-
***
Aga jätamegi lihuniku noa õhku ja tuleme veel kord, viimast korda, tagasi mu retke juurde läbi Eesti teatridžungli – kõigi nende nähtud tükkide juurde. Arvult on neid sadakond ja midagi on kõigis olnud head. Absoluutselt kõigis. Ka kõige kondisemates ja lahjemates, ka neis, kus polnud muud kui puhas pekk. Midagi ikka. Millekski. Kui vaid leiad sellest paarist teatritunnist kas või ühe hetke, milles olla kohal. Kas…
-
„Vene juhtumi” kuraator ja teatrikriitik Kristina Matvijenko: Küsimus on selles, kuidas peab kunstnik reageerima ühiskonnas toimuvale. On kaks võimalust. Esimene: elada elevandiluust tornis. Nii on olnud kombeks nii vene kui ka nõukogude teatrikunstis, kui kunstnik ei käsitlenud otseselt ühiskondlikke teemasid. See oli 1970. aastate kontseptualistide tee: luua omailm ning pühenduda enda täiustamisele ja kunstilistele otsingutele. See auväärne positsioon on tänapäevalgi levinud ning need kunstnikud reageerivad ühtviisi…
-
Sissejuhatuseks lühike sissevaade Läti teatriekspordi ajalukku. Loomulikult, eelkõige ja peamiselt tähendab see Riia Uue teatri kunstilise juhi ja lavastaja Alvis Hermanise tähelendu Euroopa teatritaevas. Pealegi on selle algushetk täpselt teada: tema lavastatud „Revident” pälvis 2003. aastal prestiižikal Salzburgi festivalil uue režii peaauhinna ning lavastaja ise festivali asutaja Max Reinhardti sulepea ja 10 000 eurot. Toona sai juubeldamishoos sõbrad-tuttavad rõõmusõnumitega üle külvatud. Nüüd, 21. jaanuaril, esietendus Brüsseli…
-
27. märtsil Tallinna Linnateatris tundsin, et teatripäeva pidu on nagu suguvõsa kokkutulek: kohtad nii lemmikonupoega kui ka toda tädi, keda silmaotsaski ei salli, aga kõik on omad. Viimasel ajal teeb valvsaks, kui valuliselt suhtutakse auhindamisse, nominatsioonist ilmajäämisse jne. Tallinna Linnateatri etteasted tuletasid meelde – teater on mäng. Ilma oskuseta iseenda üle naerda kaob mängurõõm – ja see on eluohtlik. Kriitikute etüüdis pärinesid naiskriitiku repliigid minu vastukajast…
-
Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on loonud lavastuse, kasutades Eestis harvaesinevat verbatim-meetodit, mis on üks dokumentaalteatri loomise viise (verbum – lad k sõna, pelk kõne; verbatim – ingl k sõna-sõnalt). Lill ja Piik tegid eelmisel aastal 21 intervjuud peamiselt kahekümnendates ja kolmekümnendates aastates inimestega, kes on põdenud depressiooni ja sellest (enam-vähem) tervenenud. Intervjuudes rääkisid erisuguse taustaga inimesed oma eluloo lapsepõlvest kuni praeguse hetkeni, analüüsisid depressiooni põhjusi…
-
Diana Leesalul, Tallinna Linnateatri lavastajal-dramaturgil, näib olevat võrdlemisi kelmikas hobi ning õnneks võimaldab tema amet seda kenasti ka harrastada: ta toob lavale puändiga põnevuslugusid, mõnikord suisa kirjutab neid. Psühhotrilleriks võib lisaks „Aju jahile” pidada ka Leesalu kirjutatud ja lavastatud „Offline’i”, põlvkondadevahelist mõistatust lahendatakse aga lavastuses „Kolm vihmast päeva”.
(Kui jõuan Tallinna Linnateatrisse „Aju jahi” etendusele, mainitakse mulle taktitundeliselt, et kui kirjutama hakkad, ära siis puänti ära kirjuta.…
-
„Vennas” on lugu XX sajandi esimesest poolest, jutustatakse sellest, mis juhtub Hiiumaal ja Ameerikas. See on ühe perekonna ajalugu. Hiiu poiss Jakob satub Esimese maailmasõja aegu laevale ja randub Ameerikas. Kirjad, mis kirjutatud New Yorgist Hiiumaale, ei ole mõeldud avaldamiseks, seal räägitakse ausalt ja siiralt mehe toimetamisest teisel pool suurt lompi. Ta kirjutab oma emale ja vennale, nendes kirjades ei ole riigisaladusi ega närvikõditavaid paljastusi, isegi…
-
Teater täidab vaatajate erisuguseid ootusi: olgu selleks kunstiline kogemus, meelelahutus, päevakajaliste sündmuste tõlgendus vm. Teater on aga ka hõlbus vahend noorele vaatajale millegi uue õpetamiseks, mingite väärtuste edasikandmiseks – ning seda mängulisel viisil, mis on auditiivselt ja visuaalselt stimuleeritud. Nukuteatri vahendid on käepärane tööriist lavastajale, kellele jutustajaande kõrval on omane eeskätt visuaalne mõtlemine. Seda on lavastajana meisterlikult kasutanud Jaanika Juhanson uuslavastuses „Lugu kahest vereliblest”, kus on…
-
Kes ei teaks Loobi nime, keskmine ja vanem generatsioon ka paljusid tema laule. Noorematega läheb keerulisemaks. Võib vist mürki võtta, et näiteks Power Hit Radios pole Loop kunagi kõlanud. Kuigi siin tuleb tõmmata selge veelahe muusikat õppivate noortega, sest juba pool sajandit tagasi andis vanameister välja esimese eestikeelse kitarriõpiku ning tegutses kitarriõpetajana üle kolmekümne aasta.
Nüüd on dramaturg Peep Pedmanson ja lavastaja Hardi Volmer legendaarse muusiku omakorda…
-
On selge, et autori eesmärk on olnud Varese isikulugu, mitte ajastu koondportree või hinnanguline sissevaade kollaboratsionismi olemusse (mida seda lavastust vaatama tulnud publik ehk ootaks). Kuid ka seda eesmärki aktsepteerides tundub mulle pakutud käsitlus siiski liialt lihtsustatuna. Meile näidati Varest kui edevat, pealiskaudset ning oma naise tuhvli all inimest. Veidi liialdades võib öelda, et tema punase valitsuse peaministriks hakkamist põhjendati prouakese suure sooviga Tallinna elama asuda…
