-
Mõistekunsti ehk concept art’i mõiste ilmus esmakordselt 1961. aastal Henry Flynti sulest Fluxuse väljaandes „An Anthology of Chance Operations” („Juhuslike toimingute antoloogia”). Henry Flynti kohta on öeldud, et kriitikud, kes ei viitsi tema loomingusse süüvida, on liigitanud ta pahatahtlikult fluxuslaseks. Rääkimata sellest, et Flynti concept art’il, mis oli vastandatud rangelt matemaatilise struktuuriga muusikalisele formalismile, ei olnud midagi pistmist kontseptualismiga kunstis ega multifilmitööstusest näpatud terminiga concept art,…
-
Loomulikult on väikese Eesti jaoks kõige südantsoojendavam fakt, et lõpuks ometi on meie rahvuspaviljon esindatud tinglikult maailma 11 olulisema seas Giardini tähtsaimal võimualleel ligi sada aastat tagasi kehtestatud (ja saja aasta jooksul süvendatud) globaalse hierarhia keskel, vähem oluline ei tundu ilmselt ka meie „põliste vaenlaste”, venelaste ja sakslaste suhtes nipsakalt kriitiline projekt. Olgu kohe alustuseks selgitatud, et see on Eesti seekordse biennaaliprojekti kõige valem võimalik tõlgendus.…
-
Teist aastat tegutseb Tallinnas linnahalli ja Kultuurikatla vahel, aadressil Põhja puiestee 35 Eesti kaasaegse kunsti muuseum (EKKM). Näitusepaiga kuraatoriteks on Neeme Külm ja Marco Laimre, kes leidsid kaks aastat tagasi, et on vaja kohta, kus reaalne noor tegelik kunst saaks elada, ja kõndisid oma asjadega praeguse muuseumi ruumidesse. Samal ajal oli jalgu alla saamas ka teisel pool „tsooniväravat” Kultuurikatel, millega muuseum on praegugi institutsionaalselt seotud. Aja…
-
Marge Monko on ise väga hea fotokunstnik, kes valdab nii tehnikat kui ideed ja sisu. Mõlemad oskused on tal alles jäänud ka näituse kureerivas rollis. Selgele ja hõlmatava haardega sõnastatud sisule pakub ta vastukaaluks mitmekülgset tehnilist võttestikku, kusjuures just kaamera kasutamise viis ja kujutise fotona ilmumine on kaks kriitilist momenti, kus väljendub Monko otsitud personaalsus. Paradoksaalselt on foto kunstivahendina palju isiklikum kui mõned teised, mis hoolimata…
-
Pean tunnistama, et läksin Emini näitusele teatud eelarvamustega, mis ei ole kujunenud tema kunsti ega meedia kajastuste põhjal, vaid pigem isiklikust trotsist, sest mõned kirjutajad on, Suurbritannias nimetanud mind Eesti Tracey Eminiks. Meid tõepoolest ühendab teatud skandaalne meediaimago, aga sinna võiks selle paralleeli tõmbamise ka jätta.
Emini teekond niinimetatud YBA (noorte briti kunstnike) ridadesse erineb teiste seal figureerivate kunstnike omast. Teda ei ühenda selle seltskonnaga õpingud…
-
Samuti tõstis Rudanovski esile pisiplastika demokraatlikku olemust, mida on võimaluste piires üritatud rõhutada ka näituse kujunduses, kus igale teosele on eraldatud võrdse suurusega sõltumatu pind. Demokraatia, seda mitte ainult ekspositsioonipinna võrdsuse, vaid ka töö maksimumsuuruse piiramise näol, on aga paratamatult ka repressiivne. Iroonilise kommentaarina viitab sellele Ahti Seppeti mõõdulintidest kombineeritud „Bukett”.
Üldse on iroonia üks näituse läbivaid jooni. Esmalt torkab see silma tööde pealkirjades, näiteks Tõnu…
-
Sügislilled süles oma nahatööde ees seistes koos akvarellistist abikaasa, peatselt 97seks saava Enno Lehisega mõjusid mõlemad justkui väljaspool aega ja ruumi, peaaegu et ebamaised, läbinisti loomingulised ja tajutavalt õnnelikud.
Minu jaoks on Aino Lehis alati pisut kõrval või eraldi seisnud meie nahakunstiseenioride väärikast reast. Töötanud kolmkümmend kolm aastat kompositsiooniõppejõuna kunstiinstituudis, ei muutunud ta kunagi koormavalt soliidseks, vaid püsis pigem tütarlapselikult libliklik, vähest keelav, paljut soosiv ja takkaõhutav,…
-
Ühise laua taga istusid Sirje Helme (Kumu direktor), Harry Liivrand (Tallinna Kunstihoone juht), Triin Männik („Tallinn – kultuuripealinn 2011” programmijuht), Helene Tedre (kultuuriministeeriumi kunstinõunik), Heie Treier (ajakirja kunst.ee toimetaja, Tallinna ülikooli kunstiajaloo dotsent) ja Piia Ausman (galeriide ArtDepoo ja Haus asutaja ning juhataja). Arutlusi olid kogunenud kuulama nii ajakirjanduse esindajad kui ka kunstisõbrad.
Probleeme tõusetus vestlushommikul, mis vägisi pärastlõunani kippus kestma, mitmeid. On ju kunst ja…
-
Täna on mõeldamatu elada Internetita: digitaalsus ja interaktiivsus on mõisted, mis ei vaja enam selgitamist. iPhone, YouTube, LCD on igapäevased asjad. Näib, et tänapäeval pole võimalik elektroonilises kultuuriruumis orienteerumata hakkama saada. Uue olukorra lahkamisega tegelebki visuaalsete helide festival „Plektrum”, kuuendat korda ja ikka Tallinnas.
Festival ise, nagu näitab ka selle aasta kava, on kasvanud sisutihedamaks ja mitmekülgsemaks – „Plektrum” pakub omanäolist programmi. Festivali iseloomustab kontseptuaalsus ja ruumipoleemika;…
-
Tänavune, üldse kokku kolmas Pekingi biennaal oli ajastatud olümpiamängude toimumise ajaks. On igati alust uskuda korraldajaid, et see on suurim kunstinäitus, mis kunagi Pekingis on korraldatud. Ja küllap mitte ainult Pekingis, vaid vaat et kogu maailmas. Eestist valiti seekord osalema Jüri Kask.
Mis muljed sul sellest näitusest on?
See oli tõeliselt hoomamatu näitus. Kokku oli väljas üle 700 kunstniku, paljud mitme tööga, kuigi enamuselt oli siiski üks töö.…
