-
“Kui papa suri, olin nagu halvatud ja ei suutnud mängida. Ütlesin üksteise järel kontserdikohustused üles. Olukord oli ootamatu ja muutis mu täiesti abituks. Mida ma pidin tegema?
“Kirjuta,” ütles Ingmar. Me olime siis juba lahus.
“Millest ma kirjutan?”
“Kirjuta, mida sa tunned. Nii nagu see on?”
Sellest hetkest algas klaverikunstnik Käbi Laretei kirjanikuks saamise teekond. Usun, et kirjutamine on inimesele üks keskne olemise viis. Iga inimene mäletab kindlasti oma elus…
-
Märts sulakaval tapjakuu
surm purikate tsoonis
ehh – ajud pritsivad just nagu
ejakulatsioonis
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
Teel jäine mõrvarkoorik
Seal kaela kahekorra keerab
Vanamutt ja noorik
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
Ja autoteed on nilbed
Teeb volvo bee-em-veele tagant
Väga-väga ilgelt
Traumapunkt, traumapunkt!
Märts sulakaval tapjakuu
See jäide raisk on sõnnik
Sa mõtled jooksuajast
kuid lähed kepikõnnil
. . . .punkt
-
Olen viimati mõlgutanud täiusliku kontrasti ehk nüüdse aja ning kuuekümnendate keskpaiga õhkkonna täieliku vastanduse üle. Ma ei ole just igapäevane kirjandusloolane, mistõttu on kirjanduslugu mulle tükati väga huvitav, kui end üleliia selle narratiiviga ei uimasta või koguni ei mürgita. Äsja valmis mul ootelehele Keelde ja Kirjandusse kahepoognaline artikkel “Viivi Luik linnulennul”, mis tõukus pikemast ülevaatest Ameerika “Dictionary of Literary Biography’le”. See kandis mind taas ad fontes…
-
Vetsu uks tõmmati mürtsuga kinni ja mõistagi jäin mina väljapoole. Nagu alati. “Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale,” ühmati.
See oli isa vana komme – võtta patakas ajalehti, seal leidus “Rahva Hääli”, “Noorte Hääli”, “Sirpe ja Vasaraid”, tingimata “Pärnu Kommuniste” ja küllap ka paar “Edasit”, lisaks lahutamatu “Priima” pakk ning teadmata ajaks oma “kabinetti” poti peale suunduda.
Isa pidas ennast kuningaks. Harry Julm, Harry Karm, Harry Ähvardav.
“Kui…
-
Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).
Lemi viimastest mõtteavaldustest kõlab sügav pessimism…
-
Ugrilase näitemängulembus hämmastab. Ugrilase näitemängulembus on suisa patoloogiline. Sellest lähtuvalt on omakorda loogiline, et me oleme sunnitud kurtma teatrite vähesuse üle, kuna ühes korralikus Eesti Vabariigis ei saa neid kunagi olla piisavalt ega liiga palju.
Rakveres on Kangro pull ja Rakvere teater. Viljandis on Ando Kivibergi ratsamonument ja teater Ugala. Võrus elas esimese rahvuseepose autor ja nüüd tegutseb seal Võru teatriateljee, mis teeb toredaid etendusi. Üks uusimaid…
-
Näidendid on ehtvadilikud. Mõlemas loos domineerib juba varasemast tuttav humoorikas, inimlikult soojade, kuid hallide karakteritega flegmaatiline absurdiliin. On neis “Unetute ralli” unenäolisi juhtumisi ja linateose “Kohtumine tundmatuga” enesetähtsustamist. Sõda tüütu Ahjualusega või Lydia Koidula kleptomaania tõelised põhjused on muundunud Elvise hulluseks ja iseteadvate vanatüdrukute sürreaalseks koosluseks.
Trompetilugu on õdus sürr kolme üksiku õe, senjoor Hanseni ja sotsiaaltöötaja Pauli (ilmselt homo) hakkamasaamisest. Tooni annavad pagenduses napakad vanatüdrukud-õeksed, kes…
-
Kuuldemäng on konkreetsem, lühem, erilisem ja seetõttu näitlejale ja lavastajale nõudlikum vorm kui lavateater. Äärmiselt oluline on esitatava teksti olemus, see peab kuulama meelitama. Ka teistkordsel kuulamisel jahmatas Mati Undi kuuldemäng “Kas kuulete”, kus Tõnu Oja püüdis võimalikult erinevate intonatsioonide ja häälevarjunditega esitada Gustav Suitsu luuletust “Lõpp ja algus”. Kohalolijate peal “katsetati” ka mitmeid helitaustu, mis kutsusid esile omapäraseid kujutluspilte. Publik oli avatud ja kaasamõtlemisaldis.
Ühiselt…
-
Harri Moritz
Eric Dickensist (ja mõni sõna temaga)
Estofiilist tõlkija Eric Dickens on sündinud 1953. aastal Inglismaal, Dowsburys. Hariduse on ta omandanud East Anglia ülikoolis. Praegu elab Hollandis ning tema põhitööks on ilukirjanduse tõlkimine eesti, hollandi ja rootsi keelest. Varem on tema tõlkes ilmunud Jaan Krossi teosed “Silmade avamise päev” (1995, Harvill Press) ja “Paigallend” (2003, Harvill Press), lisaks hulgaliselt erinevates väljaannetes ilmunud lühijutte, näidendeid ning luulet.
Miks…
-
Minu esimene kokkupuude Vana-Kreeka müütidega oli enne n-ö ametlikku harimist, enne, kui kooliprogramm jõudis ajaloos vanaajani. Loomulikult oli teejuhiks “Vana-Kreeka muistendid ja müüdid”, suureformaadiline ja hästi kujundatud raamat. Ei tea, paljud inimesed tegelikult on viitsinud selle poolkohustusliku raamatu läbi lugeda, ent minule jättis see juhuslikult raamatukoguriiulist leituna väga sügava mulje. Need olid muinasjutud, kuid hoopis teismoodi kui punamütsike ja kompanii. Tänu sellele raamatule läks ka ajalugu…
