
Vardi näituselt puuduvad küll Eesti Kunstimuuseumi tööd, kuid ka Tartu Kunstimuuseumi kogu, Enn Kunila ja veel mõne erakogu põhjal saab tema loomingust igati hea läbilõike.
Naiskunstnike tööde kohalolu Kadrioru kunstimuuseumi Flandria kuldse ajastu näitusel peegeldab autentselt flaami tollast kunstielu, hariduslikke ja ühiskondlikke olusid.

Tänavuse Edgar Valteri illustratsioonipreemia pälvis Anne Pikkov, kuid meisterlikkus, katsetamishimu ja mängulisus iseloomustab kõigi preemiakandidaatide loomingut.

Andrus Laansalu käsitleb Järva-Jaani kutsekeskkooli visionäärist õpetaja Helmut Vajaka 1970ndatel loodud õppeklassi varajase tehnoloogilise teatri lavateosena.

DeStudio uued teosed on puhtad ja korralikud, midagi on ajas kaduma läinud. Kuid salakaval tuluke osaliste silmis reedab, et soliidse pealiskesta all hõõguvad ikka veel söed.

Nostalgias ei maksa kuraatorit ega kunstnikke kahtlustada, aga nad on südamest nautinud kaevandusmuuseumi Valge maja 1980ndate keskkonda.

Krista Leesi: „Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.“

Kunstigalerii on Killu Sukmiti tikanditele õige paik, kuid et pole kindel, kas kultuuritüüri hoidjad ikka galeriisse jõuavad, võiksid need tikandid olla väljas ka elutähtsates paikades.

Per William Peterseni vormid on kaugel puhtast geomeetriast. Need on üksjagu tunnetuslikud ja sensuaalsed, inimlikult tundlikud ja emotsionaalsed ning iga kord erinevad.

Krista Leesit on inspireerinud aja jälg. Ta ei ole Tartut alahinnanud, sest näitusel leiab paralleele Pariisi ja Prantsusmaaga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.