-
Nii näiteks oli 2004. aastal Sass Henno “Mina olin siin. Esimene arest” žürii arvates vaimustav sümbioos sauterlikust ja kenderlikust laadist, mis lugejal hambad kurku lööb, nii mõnedki kriitikud aga liigitasid teose “siiski noortekaks” ja kurdeti, et kui sellisele teosele anti esikoht, siis järelikult on eesti kirjandus nukras seisus. 1 Aga nii või teisiti on suur iga võiduromaan ja tihtipeale on seda esikolmikusse mahtunugi – kindlasti ei…
-
Juba aasta alguses sugenenud tundmus käesoleva aasta kujunemisest suureks proosa-aastaks saab lisaimpulsse ka mullu toimunud romaanivõistlusest, mille kõnekaimad teosed on tasapisi kaante vahele jõudnud. Sellega seoses võib märgata üha tugevamat kirjandusloolist tagasipendeldust – nii mõneltki poolt on läbi vilksatanud tõdemus, et laiaplaanilises kirjanduses pöördutakse taas 1920ndate lõpupoolel lennutuult kogunud psühholoogilise realismi juurde (mõistagi kontekstuaalseid iseärasusi arvestades). Seda märgib ka möödunud aasta romaanivõistluse domineeriv kihistus ja sellega…
-
Mena ehk seesinane baaridaam käib nädalas kuus päeva tööl, elab kamba peale üüritud korteris, kuulab muusikat, vahib telekast lolle filme, armub, tülitseb, igatseb, on depressioonis, on purjus, paneb narkot, armub jälle – ja peab vahelduva eduga poole aasta jooksul päevikut, mille on kinkinud talle üks tema partneritest, 25aastane Paide emakeeleõpetaja Ilari, kes, nagu raamatu lõpus selgub, on paras siga. Sõnaga: tegu on üsna stiilipuhta noorteraamatuga noorte…
-
Ma ei mäleta enam, kas mõte minna koos Moskvasse üleliidulise lastekirjanduse võistluse esimest preemiat vastu võtma tuli autoril või minul, aga seal enda eest esineda palus ta mul küll, sest arvas minul kui kuus aastat Leningradis tudeerinul vene keele parema olevat. Kirjanike seas, kelle raamatuid mina olen toimetanud, on Harri Jõgisalul eriline koht, sest minu kolmekümne kolme aastase Eesti Raamatus töötamise aja jooksul käisid kõik tema…
-
Sinisekaanelisi sõnaraamatuvihikuid on sisukateks hinnanud ning neid oma töövahenditeks arvanudki juba nii keeleteadlased kui ka filoloogide perekam ring. Lõpuks ometi edeneb-valmib kaua oodatud akadeemiline vastus F. J. Wiedemanni ja A. Saareste vaimustavatele ühemeheväljakutsetele. Lugeva üldsuse jaoks võivad aga need vihikud tulla isegi teatud üllatusena, et mis sõnaraamatuga on tegu, sest nii mõnelegi on see võinud kahe silma vahele jääda. Ei leidu neid vihikuid kõikides raamatukogudes ega…
-
Näoline Pilv
Omadus, mida olen Aare Pilve loomingus alati enim nautinud ja imetlenud, on selle julgus. See pole ehk küll see julgus, mida selle sõnaga sagedamini seostatakse − Pilv ju ei kasuta kirumissõnu, mille kasutamise julgusele vahel ekslikult omistatakse aususe kvaliteet. Ei tegele Pilv ka ühiskonna pettuste ühemõttelise paljastamisega. Tema julgus seisneb võimes ja tahtekindluses olla “näoline”, nagu ta ka uue raamatu pealkirjas sõnastab. Liigne oleks öelda…
-
Brautigan – prosaist ja luuletaja
Richard Gary Brautigan (1935–1984), sünniajalt biitnike ja hipide piirialale jääv Lääneranniku kontrakultuuri markantne ja ikkagi kuidagi omaette olemisega esindaja, on proosakirjanikuna eesti keelde sündinud mitu korda. Tema romaaniparemik on meil olemas: 30 aastat tagasi ilmus Enn Soosaare tõlgitud “Arbuusisuhkrus”, iseseisvusajal on ilmunud veel “Abort” (1992, tlk Juhan Habicht) ja “Forellipüük Ameerikas” (2004, tlk Tuuli Seinberg ja Atko Remmel). Teatud ringkondades on Brautiganist…
-
“Kust nad kõik tulevad?” küsis kirjandustoimetaja Ilona Martson aastal 2001. Ajalehtede kultuurikülgedel, kirjandusõhtutel, raamatupoodide lettidel – kõikjal oli ohtralt uusi nimesid. Nimesid, kelleta tänast kirjanduspilti ette ei kujutaks, kuid kes sajandi alguses moodustasid veel ühtse massi, mida tähistas üldnimi “noored”. Suurem osa nendest alustas kirjanduspilti sisenemist mõnes noorkirjanike rühmituses. Oma nime kuulutati avalikkusele grupi liikmena, olles osa seltskondlikust identiteedist, kambavaimust, kollektiivsest mina-pildist. Kõigest mõni aasta hiljem…
-
Kausi idee mahutada ühte arvustusse võimalikult palju teiste kirjanike nimesid on küll väga naiivne, kuid näitab vähemalt seda, et inimene hoolib. Ma kujutan endale ette, kuidas võib siis välja näha vestlus minu ja Loomingu kriitikatoimetaja vahel, kes mulle pärast minu järjekordset kurtmist ütleb: “No kuule, ära ikka ütle, et sinust nüüd üldse juttu pole olnud, Kausi kriitikas X kohta oli sinu nimi seitse korda ära mainitud.…
-
Ainult tema teha oskab imehead kisselli,
ainult tema küpsetatud kookk on nii, kuis peab.
Ainult tema mõistab keetta õigesti sardelli,
mis on maitsev peedisupp, ka ainult tema teab.
Tema käe all jõuluõhtul ahjus sünnib ime –
tükist seast seal valmib praad, mis mahlane ja hõrkk.
Täna end ta seenesoustist täis me puukkisime,
mina pistsin kohe nõnda, et nüüd jalust nõrkk!
Vahel vihahoos sa tema peale lausa röögid –
kui ta tänitab ja naaksub, nii et…
