„Disainiöö“ tähistab tänavu XX aastapäeva. Kahepäevasest sündmusest on välja kasvanud regiooni suurim disainipidu, mis kestab terve nädala. Tegu pole vaid disaineritele mõeldud üritusega, eraldi programmid on lastele ja noortele, disaininäitused toovad kokku huvilised meilt ja mujalt. „Disainiöö“ sünnile ja arengule vaatab tagasi ürituse peakorraldaja Ilona Gurjanova, kes on olnud festivali hing algusest peale.

Vii mind ja lugejad alustuseks „Disainiöö“ algusaega ja räägi, kuidas ja millest festival sündis.

Üks tõukejõud oli see, et teistes suuremates linnades midagi sellesarnast juba toimus. Praktiline vajadus oli aga huvi postsovetliku disaini vastu. Mõni lausa ehmatas, et kas siin tõesti on ka disain olemas, sooviti näha, kuidas eesti disain välja näeb. Mõtlesime siis toona korraldajatega, et püüame vähemalt üheks ööks ja paariks päevaks disainiteemad kompaktselt kokku saada.

Muide, kõige pikem „Disainiöö“ on kestnud terve kuu, mil siin peeti ka Euroopa innovatsioonifestivali.

Kui kerge või raske oli toona programmi kokku panna? Kuivõrd ise üllatusite, et mis siin kõik olemas on?

Üks asi „Disainiöö“ juures on see, et oleme kogu aeg olnud rahvusvahelised. Kaasatud on palju välismaa eksperte ja disainereid.

Teiseks oleme pidevalt otsinud n-ö imelikke kohti, kuhu disain viia. Esimene aasta olime vanalinna tornides Laboratooriumi tänaval. Ja see oli tõesti imelik koht, raskesti ligipääsetav. Disaini sinna vedamine vajas omajagu pingutust.

Just oli valmis saanud ekspositsioon, mis tõi kokku kümme Eesti disainerit ja kümme Soome ettevõtet, kes koostöös arendasid kümmet toodet. Prantsusmaalt biennaalilt leidsime toreda kunstniku, kes tõi siia hiigellinnu, mis riputati Laboratooriumi tänava kohale: üks ots ulatus siseministeeriumi aknast sisse, teine ots oli kuskil torni aknas. Lind oli nii suur, et see ei mahtunud lennukisse, seda transportinud veok oli nii suur, et ei mahtunud vanalinna tänavatel keerama ja siis oli omajagu tegemist, et lind üles saada. Aga see istus tänava kohale nagu valatud.

Alguses kandis festival nimetust „Arts and lights in Tallinn“, sest siis olid valgusdisainerid väga aktiivsed – Tarmo Luisk, Indrek Leht, vennad Grapsid. Kartsime, et ainult disainiga ei vea välja.

Festival läks hooga käima, aga oma rumalusest ja kogenematusest ei osanud seda kõige paremini kommunikeerida. Siis ju polnud ühismeediat. Tõmbasime Viru tänavale suure loosungi. Vahvad üritused juba käisid, aga publikut oli maru vähe. Otsisin siis laupäeva õhtul suuremate raadiojaamade kontakttelefoni numbrid, helistasin kõik läbi, et reklaami tellida. Ühes kohas isegi võeti vastu ja saime vähemalt raadios endast rääkida.

Esimesel ööl tahtsime kultuuritehase torni otsa kuu projitseerida. Selleks pidi olema pilves ja pime. See tingimus oli enam-vähem täidetud. Siis selgus, et projektor ei lähe käima ning vajalikku varuosa saab ainult Londonist … Kuidagi see kuu sinna torni otsa siiski õnnestus kuvada.

20 aastat üht festivali vedada on kõva sõna. Nii kaua vastu pidanud festivale vist väga palju polegi. Mis sind ja festivali meeskonda ikka ja jälle käivitab?

„Jazzkaar“ on veel vanem. Ilmselt on neid veel.

Aga kui sa ütled, et 20 aastat, siis on see paras ehmatus. 20 aastat on ju ühe inimese täiskasvanuks saamise iga ja niimoodi mõeldes on see aeg ülipikk. Kui aga lihtsalt tagasi vaadata, siis ei olegi 20 aastat üldse palju. Kõike on ühe hooga tehtud. Üks festival lõpeb ja juba kohe tuleb hakata järgmisele mõtlema.

Kui festivali ja teemasid tuleks pliiatsist välja imeda, kui see oleks piin ja keegi käsiks seda teha, siis ega me oleks nii pikalt vastu pidanud. Kõik teevad seda ikkagi põhitöö kõrvalt, mina ja mõni pere liige töötame pro bono. Eks festivali toimumise ajaks palkame inimesi juurde, kuid suur jõud on vabatahtlikud, kes oma tööd tasuta teevad. Selge see, et festival pole äriprojekt. Lusti on kõvasti ja see hoiabki reel.

Rahvusvaheline ja kohalik avalikkus pole olnud kiitustega kitsi. Tunnustus on kvaliteedimärk, mille andis „Disainiööle“ Euroopa festivalide katuseorganisat­sioon.

