-
Eneken Maripuu ja Hannes Starkopfi näituse pealkiri “Mees, naine ja köök” vallandab juba iseenesest assotsiatsioonide ja nende kaudu ka tõlgenduste jada. Sootsiumi algrakukese, perekonna põhitalade mehe ja naise suhted puudutavad igaüht nagu ka kodu keskne paik köök. Kui veel juurde lugeda väljapaneku pressiteksti, mis osutab Euroopa kunstiajaloo ühele kummalisemale kunstnikule, manerismi suurkujule Giuseppe Archimboldole, siis on juba enne näituse vaatamist huvi piisavalt üles köetud.
Nii et…
-
Tänavune kunstisuvi on Eestis õige kokku kuivanud. Kõik kunstiinstitutsioonid jätkavad küll tavapärast tegutsemist, mõned muuseumid on mõelnud suvele ning sellega kaasnevale välisturistide voolule, kuid spetsiifiliste suviste kunstiürituste poolest on lugu õige kurb. Pisut aktiivsem on kunstitegevus Haapsalus, Viljandis, mõnes mõisas on leidnud paiga kunstnike liidu mõne alaliidu suvine väljapanek, kuid suvise muusika- ja teatritegevusega võrreldes tundub see kõik kuidagi juhuslik. Asi pole isegi mitte kvaliteedis: tänavusel…
-
2007. aastal on toimunud mitmeid rahvusvahelisi kunstisündmusi, millega on tähistatud feministliku kunsti rohkem kui 40aastast aktiivset tegevust. Jaanuaris peeti New Yorgi MOMA organiseeritud sümpoosion “The Feminist Future” (“Feministlik tulevik”) ja märtsist juulini sai vaadata kaht olulist feministliku kunsti näitust Ameerika Ühendriikides: Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ajaloolist 1960.–80. aastate feministlikku kunsti käsitlevast Connie Butleri kureeritud “Wack! Art and the Feminist Revolution” (“Voh! Kunst ja feministlik revolutsioon”)…
-
Iga-aastast festivali “Diverse Universe” organiseerib kunstnike kollektiiv Non Grata. Mind kutsuti osalema selle ürituse kolmandal toimumiskorral tänavu juunis.
Esimest korda nägin kollektiivi Non Grata tööd 2001. aastal Helsingis. Ühe nädala jooksul esitasid Non Grata kunstnikud eksootilisi rituaale, kiindusid ühistesse eesmärkidesse, pihustasid oma keha ja hääle kujutisi poeetilises, eshatoloogilises õhustikus, mis ajuti meenutas psühhiaatriahaigla patsientide sunnitud vangistust. Ometi asetasin ma Non Grata televisuaalsete ja kirjanduslike košmaaride valda, mis…
-
Iga kahe aasta tagant peetavad rahvusvaheline ehtebiennaal ja sümpoosion on tähtsad just laiahaardelise ning mittekommertsliku iseloomu tõttu: julgustatakse kunstnikke vastu võtma kaasaegse ehtekunsti väljakutseid, pakutakse läbilõige nii tunnustatud kui ka noorte kunstnike, alles koolis õppivate homsete tegijate loomingust.
“Ars Ornata” on ellu kutsunud kolm Euroopa ehtekunstnike assotsiatsiooni: Forum für Schmuck und Design (Saksamaa), VES (Holland) ja Corpus (Prantsusmaa), esimest korda peeti seda 1994. aastal Kölnis. Üritus toimub…
-
Raamatukujundusgraafika idee on teha ahvatlevaks valge pind, mis on ette nähtud kirjateksti jaoks. Samal viisil jätab Mare Vint piltidel ruumi vaataja fantaasiale, vabade arhitektuursete assotsiatsioonide narratiivile. Jalutaja mõtteuidete maastikus, mis on täis inimtegevuse märke, ent kes ise jääb varju teisele poole kiviseina, kust tõuseb grillivine, tehasehoonesse, kust kaigub vasarakõmin, või elutoa kardinate taha, kus juuakse vaikse lurinaga teed. Või jääb pilk pidama aeglastele ja hägusatele pilvedele,…
-
Ado Lille isikunäitus annab ülevaate kunstniku viimase 14 aasta loomingust (1994–2007). Kuraator Harry Liivranna eesmärk on näidata kunstniku eelmise ja praeguse perioodi teoseid kontrastselt erinevana ning tuua esile figuuri järkjärguline avaldumine abstraktses kompositsioonis. Sealjuures on näituse kujundaja Tiit Jürna asetanud vanemad, 1990ndate II poole konstruktiivse abstraktsionismi vaimus tööd puuklotsidele, rõhutades sellega nende museaalsust. Ekspositsiooni pilgupüüdja on viimase viie aasta looming, mille keskmes värv kombinatsioonis erootikaga.
Kunstniku…
-
Kuna suurnäituste kohta ilmub tihtipeale väga üldisi ülevaateid, kus püütakse ühe teksti piires käsitleda näituse teemapüstitust, kuraatoripositsiooni ja hinnata selle relevantsust, tutvustada ürituse organisatoorset külge ja visuaalset väljanägemist ning lõpuks kirjeldada mõne lausega eksponeeritud teoseid, siis tahan “Documenta’st” ja Münsteri skulptuuriprojektist kirjutades oma tähelepanu fokuseerida mõningatele kunstiteostele, mida julgen praeguses kultuurisituatsioonis nimetada sümptomaatilisteks. Loomulikult on valik subjektiivne ja põhineb isiklikel maitse-eelistustel, kuid tahan siiski tähelepanu juhtida…
-
Praktiliste kaalutlustega tööde kõval võiks teise häid tulemusi andnud tendentsina esile tuua uurimuslikuna lahendatud taieseid. Nii oli Carl-Christian Frey animafilmi “Pärastlõuna” süžee väline eesmärk stiliseeritud universalistlike ehk n-ö Harju keskmise väljanägemisega animategelaste loomine. Andrus Lauringsoni uurimuse “Capaskoop” teema oli Robert Capa legendaarne foto “Rojalisti langemine”, mille kohta liikuvad erinevad legendid olid kokku võetud interdistsiplinaarse panoraamfotona, mille pidevalt muutuvat vaatevälja oli võimalik toolile istudes ja nuppudega manipuleerides…
-
Tartu ülikooli maaliosakonna selleaastased bakalaureused on oma loomingus meeldivalt eripalgelised. Paar aastat tagasi kaitsmisel osaledes jäi mällu valdavalt figuraalmanerismi, Pallase ja fotorealismi vahepealne. Sel aastal hiilgasid lõpetajad märksa suurema omanäolisusega.
Kõige enesekindlamalt esines Nadežda Tšernobai maaliseeriaga “Kollane suudlus”. Ida-Virumaa noor kunstnik on sooritanud intelligentse psühhoanalüüsi abstraktsele urbaniseerunud kaasaja inimesele. Kahel maalil näeme kummituslikke jonnipunne: mäletate vast veel neid nõuka-aegseid mänguasju, mis alati end püsti ajavad. Siin…
