
Paul Kuimet: „Kunstnikuna tahaksin mõelda pikas perspektiivis, et isegi siis, kui valminud teoste vahele on jäänud aastaid, oleksid need ikkagi sama ideestiku jätk.“
Vastupidiselt Narvas hoogustunud uueks brändimisele osutab Paul Kuimet igavikulisusele ja ajaloo kordumisele, suhestudes ehitatud keskkonnaga, mis paneb vaataja analüüsima praegust ajahetke.

Tulevikus oleks huvitav näha, kuidas Keiu Maasik militaarsuse ja mehelikkuse diskursuse lahti mõtestab, kuid ühe dokumentaalse lühifilmi tarvis on õige keskenduda perekonna loole.

Andrea Geyer osutab vägagi ilmekalt tõsiasjale, et ligi pool sajandit tagasi tõstatatud küsimused on päevakajalised ka praegu.


Kunstnik ei kujuta pildil tühjust kui maastikku, vaid kui tõlgendusvälja, et vaataja selle täidaks.
Vaadates Gunnar Neeme näitusi Tallinnas ja Tartus, kerkib küsimus, milline siis ikkagi on päriselt tema oma nägu, mille tagant ilmutub tema oma hing.

Mari Laanemetsa kuraatorinäitusel püstitatakse abstraktsete kunstiteostega küsimusi posthumanistliku aja olemusest, Lola Liivati näitusel kannab abstraktne vorm abstraktset tähendust.
Eesti nüüdiskunsti näitus Euroopa Keskpangas on väga rahulik, ehk liigagi, tööde omavahelist lamendilöömist pole, sarnased positsioonid ripuvad-seisavad vaguralt kõrvuti.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.