-
Väitsin nimelt, et minu meelest pole oluline mitte see, millest, vaid see, kuidas kirjutatakse, et iga raamatu, sealhulgas ka kriminaalromaani väärtuse määrab ikkagi kirjaniku kirjutamisoskus, ta stiil, ning et pean Raymond Chandlerit, aga ka Dashiell Hammetit, Dorothy L. Sayersit, Josephine Teyd ja paljusid teisi kirjanikena mitte mingil juhul vähem oluliseks, kui näiteks suurt stiilimeistrit Flaubert’i.
Eksmajor pidas mu arvamust mitte ainult endale solvavaks, vaid lausa otseseks…
-
Iga kirjanik tunneb ilmselt kõige paremini oma ajastu olustikku ja inimesi. Antud juhul oleme sattunud teose otsa, mis satub seetõttu tobedasse kahvlisse. Raamatu välimus lubab nii mõndagi: pilt tugevatest ja tahtejõulistest noortest meestest, taustal helkivad linnatuled. Lisame sinna pealkirja “Linna valitsemine” ja saame ettekujutuse intriigidest ja võimumängudest vähemalt Tallinna linnavalitsuse tasemel. Või siis oletame pilku tagakaanele pöörates, et tegevuspaigaks on lausa mõni suurlinn.
See kõik häälestab mingile…
-
Tegelikult võiks iga inimene, kes on elanud pika elu, kirjutada mälestusi. Kas need mälestused on loetavad ka raamatuna, sõltub sellest, kui kogemusterikas see elu on olnud ja kui veenvalt, meisterlikult, köitvalt need on kirja pandud. Nagu igas kirjandusžanris, kohtab ka memuaristikas erandeid; teatud mõttes ületab hästi kirjutatud teos alati etteantud piirid, pakub rohkem, kui raamatut avades arvata oskad. Üsna hiljuti ilmunud Valentine Nõlvaku “Ellujääja. Mälestused” on…
-
Raamat on mitmetahuline: avatakse viipekeele olemus lingvistilise nähtusena, kõne all on eesti kurtide kogukonna õigus tunnustamisele ja iseolemisele (viipe)keelelise identiteedi alusel ning meditsiinitehnika arenguga kaasnevad ohud sellele vastformeerunud iseolemisele. Eri huvidega lugejale teeb raamatu aines orienteerumise lihtsamaks selle temaatiline liigendus, kuivõrd kirjutised nendel kolmel peateemal on koondatud loogiliselt järjestatud peatükkidesse “Viipekeelest”, “Kurtidest lastest ja nende keelest” ning “Meditsiin kuulmise eest ja kurtuse vastu”. Veel täpsemate huvidega…
-
Kurtide suhtarv on kultuuriti püsinud suhteliselt stabiilne, siiski mitte igal pool ja alati. Ameerika antropoloog Nora Ellen Groce on kirjeldanud Martha Vineyardi saarel USA rannikul XIX sajandiks välja kujunenud suletud sootsiumi, kus viipekeelsete kurtide protsent küündis kohati 20-ni. Kurtus levis seal eelkõige geneetiliselt. Kuuljate jaoks oli norm osata viipekeelt, kurtust ei peetud aga puudeks. Eks norm ole tuletis statistilisest keskmisest, keskmise muutumisel kujundame ümber ka oma…
-
Selle aasta veebruaris vastu võetud keeleseaduse muutmise seadust on täiendatud sõnastuses “Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju”, “Riik soodustab eesti keele, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist ning arengut”, seadusega reguleeritakse nüüdsest eesti keele, eesti viipekeele, viibeldud eesti keele ja võõrkeelte kasutamist, riiklikku järelevalvet nõuete täitmise üle ja vastutust keeleseaduse nõuete rikkumise eest. Kas viipekeele seisukohalt on selle…
-
Jan Kaus: Millist nišši täidab Tuulelohe praegusel Eesti kultuuriajakirjade maastikul? Kas püüab ta täita ilmumise lõpetanud Radugast jäänud tühimikku või on sellel Radugaga võrreldes ka suuri erinevusi?
Igor Kotjuh: Eestis on umbes 35 aktiivset venekeelset literaati, nende seas luuletajaid, prosaiste, publitsiste ja tõlkijaid, nii kogenud kui uustulnukaid. Almanahh Tuulelohe teeb nende autoritega koostööd ning püüab saavutada seejuures kolme eesmärki.
1. Tutvustada siinset vene kirjandust kohalikule venekeelsele…
-
Loomulikult alustab Igor Kotjuh oma luulekogu “Teises keeles” vajaliku enesetutvustusega, mis eessõnana ei mõju vaid teose omaette loomuliku osana. Küllap ongi üsna paratamatu, et viimaste kuude integratsiooniteema valguses on selline sotsiaalne positsioneerimine enam kui tarvilik. Tahtmatult meenub mõte esimesest “Revidentide” saatest, et miks ometigi ei tooda välja eesti “venelaste” positiivset osa, neid, kes siiralt armastavad Eestimaad ja tahavad olla selle riigi kodanikud. Igor Kotjuh on kindlasti…
-
Jürgen Rooste: Tartu NAKi tuumik, raskekahurvägi, on mu jaoks ikka otseselt seotud olnud uuema, saksapärase rahva-/kõrtsi-/lorilaulu taaselustamisega poeetilises ruumis – eks erinevad loojad 1990ndate kirjanduses pöördusid eri lätete juurde ning NAKi tuumiku osaks jäi too veidi tänamatu uuema rahvalaulu kohendamine moodsaks luuleks. See muidugi ei toonud neile kriitikute armastust ega ka laiemat tunnustust tänase Euroopa pisut etableerunud kirjandusinstitutsioonidelt (festivalid jms), mis on säärase luulelaadi lihtsalt harrastajate…
-
“Sarviku armastus” sisaldab kuusteist kultuuriloolist novelli. Vaid kolm neist pole ilmunud varem ajakirjas Looming, ja ükski neist pole eelnevalt raamatukaante vahel ilmumata. Need raamatud on “Umbsõlm. Armuvägi” (1996), “Kartaago kiirrong” (1998) ja “Islandi suvi” (2003).
Mis me teeksime selliste meistriteta! Mis me teeksime, kui kirjandusest kaob kuju loomise oskus – kõik inimesed ei hangi oma nägemusi vesipiibust! On halb, kui lagastub inimese kujutlusilm. Ja see juhtub, kui…
