Väikese galerii võlu on ületamatu. Ruum piirab visuaalse stiimuli ülevoolamist: on aega süveneda, aega mõtiskleda.

Neeme Lopp: „Kaasaegne kunst peab Jean Baudrillard’i küsimuseasetusega kogu aeg silmitsi seisma, olema valmis sellele pidevalt vastama. Ka enese ees.“

Mark Soosaarele on inimeste usaldamine, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri karuteene osutanud.
Näitusega „Scripta manent“ kinnitati, et kõrgkultuur on omamoodi rariteet, mis on alati nõudnud tegijalt, aga ka naudingut ihalevalt vaatajalt pingutust, eelteadmisi ja pühendumist.

Edith Karlson on asetanud oma sõrmeotsad sinna, kus sõnad, ideoloogiad ja uskumused on kaotanud igasuguse usutavuse ning võimaluse olla.

Näituse „Tiiger ruumis“ kuraatorid pole õnneks võtnud moraliseerivat hävingujutlustaja rolli, vaid fookus on energial suuremas pildis.

Eva Labotkin on teinud näituse, mille külastamine võiks olla igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja siiski saavutada reeglipärane tulemus.
Erkki Juhandi: „Kunstnikud on Jaani ja ka Viimsi Püha Jaakobi kiriku galerii omaks võtnud, jääb vaid loota, et meie tegevust on märganud ka publik.“
Fotoseeria, mis muudab nähtamatu otsekui korraks nähtavaks, tõlgib liikuva nähtamatuse tonaalsuste, välgatuste, varjude keelde, teeb püsimatusest ainsa püsivuse.

Mara Ljutjuki maalide sõnum on, et millist koormat ka kellelgi kanda ei tule või millist jälge see poleks ka jätnud, on see omaksvõtmise korral ilus.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.