-
Tundub, et suurema hoo sai soome teema käsitlus sisse just 2001. aastal esietendunud Turkka näidendiga „Connecting People”, mille esmalavastus maailmas (Soomes ei õnnestunud Turkka tükki lavale tuua) tõi ühest küljest Von Krahli teatrisse soome vaatajate hordid, teisest, mis hoopis olulisem, kõlas oma rämeduses aktuaalselt, teravalt ja valusalt nii Eesti kui Soome kontekstis. Muuseas, toonasele Erik Söderblomi (lavastaja Soomest) lavastusele tagasi mõeldes tundub, et „CP” võiks rahumeeli…
-
Lundáni loomingut on inspireerinud suuremad ja väiksemad eeskujud Aristotelesest (“Luulekunstist”) Pentti Saarikoski ja Quentin Tarantinoni ja rõhutatakse, et tema töödele eelnesid alati põhjalikud taustauuringud. Lisaks taustauuringutele ja süvenemisele räägitakse Lundániga seoses südametunnistusest ja vastutusest. Lundán pidas oluliseks kunstniku vastutust ühiskonna ees, teatri ees: “Teatril peavad olema eetilised lähtekohad. Tulge elevandiluutornidest alla!” Koos oma sõbra ja võitluskaaslase Juha Lehtolaga kirjutas ta teatrijuhtidele avaliku kirja, mille avaldas Teatterilehtti…
-
Eva Toulouze: Viimane sinu ERMi sarjas avaldatud raamat „Muutused ja meeleheide: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel” räägib vastupanust. See pole sinu teadustöös uus teema, tegelikult käsitleb seda problemaatikat juba „Kazõmi sõda” (2002). Kuidas sa üleüldse kaua salastatud teema peale tulid?
1991. aastal rändasime praeguse Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja, Indrek Raudsepa ja veel peotäie sõpradega Lääne-Siberis. Ootamatult hakkas nii üks kui teine handi vestluskaaslane rääkima…
-
Mall Hiiemäe artiklite kogumik „Sõnajalg jaaniööl”, mis nägi sel aastal Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo” sarja 73. raamatuna trükivalgust, on loetav ja huvitav valik neist kirjatöödest, mis hiljutise juubilari laiemalt tuntud raamatute kõrval muidu marginaalseks jääda ähvardaksid. Neist laiemalt tuntutest olgu nimetatud ennekõike läbi 1980. ja 1990. aastate ilmunud ning kohe märgilise tähenduse omandanud „Eesti rahvakalendri” köited, erialateadlaste seas aga loomulikult ka tähelepanuväärne „Kodavere pajatused” (1978), samuti…
-
Kohal on Mordvamaa üks kõige huvitavamaid luuletajaid Vassili Krigin, kes annab ka endast palju noorematele silmad ette. Tema luuletusi on varem ilmunud kogumikus „Suvepäev” ja nüüd omaette raamatus „Abistan Sisyphost”.
Udmurdimaa on esindatud kõige suurema kirjanike seltskonnaga, aga udmurdi kirjandus on läbi aegade olnud idasoomeugrilaste seas kõige huvitavam. Praegust keskealiste seltskonda, kes nimetavad end etnofuturistideks, esindab Pjotr Zahharov. Tema eestikeelne kogu „Kolmanda silma avanemine” ilmus möödunud aastal.…
-
Ise püüan allpool lähtuda vaid Döblini pillergalerii sisust, täpsemalt – küsimusest, mida võiks „Berliin, Alexanderplatz” öelda lugejatele, kelle kontekstitajus haigutab tühimikke (näiteks Fassbinderi versiooni kohal). Muidugi, mõnes mõttes kandub selline küsimuseasetus tühja, kuna „Berliin, Alexanderplatz” on eriliselt kontekstitundlik raamat. Näiteks tõlkija on oma saatesõnas maininud tõlketöö mõningast keerukust, kuna Döblin kasutab oma teoses Berliini tolle aja kõnepruuki, mille tõlkija on asendanud tänapäeva kõnekeelega. Ometi tundub, et…
-
Kolmkümmend üks aastat tagasi ilmus Loomingu Raamatukogus Priidu Beieri pildi all tema kõnekas „Kosjakuulutus”:
Ta aukus silmades on ikka olnud rõõm,
need mõned kivid pole teda ära rikkunud.
Ta elab ikka, kuigi peas on kõõm,
kuigi keegi talle oma sõbrakätt ei ole pakkunud.
Ta südames on sadu lilli salalikult tärganud,
kuigi ükski neid ei ole kastnud neid,
kuigi ükski süda pole talle ärganud –
ta on kannatlik ja lontis kõrvadega Peig!
Samal ajal lükkas kirjastus…
-
Julgen öelda, et Tomas Tranströmer on üks mu lemmikluuletajaid. Ja see, et ta kaasmaalased pole oma valehäbist talle seni raatsinud määrata üht teatud kirjandusauhinda, on sigadus. Sellised on emotsioonid, ning mõistagi on hea meel võimaluse üle teda jälle eesti keeles lugeda. Seekordne tõlge koosneb kahest osast: autori seni viimasest luulekogust ja mälestusteraamatust.
Tranströmer on tuntud oma hoolega vaetud napisõnalise luulelaadi ja vähese tootlikkuse poolest ning see hakkab…
-
Ene Mihkelson ütleb romaanis „Katkuhaud”: „Ma olen alati arvanud, et nii väikese maa kohta kui Eesti on ajalugu liiga palju”. Ajaloo käsitlemisega näitab eesti kirjandus kõige paremini enda omapära. Paljudki tänapäeva Eesti probleemid tulenevad Teise maailmasõja kurjuse pärandist. Seda teemat tuleb läbi töötada ikka ja jälle ning vaevalt on ju alustatudki. Vanem generatsioon, kes osales toonastes sündmustes, on lahkumas ja noorem ei ole veel teinud oma…
-
Reisikirjad lähendavad maid ja rahvaid, kasvatavad tolerantsust ja õpetavad mõistma „teist”. Sageli ja ajas muutub aga olulisemaks hoopis see, mida ja kuidas autor näeb püsivat, mitte aga ajakirjanduslikult turistlev pilk, mis piirdub hindade äratoomise ja suvituskohtade kiitmise-laitmisega ning ainult möödaminnes märkab loodida nähtud paikade ajaloolisust, nende sügavuse mõõdet, erinevaid kultuurikihte. Aga nende nägemine sõltub küllap kõige enam vaataja haridusest, huvidest ja tähelepanuvõimest. Heast teejuhist aga eelkõige.…
