-
Rahvusliku mütoloogia teema või õigemini selle re- ja dekonstrueerimine on viimaste aastate kunstis taas tõusnud tähelepanu keskpunkti. Nüüd eelkõige euroopaväliste kultuuride juures, kes püüavad leida oma identiteeti oma mütoloogilist aega dekonstrueerides läbi euroopa kultuurimärkide. See on väga selgelt tulnud välja nii Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia (Hiina ja Jaapan tunduvad erandid olema: nende kunsti raskuskese on pigem nende enda praeguse aja kiirete muutuste ja praeguse virtuaalse maailma…
-
Näituselt on tõesti raske leida töid, mis seda laadi diskussioone kõige otsesemal viisil ei puudutaks ja laseksid mõnel teisel mõõtmel oma teoses probleemiteadlikkust varjutada. Mõne töö puhul tekib tunne, et tegemist võiks olla pigem sotsiaalministeeriumi integratsiooniosakonna õppefilmiga, neidki pole ülearu palju.
Pealkiri “Don’t Worry – Be Curious!” mõjub küll veidi irooniliselt. Kui sellelt näituselt miski meelde jääb, siis just mure ja nõutus, mille tekkemehhanisme ja tahke on…
-
Koos paljude uute rahvusvaheliste ettevõtmistega hakati XIX sajandi keskel korraldama ka suurejoonelisi maailmanäitusi, mis kujunesid rahvusvahelise suhtluse ja informatsioonivahetuse esindusfoorumiteks. Neil näitustel toodi välja toonased uusimad teaduse-, tehnika- ja kultuurisaavutused, osalevail riikidel oli hea võimalus tutvustada oma rahvuslikke erijooni. Maailmanäituste tähendus on ajas muutunud, kuid XIX sajandi lõpu- ja XX sajandi alguskümnetel olid need kahtlemata ühed olulisemad ülemaailmse kõlajõuga uuenduslike ideede esitluspaigad.
Mõnest maailmanäitusest on jäänud…
-
Eduard Wiiraltile mõeldes kerkivad alati mu silme ette tema prillid. Noort Wiiraltit kujutaval fotol on need nooblilt ümarad, Teise maailmasõja järgsete fotode üha paksemad klaasid tunduvad karistusena liigse läbinägelikkuse eest. Need on tema, Wiiralti klaasid, membraan, mille kaudu pääses siseilmast väljapoole just niipalju, kui kunstnik õigeks pidas või anda suutis. Kehva nägemise atribuut oli terase pilgu maskeering. See, mis jõudis Wiiralti siseilmast 1920. aastail ja järgmise…
-
Palju neid monumente siis vaja on? Ja milline ta peaks välja nägema? Milline peaks olema tema funktsioon?
Viimasel (ei tea juba, mitmendal) monumendivõistlusel, mille võitjaid pole nimeliselt välja kuulutatud (seisuga 20. august) tulevad taas esile vanad kulunud dilemmad. Et kas monument peab olema Head Maitset esindav minimalistlik linnakujundus ilma tavapärase monumendita (arhitektide elitaarne seisukoht) või teismeliste vidinaid täis tehnopark (noorte arhitektide easpetsiifiline seisukoht) või kuju (skulptorite seisukoht)…
-
Kui tavaliselt leiab naivistidest kodukaunistajate tegevuse juures rohkelt rahvapäraseid motiive, midagi kohaspetsiifilist, siis Kārlis Lūsis on pigem modernist – triibu-, diagonaali- ja täpiinimene. Arhitektuurselt modernistlik on ka kaldkatusega aiamajake, mille ta ehitas oma väärtust mõistes arvukatele skulptuuridele eksponeerimiskohaks; muide, kuulsuse kasvades vahetas ta viltpliiatsid paremate värvide vastu, hakkas esimesi kujusid hoogsalt üle parandama. Triibulise maja ees on märkimisväärne leiutis –, laud-karussell, mille taha kogunevad külasse alles…
-
Ebatavalised muusikariistad
Esimesel korrusel on nelja kunstniku tööd: Mart Viljuse ja Remo Võsa-Tangsoo fotod, Merle Kannuse tahvelfotod tekstilisadega ning Erki Kannuse muusikariistad, mis ei sarnane tavamõistes pillidega. Tegemist on helimehhanismidega, millega iga näituse külastaja saab ise hääli ja helisid tekitada. Erki Kannuse pillide eesmärk ei ole meloodia tekitamine, nendega ei saa otseselt muusikapalu mängida (kuigi võib-olla pika süvenemise ja katsetamise puhul on ka see täiesti võimalik), pigem…
-
Veneetsia biennaali taolisi hiiglaslikke väljapanekuid on väga kerge ülistada ning sama kerge on nende puhul ka üleolevalt õlgu kehitada, et “seda kõike oleme juba näinud”, ning süüdistada seda ülimalt institutsionaliseeritud bürokraatias, mille puhul pole võimalikki midagi tõesti uut ja huvitavat välja tuua. On selge, et mõlemad äärmuslikud hoiakud on pealiskaudsuse (ja vahest ka hindaja ebakindluse) vili, kuid tilluke tõepõhi on mõlemal äärmusel all. Veneetsia biennaal on…
-
“Planeedi antropoloogias” on teda vaevanud eelkõige küsimus, milline võiks olla homo culturalis’e ID-kaart. Jan Fabre esitab hüpoteesi, mis võiks inimkonda iseloomustada, kui seda uuritaks väljastpoolt. Fabre’i kontseptsiooni kohaselt on meie planeedi isikutunnistus just erinevate kultuuride sümbolid ja nende rohkus (või vähesus), samade sümbolite tõlgendus eri ajajärkudel ehk ka sümboolsus laiemalt. Eri kultuuride esindajaid on võimalik identifitseerida just selle põhjal, kuidas neis kultuurides on sümboleid tõlgendatud.
Olulisem…
-
Tänapäeval ei ole erilist tarvidust trügida teisele poole tabude sirmi. Ajakirjandus jagab sinna pileteid ajalehe ja Interneti ühenduse hinnaga, täites sõjaväljad, avariipaigad ja magamistoad miljonite uudishimulike silmadega. Eriti armastab ajakirjandus apokalüptilisi katastroofe. Mereõnnetuste juttudel on igas saare- ja rannariigis pikk traditsioon. Kord räägitakse jumala sõrmest, kord tehnoloogilistest äpardustest, kord salasepitsustest. Laialt kajastati ajakirjanduses ja Internetis ro-ro tüüpi praamlaeva Tricolor ohvriteta õnnetust, kui laev Kariba talle La…
