-
Veneetsia arhitektuuribiennaali kõrval jääb 2004. aastat arhitektuuriannaalides tähistama ka Euroopa esimene arhitektuurifestival. On maailmas arhitektuuripäevi ja -kuid varemgi korraldatud, kuid niisuguses ulatuses üle-euroopaline festival toimus esmakordselt. Võimalikuks sai see tänu Brüsseli ?Culture 2000? rahale, millega Euroopa arhitektuuriinstitutsioonid ehitasid üles GAUDI projekti. Tegemist ei ole kuulsa hispaania arhitektiga, vaid tähekombinatsiooniga: Governance, Architecture and Urbanism as Democratic Interaction.Projekt algatati 2000. aastal Pariisis toimunud Euroopa arhitektuuripoliitika foorumil ning selle…
-
Eestis on kunstikõrgharidust antud juba 90 aastat. 1914. aastal avatud Tallinna Kunsttööstuskool kasvas üle Riigi Kunsttööstuskooliks, see omakorda Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kooliks, siis Jaan Koorti nimeliseks Rakenduskunsti Kooliks, Tallinna Tarbekunsti Instituudiks, Eesti Riiklikuks Kunstiinstituudiks, Tallinna Kunstiülikooliks ja lõpuks Eesti Kunstiakadeemiaks. Mis tähendus on kunstiakadeemial (ükskõik mis nime see siis ka poleks kandnud) olnud ja on ka praegu Eesti kunstielus?
See on olnud eri aegadel erinev.…
-
?Ma pean saama pilti teha,? ütleb Lembit Saarts ajakirja kunst.ee ?Ego? intervjuus. Üks Dostojevski tegelane kuulutab sama kangekaelselt: ?Ma pean saama teed juua.? Kas ei kõla need üheväärselt eksistentsiaalselt? Ometi on ühe ring äärmuslikult ahenenud, teise maailm aga läbivalt helge ? ja selles helguses mitmekesine ja avar(dav). Kergendav. Tõtt-öelda pole sõna-sõnalt meeles, miks Dostojevski tegelane pidi teed juua saama. Võimalik, et see oli tema ainus järelejäänud…
-
Oktoobris avatud saksa kunstniku Mona Strehlowi väike personaal on Kohvrigalerii kümnes näitus. Endise saksakeelse-meelse uuskorporatsiooni Neobaltia Heimat-stiilis hoone ei ole just ehitatud näituste tegemiseks ega ole seda selleks kohandatud ka hiljem. Küll on sümboolne see, et seal asub praegu saksa kultuuri instituut. Üks selle organisatsiooni paljudest väljunditest on ka imepisike tornigalerii, mis aga ei välista kunsti eksponeerimist ka paljudes teistes hoone ruumides.
Paari aasta taguse idee ja…
-
Mihhail ?emjakin on vaieldamatult üks tuntumaid vene-ameerika kunstnikke. Ka Ilja Kabakovi tuntust ei saa kahtluse alla panna, kuid neid hinnatakse eri sfääris, eri tasandil.
Kabakov on hinnatud eelkõige kui biennaalikunstnik, ta on kriitilise diskursuse esindaja ? tõlgendaja, kunsti kaudu kogetud olukordade ja nähtuste meenutaja, uute situatsioonide looja. Ka ?emjakin on kriitiline mõtestaja, kuid aktsepteeritud kunstidiskursuse sees. Leningradis 1960ndate teisel poolel noore ?emjakini ümber koondunud rühmitus uuris…
-
Jaan Elkeni kureeritud näitus lööb esialgu paljalt oma vormiga. Pea poolsada kunstnikku on kätte saanud 30 x 20 cm plaadid, täitnud need oma tahtmise järgi värvide ja kujunditega ning need ühes reas seinale pannud. Nimesid-pealkirju lisamata. Piirang on peaaegu alati suurem loovuse motivaator kui selle puudumine. Juba vaid piirang maalida väikesele pinnale on andnud suurepärase tulemuse. Samuti on autoritele loomingulist julgust andnud autorivastutusest priiks saamine, anonüümsuse…
-
Kai-Mai Olbri on kuraatorirollis koondanud näitusele kolm kodumaist tunnustatud akvarellidaami ja kolm vesivärvimist põhitööks pidavat välismaa härrasmeest. Olbri kunstnikuna asetab ennast selle näituse kontekstis oma ?Armastuse aiaga? täiesti uuele rajale ja värskele jääle, koordinaatideks banaalsus, manerism, dekadents. Näitus ise on huvitav, kuid piisavalt eklektiline ja tihe: tundub, et Olbri soovis näidata võimalikult laia spektrit ja tuua välja meie autorite positsioneeringu rahvusvahelisel foonil.
Muidugi ei saa mahult…
-
Kohalik grafitikunstnik Anton ütleb viimases kunst.ee-s (ilmselt noortest rääkides), et grafiti on paljude jaoks üks väheseid kunstiliike, millega üldse kokku puututakse, ja samas (ilmselt kunstimaailmale viidates), et grafitit vaadeldakse ühekülgselt vaid sotsiaalse fenomenina ja jäetakse kõrvale vormianalüüs. Nende juba algallikas kontekstist välja rebitud mõtetega tahaksin viidata üldisemale kommunikatsioonihäirele: ühelt poolt soovib kunstimaailm, õigemini ühiskond laiemalt, näha tänavakultuuri selgelt määratletava ja stiiliraamatu järgi paikapandava alternatiivse nähtusena, teiselt…
-
Mari Sobolev on passionaarne inimene. Ihu ja hingega kaasaegse kunsti juures. See ei ole metafoor ? ta ongi nii ihu kui hingega kaasaegses kunstis. Ta ei ole enam ka tühipaljas kunstikriitik; tundub, et kunstist kirjutamine ja kunstitegemine on tema tarvis sulandumas kokku: ?/—/ kuigi olen õppinud kunstiteadust, identifitseerin end aina enam mitte kunstiteadlasena, vaid kunstnikuna?. Nii juhtub. Mõnikord tahavad kriitikud (pro kunstiteadlased) hakata tegutsema kunstnikuna. Enamasti…
-
Kwangju biennaal Lõuna-Koreas on kahtlemata üks suuremaid sündmusi Aasia kunstielus. Biennaal sai alguse 1995. aastal ja väidetavasti oli selle kuluka ja suurejoonelise ürituse initsieerimine kuidagiviisi nagu ligemale 2000 kwangjulase 1980. aastal sõjaväere?iimi vastu toimunud meeleavaldusel hukkumise kompensatsioon. Esialgu püstitati kontseptuaalne eesmärk võidelda keskuse ja äärealade erinevuste ning diskrimineerimise vastu. 1997. aastal võeti vastu Kwangju deklaratsioon, mis tunneb südamevalu kunsti ja ühiskonna lõhe pärast ning paneb ette…
