Eesti filmitegijad on tihedas rahvusvahelises konkurentsis aru saanud, et Eesti ajalugu ja selle dramaatika kõnetab teisigi. Kujutavas kunstis üritatakse aga väliskuraatorit püüda nii-öelda võõraste sulgedega.

Kõigepealt tuleb sõnastada kunstielu kitsaskohad ja pakilised probleemid, siis saab lahendusi pakkuda.

Kumu 1990ndate kunsti näitusel tuleb esile, et tollased uued suundumused ei sobitunud alati kunsti ja ühiskonna uue identiteedi loomise püüdlustega.

Kui küsida, miks on Kurismaa masinad nagu nukumeistri veidrad mängulised ukerdised, siis tuleb vastust otsida pigem ulmežanrist kui kineetilise kunsti ajaloost.

Kunsti ei ärata ellu ainult näitused, vaid oluline on ka kunstist rääkimise viis, publiku huvi ja see, kuivõrd muuseum seda väärtustab.


Mary-Ann Talvistu: „Koordineeritud ja rahastatud tegevusel on laiem kandepind, Eestis on noortega tegutsemine killustatud või siis tegelikust elust liiga lahus.“

õhuLossi kunstnikud on kahekümne aasta jooksul loonud oma esteetilise utoopia, mütoloogilise paiga. Nüüd on nad jõudnud tundmatusse vahetsooni.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.