septembril oma kodus Massachusettsis Woods Hole’is. Ta oli üks XX sajandi suurimaid biolooge, jagades 1975. aastal 37aastaselt Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda pöördtranskriptaasi avastamise eest koos Renato Dulbecco ja Howard Teminiga. Nende avastus lükkas ümber France Cricki sõnastatud bioloogia keskse dogma, mille järgi geneetiline teave kandub DNAst RNAsse ja seejärel valku. Nende tulemused näitasid, et teave võib liikuda ka vastupidi – RNAst DNAsse. See muutis radikaalselt viirushaiguste ja geenitehnoloogia uurimist. Baltimore’i avastused võimaldasid mõista ka inimese immuunpuudulikkuse viirust (HIV) ja avasid tee geeniteraapia tekkele. Erinevalt paljudest Nobeli laureaatidest tegi Baltimore oma suurimad avastused pärast auhinna saamist. Ta selgitas immunoloogilise reaktsiooni mehhanismi ja avastas Abelsoni leukeemia­viiruse uurimise käigus Abl onkogeeni. See leid aitas luua ühe esimese väga tõhusa vähiravimi, Gleeveci. Tema uuringud viirushaiguste, immunoloogia ja vähi valdkonnas olid murrangulised ning andsid olulise panuse meditsiini arengusse.

Baltimore sündis New Yorgis, õppis Swarthmore’i kolledžis ja sai doktori­kraadi 1964. aastal Rockefelleri ülikoolist. Pärast lühikest perioodi Californias Salki instituudis siirdus ta Massachusettsi tehnoloogiainstituuti (MIT), kus ta tegi Nobeli auhinna väärilisi avastusi. Juba noore teadlasena paistis Baltimore silma oma äärmiselt terava ja kriitilise meele ning kõneoskusega. See koos tema teaduslike läbimurretega köitis nii tulihingelisi toetajaid kui ka kadedaid vastaseid. Ta oli MIT Whiteheadi instituudi asutaja ja esimene direktor – tema käe all sai instituudist kiiresti biomeditsiini tippkeskus. Oma absoluutses tipus teadlasena valiti Baltimore Rockefelleri ülikooli presidendiks, kellena ta töötas aastatel 1983–1990. Kuna ta kaitses kolleegi, keda süüdistati uurimistulemuste manipuleerimises, otsustas ta Rockefelleri presidendi kohalt tagasi astuda. See oli tema elus raske periood, kuid mõne aasta jooksul selgus, et tulemused olid ausalt saavutatud ja Baltimore’i au sai taastatud.

Baltimore valiti 1997. aastal California tehnoloogiainstituudi (CalTech) presidendiks ja ta töötas seal peaaegu kümme aastat, jätkates edukat uurimistööd. Pärast seda oli ta veel kolm aastat Ameerika Teaduse Edendamise Assot­siatsiooni president.

Baltimore’il olid tihedad suhted ka Eesti teadlastega. 1990. aastal oli ta esimest korda Eestis ja kohtus toonase Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Arno Köörna ja akadeemik Endel Lippmaaga. Aastaid hiljem, CalTechi presidendina, tegi ta uue visiidi Eestisse ja kohtus Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsiga. Baltimore pidas Eesti arengut nii majanduses kui ka teaduses väga muljetavaldavaks.

David Baltimore’i panus bioloogia ja biomeditsiini arengusse oli fenomenaalne ning tema avastused mõjutasid oluliselt ka biomeditsiini ja biotehno­loogia ettevõtlust.

Mart Saarma

Richard Villems