ANDREI HVOSTOV: Mööduvale kirjandusaastale mõeldes on hea tunne kahel põhjusel. Mul endal ilmus kaks raamatut: üks Loomingu Raamatukogus ja teine kirjastuses Tänapäev. Sellist asja ei juhtu igal aastal. Teiseks on hea meel seeüle, et kohtusin esmakordselt silmast silma lugejatega. Tartu Lutsu-nimeline raamatukogu kutsus mu esinema sel põhjusel, et kogumik „Võõrad lood” tunnistati sealses kirjanduskohvikus septembrikuu  raamatuks. Ja veidi aega pärast seda osalesin kirjanike liidu traditsioonilisel retkel maakondadesse. Võeti sellesse kampa, kes tiirutas Pärnus ja Saaremaal. Kogemus oli õige huvitav. Oot, üks asi oli veel – kohtumine tõlkijatega Käsmus. Samuti esmakordne minu elus. Pilku endalt tõstes on rõõm tõdeda, et Mari Saat avaldas sel aastal raamatu „Lasnamäe lunastaja”. Aprillimäsu järel küsisin, et miks  eesti kirjanduses puudub venelasest või siis sakslasest (pea)tegelane, on vaid marginaalsed pätid, litsid või – sakslaste juurde minnes – dekadentlikud mõisnikud. Miks kirjanduslik maailm ei taha tunnistada meid ümbritsevat reaalsust? Ja siis ma võtsin seda tühikut täita, kirjutasin „Projektijuht Posse” ja „Võõrad lood”, aga nagu ma pärast seda ühelt kirjanduskriitikult siinsamas Sirbis pidin lugema, seda tehes paljastasin ma taas oma võõraverelisuse.  Pärast „Lasnamäe lunastajat” võib öelda, et kohalike venelaste inimlikud probleemid on jõudnud ka tõupuhaste eesti kirjanikeni (iroonia pole suunatud Mari Saadi pihta, mind kummitab praegu Hando Runneli äsjane avaldus), ja mul endal on nüüd hinge peal kohe kuidagi kergem. Lisan, et „Lasnamäe lunastaja” on suurepärane kirjandus. Ma pole tükk aega midagi nii head lugenud.

BERK VAHER: Nii sees- kui väljaspool raamatuid pakkus 2008. aasta eesti kirjandus küllap tõendust nii oma kuhtumise kui kosumise apologeetidele. Aastahaku mitmetele lahkumistele vastas aasta teine pool rea juubelitega ja sealjuures on juubilarid loominguliselt väga heas vormis – minule isiklikult on aasta üheks suuremaks üllatuseks Hando Runneli „Väravahingede kriiksumist kuulnud”. Seda ühemehe-entsüklopeediat võib lugeda kui alalhoidlikkuse aabitsat, aga samas seltsib see Valdur Mikita ja Andreas W vahvate keele- ja meeleutoopiatega ning Erkki Luugi õigupoolest liturgilise luulega samavõrd kui debütant Barthol Lo Mejori rõõmus-rusutud subkultuurne lastešampus „Popdada”. Kõik need aastad olen elanud … mitte nüüd Alice’i, aga avangardisti naabruses, ilma et oleksin aimanud. Oli suurte summutuste aasta: tõeliste kurjategijate suhtes impotentne kohtusüsteem  elas oma puudujääke välja Kadri Kõusaare filmi „Magnus” peal, üha solgistuv meedia tallas väiklaste valede alla kultuurkapitalist toetuse taotlejad … Asi see siis valitsusel, kultuuriministeeriumil ja riigikogul pideva sittamise liimile minna. Totra naeratuse ja ülbe jauramise saatel koondasid põhiseaduse valitud kaitsjad raamatukoguhoidjaid, tõstsid käibemaksu raamatutele ja ajakirjadele, kontsertidele ja teatrietendustele. Ja meie ainult tänitame, kui  sedagi … Aga samas jõudis kinodesse „Mina olin siin”, kirjandusfestival Prima Vista kosub üha rahvusvahelisemaks … Ja sündis kirjandusrühmitus Purpurmust Org – ükspaljune interaktiivsem ja interdistsiplinaarsem, mõneski asjas ausam ja avalam suhe kirja ja kõnesse. Ja raamatuid ilmub, häidki nende seas. Sedapuhku siis tõesti luulet ennekõike ja – on seegi aja peegel? – ulmailmset ja sürreaalset  iseäranis (kuigi ma ei väsi kordamast, et eesti kriitikutele on sürrealism kõik see, mis pole realism, ja realismi mõistetakse meil millegi nii agraarprovintslikult või vürtspoodlikult lamedana, et mõnes mõttes on kirjandus oma põhiosas kõige alaarenenum tänaste kunstide seas). Siiski: Erkki Luuk, Lauri Sommer, Marko Kompus, Asko Künnap, Andres Ehin … Kalju Kruusa oma seni mitmekirjuma luulekoguga, Mathura ja Maarja Kangro avaram maailm,  Alveri preemia osutumine Urmo Metsale … Proosa … ei saagi ju teist aastat järjest suurromaanidega pommitada … või peaks? Mõni kopsakam romaan on pühade aegu lette löömas, aga nüüd siis alles, pärast ühtteist ja poolt kuud … Mullune hellitas ära ja nii on kange kiusatus kurta lahjat jutustamisaastat. Ehkki ju just jutukogud ja lühiromaanid sest aastast ju kõlama jäävad – viimati loetuna Rein Raua „Vend”, mis kusagil ilu ja õigluse suhtes vähem sarkastilises Euroopa osas võiks üsna pea filmiks saada. Kui ei, jääb film lugeja silmis. Aga üldisemalt – mingist ummikust (narratiivsest? stilistilisest? maailmapildilisest?) peaks kümnendi napiks jäänud lõpuaja proosa tahtma end välja murda. Seniks mööngem, et aasta kõnekaima raamatuga (“Musta pori näkku”) sai maha rokkmuusik Mihkel Raud ning käibivaima luulefraasi (“Depressiivsed Eesti väikelinnad”)  leiutas rokkmuusik Leslie Laasner.