-
Kvantitatiivsed näitajad on kvalitatiivsetest teadagi kergemini haaratavad, pädevat kaaluv-kriitilist ülevaadet sellest teosest annab ilmselt oodata ja seda mitte ainult materjali mahukuse tõttu, vaid ka põhjusel, et enamik selleks teoks esmasobivamana tunduvaist isikuist on ise asjaosalised. Ja viimasena ei mõtle ma ainult kirjandusteadlasi – ka mõned suurraamatus käsitlemist leidnud kirjanikud võiksid potentsiaalsete vaagijatena tulla kõne alla, kuid näiteks abielupaar Helga Nõu ja Enn Nõu on raamatus sedavõrd…
-
Aga haiget tegi see juba Anton Hansen Tammsaarele. Ma esitan ühe katke Tammsaare artiklist, mis ilmus 1934. aastal, pealkirjaks on „Õnnelikest ja õnnetuist aegadest”: „Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid meid kordamööda…
-
*
mida jääd uskuma, see
ongi päriselt
särab ja soojendab
vilgub ja variseb
surub su näoli
viirastuste vastu
ootama
igavesti halastuslasku
*
öö nagu ahenev tunnel
mul on hirm
midagi muud ma ei tunne
midagi muud ma ei taipa
öö nagu pimenev tunnel
seda, mis kallis, ei hoita
midagi muud ma ei tea
midagi muud mind ei aita
*
hoia mind, vesi
võta mind omaks
saame kahekesi
yheks ja samaks
valusaks paineks
sulada korraga merre
vaikselt, uhkelt surra
ükskõikseks laineks
*
vette ma lähengi
tulle, maasse või õhku
tagasi piisaks, sädemeks,
mullaks või tuuleks
sind ma ei võta
viimsesse…
-
Nii tõlkimine kui toimetamine on ühed salapärased tööd, mille tegijad jäävad kurbtihti kirjanike varju. Ometi sõltuvad need sõnad, mida me trükimustas loeme, mis meid põnevile ajavad, hingetuks naerma või hoopis haledalt tihkuma panevad, mida me meelde jätame, salmikusse kirjutame või kohvilauas ette kanname, just nimelt tõlkija sõnavarast, sarmist ja tundlikkusest – muidugi, kui tegu on mujalt pärit teosega.
Lapsena meeldis mulle hullupööra prantsuse kirjaniku Alan Massepaini seiklusjutt…
-
Raamatu tooni annab juba kaanepilt, kus viksilt rõivil maamees on ohjest hoidmas etterakendamiseks valmis hobust, vankriaisad murul, koer õue peal toimuvat vahtimas. Kosjasõit? Kirikupyha? Simman? Laadapäev? Või on hobune just laadalt toodud ja uudistab uut kodu. Igal juhul on pidupäev ja mingi asi on korras. Sealt paistab rahulolu. Muud töö- ja ilufotod näitavad endist tausta ja samas võõritavad. Need pildid on leitud Oidsalu uuest suvekodust Roosna…
-
Elulooraamatutest
Selles mõttes on igasugused tagantjärele kirja pandud elulooraamatud aste madalam kirjandus, rääkimata veel kellegi teise abil kirja pandud eluloole tagasi vaatavatest teostest, mida ilmub mühinal. Elulooraamatus, kus teine inimene (ajakirjanik, toimetaja, kõiketeadja) selekteerib, rühmitab, toimetab jne, ei ole psüühilise hügieeni seisukohalt mingit sügavamat tähendust, kuigi rahvas loeb nagu hull ja ordeneid ning raha kõliseb. Täiesti eraldi tuleb ent vaadelda sellist teost, kus keegi loojale tõesti lähedal…
-
ÕLO oli aga otsustanud traditsioonilisema spioonivarustuse kasuks: kollakaspruun vihmamantel ja pehme viltkübar, mis andsid talle koos ta sõjaväelase vuntsidega minu vilumatu pilgu jaoks liiga britiliku väljanägemise. Aga tema teadis paremini. ÕLO oli oma ala veteran, nagu meile, ajateenistuse algajatele, nii sageli olid vaikselt meelde tuletanud ülemused Briti ohvitseridele reserveeritud Wiesleri hotellis, kus ÕLO-d võis pärastlõunati näha – alati ühes ja samas nurgas istumas, poolenisti oma Austria…
-
Ain Kaalepi „Muusad ja maastikud”, Doris Kareva „DEKA” ja Joel Sanga „Ohvitseride Maja” on tänases päevas juba või peaaegu klassika, mille ilmumist tervitan igal juhul, neile järgnevad Andres Ehini uus kogu „Udusulistaja” ning Hando Runneli „Väravahingede kriiksumist kuulnud” ja vana lemmiku Karl Ast Rumori mõtterännakute järg „Eesti mõtteloo” sarjas, millest üheski pole tulnud pettuda. Uuemat eesti kirjandust valivamalt jälgides on mind kütkestanud eelkõige Anti Saare looming,…
-
*
lugesin enne roostet
sulg hakkas sügelema
nüüd kirjutan ka
luuletuse
mitte et ma kunagi päriselt midagi kirjutand oleks
kõik on teiste pealt valesti maha viksitud
ah mis ma patran
teen parem nalja
panen kausiga roostet
ja vastupidi
nii on
minu ja tema vahe on see
et mina pole luuletaja
ja ei kirjuta luulefestivalidest
ega kirjandusõhtutest
ja ta on muidugi vilunum
toimetaja jagab kohe ära palju sa lugend
ja joonud oled
mis kasu lugejal sellest on
ei tea
ERAVALDUS
Tulin linnast. Eravaldus
ERAVALDUS! KURI KOER ! MINA EI OLE…
-
Fergana koolkonna uuenduslikkus tuli otsekohe meelde, kui lugesin Igor Kotjuhi luulekogu „Popõtka partnjorstva” („Partnerluse katse”). Nii sünnib uut luulet Venemaa läänepiiril, põhjamaise ja vene kultuuri puutepunktis. Kotjuh on rääkinud, et alul tõlkis ta kaasaegseid eesti luuletajaid vene keelde, ja alles siis hakkas ise kirjutama. Eesti modernism on vene nüüdisluulele muidugi uus lähtekoht.
Mäletan, kui lugesin 1970ndail Moskvas Svetlan Semenenko tehtud Paul-Eerik Rummo tõlkeid. Mälestus sellest prahvatas eredasti, …
