-
Neile, kellel puudus Non Grata performance’itega varasem kokkupuude, oli joonise dešifreerimine küllalt keeruline. Õnneks oli paarisajapealises kunstipublikus kogenud Non Grata austajaid, kes olid osavad joonise ja reaalsuse pilti kokku viima ning lülitusid kohe aktsiooni. Esile tahan tõsta installatsiooni interaktiivsuse ja hästi õnnestunud rahva kaasamise: kõik, kes tundsid huvi, said käe külge panna või seanahka vedada, et ruumist väljasaamine läheks võimalikult libedalt. Müsteeriumi olulise osa moodustas vooluringi…
-
Nüüd on nad sõdurid pealetungivate kajakate vastu. Tulime juuli viimasel päeval Ove ja ta elukaaslase Tiinaga kohvikust ning saime tahtmatult tunnistajaks, kuidas merekajakas pimedalt peksleva tuvi kaela murdis. Linn on täis pruunikirjusid kajakapoegi, kes nagu küürus pasunad emade järel käivad ja süüa nõuavad. Tuvileem ema pugust või varesevänts on valk kasvavale organismile. Seda tuleb ka inimestega ette. Kes enam täpselt mäletab, mis maad olid jagada või…
-
Aga asi pole sugugi ainult põhiekspositsiooni Pergamoni altari või Ištari väravate simulatsioonis, muuseumi muinasajalugu (ja tollast kunsti) tõlgendavate kontseptsiooninäitustega on suudetud avada nii ajalooline tasand kui tuua juurde ka põlvest põlve kandunud müütide tõlgendus, nende kinnistumine praegustesse stereotüüpidesse. Kuid Kristringi „Vaimustav antiik” ei ole hommage muuseumile (kuigi ei tohi ka seda aspekti välistada). Ta on kasutanud muuseumi kui muistse pärandi säilitus- ja elustamispaika, mis ei suhtu…
-
Võib-olla tegi ta liiga lolli nalja ning lasti seetõttu lahti. Nii ongi ta sattunud sotsiaalsesse tühimikku, absurdsesse kõrbe, kus meile tuttava reaalsuse rudimendid kohtuvad mingi teise tegelikkuse loogikaga.
Muinasjutu graafilise variandiga võrreldes on etendus lihtsustatud. Esmalt süžee poolest: siin pole pimedate laste linna, puldiga juhitavaid mägesid, miraažidele osutavaid viitasid ega valgusest ehitatud teid. Olgem ausad, lisaks kunstilisele ponnistusele nõudnuks selle kõige lavastamine ka mitu korda suuremat eelarvet. Väike…
-
See oli aeg, kui Tallinna kooli põlvkond tegijaks hakkas tõusma. Oma kriitikanoole olid nad suunanud mitte ainult arhitektide liitu kaua juhtinud Mart Pordi, vaid ka Raine Karbi vastu. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb toonases mitte niivõrd aatelist võitlust põhimõtete pärast, kuivõrd põlvkondlikku positsiooniheitlust. Eesti Projektis töötanud Raine Karp noppis siis üksteise järel kõik suuremate ehitiste tellimused. Nüüd unustatakse, et see sündis arhitektuurikonkursside tõttu, kus võimalusi…
-
Mitmeid taustu ja süsteeme pole idaeurooplastel omavahel suheldes tingimata vaja jälle uuesti lahti seletada, kõike ei pea puust ja punaseks tegema ning see annab võimaluse esitada ajalugu ja kunstiajalugu märksa mitmepalgelisemana. Tuleb muidugi tunnistada, et suure osa Kumu publikust, eriti suvel, moodustavad turistid, kellega peab arvestama, nii et eks see omavahelolek on alati natuke näiline. Siiski pole praeguse Foksali galerii näituse puhul mindud lihtsustamise, jalgratta leiutamise ega…
-
Toimetuselt
Milline on hea, ideaalne kaasaegse kunsti ajakiri? Mida on võimalik kirjutada (Eesti) kunstist? Kindlasti ei ole ühest vastust, kuid peatoimetaja vahetumine annab põhjust oodata ja loota muutusi ajakirjas, selle sisus ja kujunduses, hoiakus ja rõhuasetustes. Kuid värsket KUNST.EE d lehitsedes jääb aga mulje, et ajakirjal ei olegi peatoimetajat, kes valiks välja teemad, suunad ja märksõnad, tõstataks küsimusi, kõnetaks nähtusi kunstis ning miks mitte ka ühiskonnas…
-
Siinkohal ei tohi ka unustada, et üks autoritest on šveitslanna ja pärit sanatooriumide tõotatud maalt. Nagu öeldud on see ka Eesti kunstis vägagi läbitöötatud teema. Kõigest mõned nädalad tagasi lõppes Hobusepea galeriis Liina Guiteri „Kontroll”: väga isiklikud ja süvitiminevad intervjuud noorte psühhiaatriliste patsientidega, kes kannatavad meeleoluhäirete all. Talvel oli sealsamas Siiri Minka ja Tarmo Salini ühisnäitus „Skisofreenia” – ühe haigusloo rekonstruktsioon ja rehabilitatsioon. Kaks ja pool…
-
Fibonacci rida on juba sajandeid olnud arhitektide abivahendiks, mille abil on võimalik sobitada omavahel igas suuruses asju ühtsesse tervikusse. Kõik algab kahest esimesest lihtsast elemendist, ühest ja ühest. See on Jaanus Orgusaare näitus „1 1”. Teine abivahend, mis aitab üksikosadest tervikut moodustada, on geomeetria. Geomeetrilisest printsiibist võib kasvada kristall või kristallikobar. Geomeetrilise printsiibi kehtimine tagab sümmeetria, tänu millele osad on tasakaalus, sobivad omavahel. Kodanik vaatab teist kodanikku…
-
Näituse pealkiri „Koguaeg”, mis on muuseas Koortil juba kolmas samanimeline projekt, viitab sellele, et kunstnik tajub teda ümbritsevat reaalsust ühe lõputu protsessina, kus kõik objektid ja nähtused on üksteisest lahutamatud ja pidevas liikumises. Sel põhjusel võib Koorti teoseid kohati siduda hiina traditsioonilise maastikumaaliga. Ennekõike väljendub ida mõju piltide skemaatilisuses ja minimalismis, mis ulatub nii värvide kui kujundite kasutamise puhul lausa askeesini. Sarnaselt Vana-Hiina meistritega ei maali…