Suhtleme disainerite liidus ja festivali korraldustoimkonnas palju rahvusvaheliselt, käime kongressidel ja kokkusaamistel, teame, mis toimub horisondi taga. See taas inspireerib, näed, ka sellest ja teisest tuleb Eestis rääkida, ka see ja teine tuleb siia esinema kutsuda. Muidu jääme ju ajast maha. Kasvatame disainiteadlikkust disainerite seas ja avalikkuses. Koostööst ei tule midagi välja, kui üks räägib aiast ja teine aiaaugust.

Kuidas festivali korraldus on aastatega muutunud? Seda enam ei juhtu, et läheb meelest ära publikule teada anda, et nüüd midagi toimub.

Üksinda sellist festivali kindlasti ei tee. Meeskonnaliikmed küll vahetuvad, kuid on neid, kes on olnud väga pikalt tuumiku osa ja kes oskavad juba mingeid asju ette näha.

Mainisin, et otsime alati uusi ja põnevaid kohti. Sel aastal oleme kolmandat korda Krulli kvartalis, teame juba ette, mis ja kuidas. Kui avastad mõne uue põneva tööstuskompleksi, siis ei tea ju iial, mis ja kui palju näiteks vihmaga vett läbi laseb, kas on vaja ekstra küte tellida jne. Näiteks pidasime kunagi terviseteemadel festivali konverentsi EKA endisel krundil Tartu maanteel. Olime tellinud telgi, esinesid maailmakuulsad tohtrid ja disainerid. Kütmise eest maksime hingehinda, aga see lülitus pidevalt välja, jälle ja jälle inimesed lõdisesid. Selliseid tehnilisi ja väikseid pragmaatilisi kitsaskohti tuleb ikka ette. Sellega tuleb arvestada. Ühel aastal oli disainitänav Solarises, kus on kuiv, soe, tolmuvaba, WCd lähedal ja mugavad. Siis kurdeti jälle, et disainile pole see ikka õige koht. Nüüd siis nii ongi, et tuleb kampsun selga ajada, pakume sooja kohvi.

Meeskond on festivalil igal juhul tubli. Mõtlen hirmuga, et kui mõni võtmeisik ütleb ühel päeval, et ta ei jaksa enam, mis siis saab …

Aukohal on põhipartnerid. Näiteks Reet Aus on oma moedemme teinud ainult „Disainiööl“. Esimene toimus 20 aastat tagasi ja nüüd siis sel aastal taas. Pikaajaline partner on Haapsalu graafilise disaini festival ja Marko Kekishev, kes on meil alati pardal.

Kui palju disainiteadlikku publikut on nende aastatega juurde tulnud?

Viimasel kahel aastal on festivali külastanud ligi 10 000 inimest. Omamoodi näitaja on seegi, et tootedisaini auhinna „Bruno“ võitjate hulgas on ka neid, kes pole hariduselt disainerid. Eestis on palju disainimõtlejaid, kes oskavad probleemi näha ja seda lahendada. Head näited on ÖÖDe väikemajad¹ ja pilliroost kõrred.²

Reisitakse palju, nähakse, et disain on toodete ja teenuste juures oluline. Esmalt selleks, et muuta teenus või toode hästi kasutatavaks, atraktiivseks ja alles siis esteetiliseks. Disaini eesmärk on ikkagi lahendada probleemi, olla vajaduspõhine.

Millised on need üritused ja komponendid, mis teevad „Disainiööst“ „Disainiöö“? Mida sellel aastal oodata?

Kõigile peab midagi jaguma, nii professionaalidele kui ka avalikkusele. Alati on olnud moeetendus oma jätkusuutliku tiražeeritava disainiga. Populaarne on disainiturg, sest siinsetel disaineritel pole piisavalt võimalusi oma tooteid müüa. On ka sisustuse minimess. Heategevusoksjon, kus lähevad müüki unikaaltooted. Sel aastal ka Yrjö Kukkapuro ning Maile Grünbergiga seotud esemed.

Ühendkuningriigis baseeruv disaini­eriala lõpetajaid ühendav platvorm Arts Thread on festivalile tulnud noorte andekate disainerite loominguga. Välja valitud tööd käsitlevad selle aasta festivali teemasid nagu kaasatus, jätkusuutlikkus, kultuuripärand ja ligipääsetavus. See näitus annab aimu, millega noored disainerid praegu tegelevad.

Eesti disainikoolide väljapanek on juba aastaid festivali osa. Igal juhul on huvitav näha, mida ühes või teises koolis tehakse. Haapsallu või Viljandisse ju iga päev ei satu.

Olemas on lasteala ja töötoad lastele.

Maastikuarhitektid teevad rattatuure ning tutvuda saab ka Krulli kvartaliga. „Jazzkaarest“ oli juba juttu, kindlasti tuleb mainida „Jazzkaare“ ettepanekut sel aastal teha koos pidu „Jazz for all“, see toimub 4. oktoobril.

Kõike toimuvat seob põhiteema „Disain kõigile“. Keskmist inimest pole olemas, me kõik oleme ühel või teisel moel erivajadusega. Kes lühinägelik, kellel põlv haige. Võime kukkuda ja murda puusaluu ning siis selgub, et ei saa trepist alla õuegi. Seepärast puudutab selle aasta teema kõiki.