-
Tõsiasi on, et klassika kipub rahvusideoloogia kastmes tuhmuma ja stagneeruma. Ja tänasel kirjul kultuuriväljal nõuab rahvusklassika elustamine erilist julgust ja loovust. Heino Elleri muusikas on põnevaid kihte, mida välja mängida, selles peegelduvad ajad ja stiilitrendid: hilisromantiline ja ekspressionistlik retoorika, impressionistlik kõla- ja laadikasutus, ka modernistlik strukturaalne mõtlemine – ja nii noore Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude Eesti kultuuriideoloogidele armas rahvuslikkuse esteetika. Ehk pole palju öeldud, et…
-
Kuid mis võiks siduda jaapanlasi eestlastega? Jätan siin kõrvale tänapäeva rahvusülesed teaduslikud, majanduslikud, kultuurilised ja spordialased suhted ja püüan tabada vaimseid. Võib-olla meri. Ja eriline suhe loodusega. Eestlaste puhul väljendub viimane animistlikus kiindumuses looduslikesse objektidesse, isegi hoonetesse (muinsuskaitse!). Jaapanlaste mõttemaailma on vorminud aga šintoism kui loodususund, mille puhul looduslike objektide vaimust või hingest rääkimine on tavaline. Igatahes polnud kuidagi võõrastav vaadata Vanemuise kontserdimaja laval musitseerimas ere-sinikollases…
-
Liiga vähe ambitsiooni
Kui pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et Eesti koorielu ootab helge tulevik ja kooripüramiid püsib justkui tasakaalus – on tugev nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt –, siis lähemal vaatlusel selgub teine tõde. „Selle valdkonna mured algavad sealt, kus muud ühiskonna püramiidid ei ole tasakaalus,” ütleb KMi muusikanõunik Eero Raun. Sisuliselt puudutab see lauljate ja dirigentide kvaliteeti, motiveeritust ja väärtustamist professionaalsel tasemel, samuti finantseerimist ja haridussüsteemi,…
-
Seadusandja tegi kümme aastat tagasi kontserdi- ja teatripiletite kohta otsuse, et kultuurilised teenused maksustatakse 2002. aastast soodusmääraga, mis tol hetkel oli 5%. Kultuuriga seotud kaupadest oli samasugust maksumäära selleks ajaks juba kolm aastat rakendatud raamatutele puhul. See on madalam – praegu 9% – tänagi. Eks selle soodusmäära ümber oli palju emotsioone ja trikitamist ning tantsuteatriks hakkasid üleöö paljud klubid, kus tantsijatari ainsaks kaaslaseks vertikaalne post kahe…
-
Kui Liszt need etüüdid kirjutas (algselt aastal 1826, ümbertöötatud ülikeeruline variant 1837 ja lihtsamaks kohandatud tänapäeval tuntud versioon 1852. aastal), arvas helilooja Hector Berlioz, et vaid Liszt ise on suuteline neid esitama – pianist, kes oli Paganinist võlutuna treeninud end ajastu võimsamaks virtuoosiks, ent kelle esituslaadi juhtis ennekõike vaimne kvaliteet, kuigi tol perioodil viljeldi usinalt ka vastupidist mehaanilist suunda. Oma biograafile Lina Ramannile on Liszt öelnud,…
-
Roman Toi elust võiks tõesti mitu raamatut kirjutada – niivõrd mastaapsed on olnud ta ettevõtmised. „Kaunimad laulud pühendan sull’. . . .” on kirja pandud Toi enda käega ja see on raamatu üks suur lisaväärtus. Oleme ju kõik, kes maestroga kohtunud, nautinud tema vaimukat sõnaseadmisoskust ja täpselt naelapea pihta panemist. Juba väliseestlaste asemel ulgueestlastest rääkimine näitab Toi keeletundlikkust. Kui palju assotsiatsioone „ulgueestlane” tekitab – alates ulgumerest ja lõpetades ulgumisega.…
-
Plaadi avalugu „Eclipse” („Varjutus”) kammerorkestrile (2010) on kõige optimistlikum: selles tunneb ära endise kelmika ja naerusuise, vaimuka ja mängualti Mirjami. Eri pillirühmade vahel käivitub põnev tantsulise moega stsenaarium, kus mängib terve rida isesuguse karakteriga tegelasi. Lugu areneb justkui kollektiivse improvisatsioonina: on ideid nopitud ja edasi arendatud ning kogu aeg tähelepanelikult jälgitud, mis edasi saab, läbivaks jooneks avatus uutele impulssidele. Tally ilmekate karakteritega teosed panevad tihtilugu kuulaja…
-
Atraktiivseks tegid kontserdi ühelt poolt muidugi meie esinduslikud interpreedid (Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, ansamblid Heinavanker, Resonabilis, PaukenfEst jpt), aga ka kõlanud teoste žanriline mitmekesisus. Kuulda sai nii orkestriteoseid kui vokaalansambli lugusid, muusikat sooloklaverile ja vokaalsolistile ning nende žanrilisi „mikstuure” – muusikat seinast seina ehk Kõlarist Kõlarini. Ja seda ka ajalises mõttes, kuna vanimaks loomedaatumiks oli märgitud 1984 ja värskeimaks 2011. Ühes ja samas teoses, muuseas:…
-
Ei erinenud tänavunegi, 16. festival selles mõttes eelmistest: jälle kohtusid ida ja lääs. Programm polnud eriti pingeline, kolmele päevale jaotusid viis kontserti ja üks meistriklass. Kirjeldan festivaliüritusi esinemispaikade, mitte toimumisaja järgi.
Kohe pärast Jaani kiriku taasavamist 2005. aastal on seal koha leidnud ka Tartu vanamuusikafestivali kontserdid. Tänavu oli publikul (keda võinuks rohkem olla) võimalus nautida Jaani kiriku akustikat kahel korral. Lilian Langsepa soolokontsert „Üheteistkümnes mosaiik gooti harfile”…
-
Mitmekülgselt andeka muusikuna on Šnē muu hulgas tegev ka Sinfonietta Rīga peadirigendina, Upatnieks on oboerühma kontsertmeister nii Läti Riiklikus Sümfooniaorkestris kui Sinfonietta Rīgas. Kontserdil veendusin veel kord, et barokkteose esitus on ka kaasaegsetel pillidel väga nauditav kogemus, kui tegemist on nii professionaalsete ja peene tajuga mängijatega. Nagu oboesolistidelgi, oli ka fagotisti Jānis Semjonovsi mängutehnika imetlusväärne, ta säras eriti kontserdi viimases teoses kõlanud ülivirtuoossetes soolodes. Tepi continuo-mäng…
