-
Aga lõppeks ei keela keegi ka kunstnikul seaduse raamides tegelda puhta pornoga, ainult küsimus on selles, et seda poleks siis mõtet enam kunstina välja pakkuda. Eestiski on „rahvakunstnikke”, kes lausa rõvedat pornot naivistliku kunstina pakuvad: olen seda laadi kalendreid isegi Kumu raamatupoes müügil näinud! Rakvere näitust kureerinud Teet Veispak on vaieldamatult oma ala suurim asjatundja ning pidanud erootikateemal ka loenguid kõrgkoolides. Lühikese ajaga oli ta teinud…
-
Parema puudumisel võib Tallinna Linnagaleriis näidatavat projektnäitust nimetada poeetiliseks. See on kahe noore naise enesekohane ühisnäitus, mis väljendab nende mingil ajahetkel jagatud vaimset ruumi. Selleks on selline punkt varajases täiskasvanupõlves, kus rõõmus ootus on asendunud hillitsetud rahulolematusega: idealism on lahtunud, kuid alles on veel lootus, et varsti hakkavad asjad liikuma. Ootesaali ambientmuusika taustal loetud rahulolematuse fraasid peidavad hetkelised ebakõlad tüüne asjalikkuse taha ning lasevad noortel naistel…
-
„Doings or Not” on eelkõige noortenäitus ja seda just oma püstituselt, mitte esinejate vanuse vms poolest. Tundub, et jälle tuleb uue lainena seltskond, kes üritab end (kunsti)maailmas määratleda, esitada eksistentsiaalseid küsimusi oma valitud elukutse kohta ja ärgitada ühiskonda (näitusekülastajat siis) kaasa mõtlema, et mis imeloom see kunstnik siis ikkagi on. Kuna tegemist on trendika ja igati kaasaegse noortenäitusega, siis ollakse ka illusioonivabad ega püütagi leida vastuseid,…
-
Markus Kaasik on raamatukogu üks viiest premeeritud autorist. Niipea kui oli selgunud kandidaatide nimekiri ja hakati moodustama žüriid, taandas Markus Kaasik end otsustamisest. Raamatukogu kandidatuuri esitas Eesti Arhitektide Liit, seesama, kes esitas ka Euroopa Liidu arhitektuuripreemia kandidaadid. Žüriisse oli sihtkapitali liikmetele lisaks juurde kutsutud sisearhitekt Juta Lember. Peapreemia määrati üksmeeles.
See, et raamatukogu kandideeris aastapreemiale just eelmisel aastal (ajal, mil üks tema autoritest on valitud kaheks aastaks…
-
(Algus eelmises Sirbis)
Paljud Euroopa suured staarid olid 2008. aastal hõivatud Aasias, mõtlen muidugi eeskätt Herzog & de Meuroni kuulsusrikast Pekingi olümpiastaadioni ning Sir Norman Fosteri maailma suurimat Pekingi lennujaama. Tänavuse arhitektuurielu kindlaks suursündmuseks saab Rem Koolhaasi ja Ole Scheereni kaua oodatud Hiina Kesktelevisiooni hoone valmimine, mis arvatavasti samuti mitmesuguseid preemiaid nopib, ent ei lase raugeda poleemikal, kas ikka on eetiline projekteerida ideoloogiaehitist nii kahepalgelisele tellijale, nagu…
-
Kas võid nimetada ajalõike või suundumusi, mis on teie kogudes paremini esindatud ja mida tahtsite eriti rõhutada? Üks asi on rääkida lineaarsest kunstiajaloost, teine asi on sõlmpunktid, ka subjektiivsed.
Sõlmpunkte on raske nimetada, kuid püüdsime keskenduda Saksa ajale, II maailmasõja aastatele, eksponeerida rohkem tollast Elmar Kitse, Endel Kõksi, Eerik Haamerit. See on üks põnevamaid aegu meie kunstis ja ega sellega ole ka ülearu palju tegeldud. Tollases kunstis…
-
Selliste paadund kollektsionääride nagu Lepp ja Kuulmann näitust on huvitav teha. Nendel meestel on see kummaline eksperdivaist, millest eespool juttu, mingil kummastaval kombel teravalt välja kujunenud. Nad on pühendunud ning toovad vaatajate ette töid, mida ametlikes riiklikes kogudes pole. Enamasti pole nende taieste kunstiväärtus karvavõrdki madalam kui neil, mis riikliku kaitse all. Enamgi veel – kuna neid avalikustatakse suhteliselt haruharva, on nende näitustel ilmutamine tihtipeale tõeline…
-
„In graafika” festival kutsuti 1998. aastal ellu (nagu võib lugeda kõvakaanelisest raamatust), et tutvustada perifeeriat graafika (trükkimiskunsti) uuemate saavutustega ning samas graafikat perifeersest positsioonist välja tuua. Graafika tähenduse ja võimaluste kaasajastamise ning propageerimisega on edukalt tegelnud ka vabagraafika ühendus, (Pärnus alguse saanud) litokeskus, graafikatriennaalist kõnelemata. „In graafika” rolli ei saa siinjuures kuidagi alahinnata, sest nii selle kui ka teiste Non Grata algatuste tähendus on ammu kunsti…
-
Peeter Ulase kunst viibib pidevas muutumises. Tema piltides valitseb neile ainuomane füüsika, mis lubab ruumi ja perspektiivi kummalistesse vahekordadesse venitada ja suruda. Vahel tekkib tunne, et tema ruum on nii sõlme väänatud, et, võimetuna leidma mingit staatilist tasakaalu, ongi jäänud sinna rähklema ja nihelema. Ent see ei ole ahistus, vaid dünaamiline tasakaal. Lisaks sellele muutis Peeter Ulas korduvalt suunda ja tehnikat. Trükigraafikalt läks ta üle joonistusele,…
-
Küsigem siis eneselt: miks sellised tähed meile õpetama tulevad? Pole meil ju mingit säravat töökeskkonda ega hiiglamasinaparki. Olen oma välisüliõpilastelt ja kutsutud külalisõppejõududelt enne nende kojusõitu nelja silma all küsinud, mis ajendas neid tulema ja kuidas oli. Lahkudes on inimesed ausad ja huvitaval kombel on nii õppejõud kui ka üliõpilased olnud üsna sarnasel arvamusel.
Esiteks, üliõpilase-õppejõu lähedane kontakt tänu väikestele rühmadele kunstiakadeemias. Nii on võimalik pühenduda iga…
