-
Inimeste hüpertekstid võivad aga olla ka teised inimesed. Kui vaadata kaht kuulsat tartlast Jaan Kaplinskit ja Jaan Toomingat, näeme, kuidas nende loomingu tagant kumab Uku Masing. Loomulikult väga erinevalt ja vastandlikultki. Kaplinski selgitab oma suhteid Õpetajaga raamatutes „Kust tuli öö” ja „Isale” ning veel korra realistlikus autobiograafilises romaanis „Seesama jõgi”. Ja kuna Uku oli enne, jääb ta eelkäijaks. See lihtsalt on nii, tahad seda või mitte.
Ka…
-
Eestlane on väga naeruhimuline. Nalja peab ju ikka saama. Eriti vahva on, kui nalja saab kellegi kulul – kui keegi näiteks teeb nalja temast mõnevõrra targema, rikkama ja kuulsama naabri aadressil. Ütleb, et näe, temagi luristab suppi süües, temagi ihkab kellelegi pasunasse anda, temagi paneb esimesel võimalusel piraka rahapaki taskusse. Kellel siis poleks inimlikke nõrkusi, eks ole. Siis naerab eestlane kohe mõnuga ja valjusti. Tühipaljas tort-näkku-nali…
-
Mingis mõttes peaks selliselt loodav kirjandus olema intelligentsele lugejale soodne: see justkui ergutab viimase meeli ning kui mitte loogilise mõtlemise võimet, siis fantaasiat vahest küll. Samal ajal loob ta ka petliku mulje kõige sobivusest kõigega. Ometi kehtib ka kirjanduses läbiproovitud tõde, et õunte ja hobuste liitmine ei anna tulemuseks toole, vaid sürrealismi või absurdi. Viimased on aga kunsti- ja kirjandusnähtused, millel on kunsti- ja kirjandusloos olnud…
-
Ei juhtu just kuigi tihti, et mõni katalaani praegune kirjandusteos saab rahvusvaheliselt nõnda tunnustavat tähelepanu kui Albert Sánchez Piñoli (s 1965) „Külm nahk” (2002). Seda üllatavamana see asjaolu tundub, et tegemist on autori esikromaaniga. Enne seda oli Albert Sánchez Piñol avaldanud ühe satiirilise essee ja lühijuttude kogumiku. „Külm nahk”, mis on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning pärjatud ka auhindadega, märgib kavandatava triloogia (teine osa ilmus 2005)…
-
Nüüd ilmunud „O Dorpat, urbs addictissima musis. . . .Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” on seega mitmes mõttes nii märguanne kadunud aegadest kui ka teatav manifestatsioon klassikalise filoloogia taastuvatest positsioonidest tänapäeva Eestis ja Tartus.
Kurat, muusad ja Ouroboros
Võimsad teosed on tihti nii vägevad, et neid lugedes hakkab mingi kummaline tunne. Mäletan, kuidas sattusin kord teoloogiaüliõpilasena vestlema ühe elukunstnikust kursusekaaslasega (tollane Kaarli kiriku kojamees, hilisem peapiiskopi assistent) Ü. Valgu teosest…
-
Mitmeid aastaid on mind painanud mõte, miks ei ole eestlased end raamatu kaudu osanud nähtavaks ja tuntuks teha, kuigi peame end juba mitu sajandit raamaturahvaks.
Põigates ajalukku, teame et eestikeelse raamatu algus on pärit Euroopa võõrkeelsest kultuurist ja saanud sealt ka mõjutusi, kuna selleaegsed haritlased olid koolitust saanud just selles, võõrkeelses kultuuriruumis. Kuni XIX sajandi keskpaigani kirjutasid, trükkisid ja levitasid eestlastele määratud lugemisvara peamiselt saksa päritolu pastorid…
-
Aivar Põldvee oli seitse aastat tagasi veendunud, et rahuldava piiblitõlke ajaloo kirjutamine algallikaid kasutamata ei ole senise uurimistöö taseme juures võimalik. Olen sellega täiesti päri. Ta pakkus, et esimeseks sammuks võiks olla „mahuka teaduslikult kommenteeritud allikapublikatsioonide sarja algatamine, et teha tulevastele uurijatele kättesaadavaks meie kultuuriloo algallikad” (KK 2000, nr 4, lk 281 ja 288).
Uuel sajandil ongi pilt paranenud. Eesti Ajalooarhiiv üllitas 2003. aastal Tartus asuvate dokumentide…
-
Eva Toulouze: Viimane sinu ERMi sarjas avaldatud raamat „Muutused ja meeleheide: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel” räägib vastupanust. See pole sinu teadustöös uus teema, tegelikult käsitleb seda problemaatikat juba „Kazõmi sõda” (2002). Kuidas sa üleüldse kaua salastatud teema peale tulid?
1991. aastal rändasime praeguse Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja, Indrek Raudsepa ja veel peotäie sõpradega Lääne-Siberis. Ootamatult hakkas nii üks kui teine handi vestluskaaslane rääkima…
-
Mall Hiiemäe artiklite kogumik „Sõnajalg jaaniööl”, mis nägi sel aastal Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo” sarja 73. raamatuna trükivalgust, on loetav ja huvitav valik neist kirjatöödest, mis hiljutise juubilari laiemalt tuntud raamatute kõrval muidu marginaalseks jääda ähvardaksid. Neist laiemalt tuntutest olgu nimetatud ennekõike läbi 1980. ja 1990. aastate ilmunud ning kohe märgilise tähenduse omandanud „Eesti rahvakalendri” köited, erialateadlaste seas aga loomulikult ka tähelepanuväärne „Kodavere pajatused” (1978), samuti…
-
Kohal on Mordvamaa üks kõige huvitavamaid luuletajaid Vassili Krigin, kes annab ka endast palju noorematele silmad ette. Tema luuletusi on varem ilmunud kogumikus „Suvepäev” ja nüüd omaette raamatus „Abistan Sisyphost”.
Udmurdimaa on esindatud kõige suurema kirjanike seltskonnaga, aga udmurdi kirjandus on läbi aegade olnud idasoomeugrilaste seas kõige huvitavam. Praegust keskealiste seltskonda, kes nimetavad end etnofuturistideks, esindab Pjotr Zahharov. Tema eestikeelne kogu „Kolmanda silma avanemine” ilmus möödunud aastal.…
