-
Need siin on soome-ugri üritusse tõsisemalt pühitsemata inimese märkmepudemed, mida ei tohiks võtta aruandena. Ehk lasevad need siiski aimata, mis masti üritus oli Joškar-Ola kongress ja kuidas õhk Marimaal liigub.
Intro: delegatsioon ja rong
Esmaspäeval, 8. septembril läheme Balti jaamast teele delegatsiooniga, kuhu kuuluvad peale allakirjutanu Peeter Helme, Mihkel Kaevats, Indrek Koff, eesti filoloogia tudeng Anni Peedisson, udmurdi tõlkija ja luuletaja Muš Nadi, kirjastaja Riho Rajand, kelle Kirjastuskeskus…
-
1.
Võib-olla on tõesti kirjanikuülbus oodata kelleltki tänases veel raamatute lugemist või oma identiteedi otsimist kirjutatust, enesemääritlust kirjanduses. Ehk on õige ja askeetlik samm loobuda lootusest kohepea-ligitulevikus leida Eestis taas suurem lugejaskond? Ja jätkata kirjutamist n-ö iseendale, meditatiivse, vaimukasvatusliku sammuna? Kõlaks desertöörlikult mu jaoks, muidugi, kuid igasugused katsed seletada suurema, profaansema foorumi ees tänase eesti kirjanduse osakaalu, rolli ühiskonnas, ja seda lähemalt kirjeldada päädivad sageli vaimse agressiooni…
-
Ei mäletagi vist nii mälestuslikku aega eesti kirjanduses, ei teatri- ega lugemisruumis kui praegu. Alustaksin minagi ühest meenutusest. Sain nelja-aastaselt loa päevaunest loobuda tingimusel, et loen tund aega vanavanematele ette „Väikest Illimari”. Oleksin ise küll eelistanud midagi põnevamat, olgu siis Bornhöhe „Würst Gabrieli ehk Pirita kloostri wiimseid päevi”, Lutsu „Kevadet” või Anna Haava ümberjutustatud „Greeka muinaskangelasi”, aga Illimar siis Illimar.
Kui võõrastavad minu jaoks tol ajal ka…
-
KRISTIINA EHIN: Seda korraldama ajendasid mind aeg ja ümbritsevad inimesed. Kui satud kolmekümneselt ühte majja elama koos ema ja isaga, kes peavad sama elukutset, mida sa isegi pead, siis tundub see just õige asi, mida koos ette võtta. Mina olen sellisest festivalist unistanud aastaid. Ise luulefestivalidel käies on tekkinud kujutlus, kuidas oleks Eestis üht säärast asja korraldada. Aga, jah, see korraldus. . . . See pole justkui minu eriala.…
-
Noori loovaid inimesi – näiteks mindki – painab ikka organiseerumisvajadus. Iha seltskonna, vahetu tagasiside, meeletute olengute ja ülesastumiste järele: ses peitub ju miskit eludraamat, filmilikku, elust suuremat kulgemist. Eks ta ole.
Sel esmaspäeval andis väärika avapaugu rühmitus Purpurmust, mille nimi ilmselt meelega meenutab (aga siiski vaid meenutab) eesti anarhiste siduvat organisatsiooni Punamust. Keskraamatukogu rõdusaalis pakuti dekadentlikult veini, esitleti Marje Ingeli tumedatoonilist, depressioonimärke kandvat luulekogu „Sulg“ (sulg:sulu;…
-
Samavõrd kui ajalugu on püütud moonutada, on aegade jooksul olnud neid, kes on ajaloo kirjeldamisel püüdnud saavutada objektiivsust. Mõlema püüde taga on ilmselt üks ja sama arusaam: mälul ja selle avalikult teadvustataval vormil on oluline kaal oleviku geopoliitilises (ning ka kultuurilises) tõlgendamises. Kui totalitaarsed režiimid on kirjutanud nii-öelda oma ajalugu – ajalugu, mis on režiimi huvide suunas tugevalt kaldu –, on seda tehtud enamasti selleks, et…
-
Ma ei kavatse välja pakkuda mingit kolmandat kõikehõlmavat lahendust ega kavatse varasemaid suuri üldistusi tühistada. Küll aga tahan väita, et „üdilikkus” sisaldab veel muudki, mis pole tingimata ei tasapindne ega karnevallik. Äsja tutvustatud käsitlusvõimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi. Sellest tundest…
-
ja sa jaatad mind, kuid see on eitamine
Vaevalt suudaksin ette kujutada Juhan Viidingut rääkimas kellestki teisest, ka luuletajast või kunstnikust, liiati veel oma sugulasest – ainsa erandi oleks ta teinud ehk Märt Laarmani, oma onu puhul. Kahtlemata oleks tema ettekanne oma onu kohta olnud, vähemasti lõpulehekülgedele jõudes, siiski juba temast endast, tema seisukohtadest ja meelsusest, ning lõppenud kahtlemata säravalt, aplombiga.
Teatavasti ei kirjutanud Juhan Viiding…
-
Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletusi” äsja üle lugedes vapustas mind kaks seotud tõdemust. 1. Kuidas, ime küll, hakkas levima ja jäi püsima klišeelegend peiarlikkusest kui millestki põhilisest. 2. Kui läbivalt puudutab ta surma küsimust.
Teisele mõttele on isegi tagantjärele ehmatades vähe tähelepanu pööratud – kummaline pimetähn publiku silmis. Kuigi luuletaja pidas võrdselt oluliseks mõlemat poolust: „ära nuta. naera hambad paljaks. / küll su huuled…
-
„Eesti mõtteloo” sari on jõudnud Hando Runneli koostatud Karl Ast Rumori teise köiteni. Võhik, kelle vaimne silmapiir piirdub kaasaja seltskondliku platooga, võiks seda seika ju imekski panna. Eriti kui ta juhtumisi on märganud sarja 74. köitest „Maailma lõpus” osutusi pooliku haridusega Petseri poisile, kellest Eesti ajal sai Toompea mees ja hiljem maapagulane. Kõik see on õige, õigustatud on ka kahtlused. Ent tasub meenutada, et pühendumise kirjandusele…
