-
Esimene tsükkel ei jäta seedimis- või kohanemisaega, “Kaltsude raudne sisu” avaneb kohe oma intensiivsuses ja teatavas raskuses. Lõpp tundub kuidagi vahetum – ehk on see intensiivsus rohkem hajutatud või lugeja vastuvõtuvõime lihtsalt kohanenud. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti (lk 7) ja sealsamas – Midagi polnud varjata, iseennastki mitte. Edasi tuleb energiajoovastus (“Energia”), mis korrakski ei tundu oma rütmi ja pidevust kaotavat. Algus ei…
-
Eesti keel on jõudnud armutusse tarbimisühiskonda, Euroopa Liidu ametikeelte hulka, neoliberalismi bürokraatia-Mekasse ja veebikesksesse infoühiskonda. Segunevad vaba suuline dialoog ning SMSide ja veebisuhtluse kiirustav kirjalikkus, asjalik kirjavahetus ja kopipastajuriidiline ametitekst, mida seovad kantseleistambid.
Iga tekst, mis meie tunnetusviisi või maailmapilti vahendab, teisendab või loob, muudab keelt ka siis, kui selles uusi keeleüksusi ei leidu. Keelendite seosed teisenevad, kasutussagedus või tähendus muutub. Laenata sõnu on osati paratamatu, grammatikalaen…
-
Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt (“Eesti mõttelugu”, nr 63). Koostaja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2005. 424 lk.
“Vaimuhaiguse müüt” on kolmas raamat Vaino Vahingu “kogutud/valitud teoste” reas; tema proosa ja näidendid on juba koondkogudena ilmunud, nüüd siis ka valitud paremik tema esseedest, artiklitest ja arvustustest. Neile kolmele köitele lisanduvad loodetavasti varsti Vahingu päevikud (millesse sulandub ilmselt ka juba avaldatud “Noor Unt”) ning eraldi raamatutesse jäävad veel vaid kahasse kirjutatud…
-
Vaino Vahing on vaba intellektuaal, kellest kipub vägisi kõnelema jungiaanlikes terminites. Ta näib olevat klassikaline juhtum seadusest, et nomen est omen, nimi on ettetähendus. Teame ju hästi, kui keeleline on tegelikult psühhoanalüüs, nagu mitteteadvuse töö ise on nii Freudi, Jungi kui Lacani jaoks keeleliselt määratud, üldse keele kui erinevuste looja tekitatud. Olenditel, kellel puudub teadvus ja reflektiivne keel, puudub ka mitteteadvus.
Mis on “vaino” ja “vahing”…
-
Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride
analüüs. Tõlkinud Ene-Reet Soovik.
Valgus, 2005. 350 lk.
Semiootika kui distsipliin on Eestis au sees juba pikemat aega, ent senini puudus peaaegu täielikult valdkonda käsitlev laiemapõhjaline metakirjandus. Otsesõnu semiootilist meetodit ning sõnavara kasutavate üksikuurimuste kõrval olid teooria poole pealt eesti keeles ilmunud vaid Tartu-Moskva koolkonna “Kultuurisemiootika teesid” (1998) ja Juri Lotmani “Kultuurisemiootika” (1990). Tinglikult võiks neile lisada ka Ernst Cassireri “Uurimuse inimesest”…
-
Aitäh.
Eelmise aasta Loomingus nr 4 avaldatud novell “Anonüümsed logistikud” on üldse teie esimene novell, mis aga tunnistati kohe Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas kardate, et nii võimas debüüt võib auhinnatut kuidagi rikkuma hakata?
Muidugi kardan.
Ja teadvustate seda ka?
Täiesti.
Milline tunne teid valdas, kui sõnum auhinnast kõrvu jõudis.
Ma hakkasin naerma, ma ei uskunud.
Te olete küpses nooruses või väga varases keskeas (s 1969) noor ja särav autor, Eesti kirjandusmaastikul väga tähelepanuväärne…
-
Tänan väga.
Eelmise aasta oktoobrikuu seitsmenda kuupäeva Sirbis avaldatud novell “Eri Klasiga Kielis”, mille iga vähegi ilukirjanduse austaja tingimata läbi peaks lugema, tunnistati, tean seda, vägagi üksmeelselt Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas sa ka kardad, et sihuke pisike auhind võib kogenud ja väljakujunenud kirjanikku veel natuke kõrvust tõsta?
Kõik kunsti loovad inimesed on üheaegselt parasjagu edevad ja parasjagu tagasihoidlikud. Meie töö juures käib see minu meelest asja juurde, et…
-
Luule: Kristiina Ehini “Kaitseala”, Hando Runneli “Sinamu”, Mats Traadi “Orjavits õitseb”, Doris Kareva “Aja kuju”, Jürgen Rooste “Ilusaks inimeseks”.
Tõlked eesti keelde: Anu Saluäär – Vilhelm Mobergi “Sisserändajad” rootsi keelest, Käbi Laretei “Otsekui tõlkes” rootsi keelest, Hans Christian Anderseni “Peer Õnneseen” taani keelest; Krista Kaer – John Banville’i “Puutumatu” inglise keelest; Kristiina Ross – Denis Diderot’ “Fatalist Jacques” prantsuse keelest; Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv – Kauksi…
-
Foto:piia ruberv
Merca, HELE HÄÄRBER. Vilep & Vallik, 2005. 120 lk.
Tartu luuletaja Merca ei kuulu nende poeetide kilda, kes peavad eestikeelseid riime ammendatuks. Luulekogu “Hele häärber” on vabavärsist pea vaba ning rütme ja kõlamängu armastav lugeja avastab siit oma rõõmuks riime, mida ei häbeneks ka Heiti Talvik. Talvikule viitamine on asjakohane juba seetõttu, et Talvik on (kui mitte arvestada poeemi, mis on kingitud J. Ehlvestile ja T.…
-
Need 70 aastat on olnud väga kirju aeg ning seetõttu on iga raamat natuke oma aja nägu. Pealkirjas esitatud küsimusele võib vastata kõhklematult: kui olümpiaraamatuid kirjutasid sellised ühevõrra nii sporti tundvad ja armastavad kui hea kirjandusliku stiiliga autorid nagu Aleksander Antson (Berliin 1936), Valter Heuer (Tokyo 1964) ja Paavo Kivine (Los Angeles 1984, suurelt osalt ka München 1972 ja Montreal 1976), olid need kindlasti kultuurinähtused.
Sõjaroimar või…
