-
Irisawa Yasuo (1931) luulekogu „Waga Izumo – Waga chinkon” („Minu Izumo – Minu reekviem”, 1968) peetakse viimase poolsajandi üheks kõige olulisemaks, veelahkmeks sõjajärgses jaapani luules, oma aktuaalsust pole see minetanud tänaseni ning on nii lugejaile ja kriitikuile endiselt paras tõlgenduspähkel. „Minu Izumo”, mille raamistikuks on luuletaja retk oma kodukanti Izumosse leidmaks surnud sõbra hinge, ühendab endas klassikalise ja postmodernse, jaapani luule vanimad kihistused ja kõige uuemad…
-
R.R.: Jah, üks asi, mis läheb tõlkes euroopa keeltesse täiesti kaduma, on viis, kuidas viidatakse indiviididele, kuna neil pole meie mõttes püsivaid pärisnimesid ja neid mainitakse tihti vaid tiitli järgi. Need aga muutuvad ja me peame pidevalt kangelaste karjääril silma peal hoidma, saamaks aru, et teda, keda mäletame Kesknõunikuna, võidakse nüüd kutsuda Vasakministriks või millekski muuks. Kuid veelgi komplitseeritum on austus- ja viisakusväljendite kasutamine. Muidugi on…
-
Romaani peategelane on keisri favoriidile sündinud andekas ja ilus prints Genji, kellesse tema isa on küll kiindunud, kuid kes õukondlike võimumängude tõttu keisrisoost välja arvatakse (see oli tollal Jaapani õukonnas tavaline, et potentsiaalsete võimupretendentide hulka piirata) ning valede suhete pärast koguni mõnda aega asumisel peab olema. Genji päevad ja ööd kulgevad lõpututes armulugudes, milles osaliste peen dialoog, luuletamisoskus ja psühholoogiline nüansitundlikkus on olulisemalgi kohal kui otsesed…
-
Ehin teooriast
Ühes intervjuus ajakirjale Epifanio (2006, nr 3) toob Ehin välja kaks momenti kunsti kohta. Ta ütleb: „Mul on kaks lemmikmääratlust kunsti olemuse kohta – üks neist väga vana ja teine vanapoolne. Väga vana teooria pärineb Aquino Thomaselt, kes on öelnud: „Kunst on mäng ja maagia”. Aquino Thomase 500 aastat hilisem jünger, neotomist Jacques Maritain on seda postulaati pisut ümber sõnastanud. Tema formulatsioon: „Kunst on mäng,…
-
2.
Kirjanduse kujunemises – täpsemalt, inimeste kirjutama hakkamises ja nende kirjutajate kujunemises kirjanikeks – on alati rohkem sattumuslikkust, kui oleks ilus oletada. Ilus on kõnelda talendist, kutsumusest, pere mõjust, tutvusringkonna vaimsest osadusest, mis kõik peaksid kirjandusse tulemise muutma vältimatuks. Ometi annab äsja kolmanda luulekoguni jõudnud Maarja Kangro septembrikuu Vikerkaares avaldatud intervjuus mõista, et see „toetav” kontekst võib hoopiski tekitada tõrke; et poetessi tütrena rohkesti kirjarahvast kohates…
-
Marje Ingli „Sulg” on minu teada esimene Purpurmusta kirjastusnime all ilmunud raamat ning annab põhjust rõõmustavalt suurteks ootusteks järgmistele väljaannetele. „Sulg” on sümpaatne debüüt, ja ma pean siin silmas nii raamatu sisu kui kujunduslikku külge, kuna ka viimasel on ses raamatus küllalt suur tähtsus. Tõsi, esimese hooga võiks ju autorinimest (Ingel) lähtuvalt arvata, et oodata on new age’i stiilis ingellikku hõljumist sisenduslike kujutluspiltide astraalis – kui…
-
Väitku sofistlikud paradokslejad mida tahes, tekst ei saa autorit kirjutada, ikka vastupidi. Teksti loov kirjutaja määrab sõnad, võtku ta need siis kust tahes määramatusest. Mida ei saa määrata, sellest pole mõtet rääkida. Narr oleks väita, et kusagil embrüonaalses ootuses aastatuhandeid hõljunud sõnad miski ajendi tõukel tegijat hakkavad tegema. Luuletaja tahte lainel haaratakse logosfääri paisust seal pungitsenud sõnad, mis paigutatakse loomise müsteeriumi seadusis vastavalt küpsevasse matriitsi, mis…
-
Külaskäik
Päev pilvine, ja ikka pargipingil.
Tund pikem päevast,
ööst on lühem öö
ja kõigist kestvaim koiduvaluhetk,
mil pardiparv kaob mootorrattamüras
momendil mingil, mil
on asum kuss.
Löön pilgu nagu kirve pilve kinni.
Mind kutsutakse,
nii võib näida see.
Ma käin liig harva külas.
Mul vahest käiakse.
A sahtlis muigab sõber soome puss.
Peebule ja Handole, sünnibad kel sügisel
Luuleta tuuleta, tuuluta luuluta,
kõrveta kõrveta, põleta aleta,
külmuta külmata, hulluta hulluta,
tõtt räägi tõega, kuid valeta valeta.
Kipsplaadi kantri
Vana vankriratas kipsplaadist seinal
imiteerib rahvuslikku rahvalikku unistust.
Vana…
-
T.-V. K., Praha
Katkend raamatust „Kellele taasühinemine, kellele ike”
Jälle köidavad Eesti rahvast ahelad! Kodune revanšistlik vasturevolutsioon „Eesti taasühendamise” nimel ja võõrsilt „inimõiguste ja õigluse” päästmiseks kutsutud Vene okupatsiooniväed asetasid meie rahva uuesti rõhutud rahvuse seisukorda. Jälle kärgib Toompeal armuline seltsimees – kalgim, upsakam ja jultunum kui kunagi enne.
De iure oli Venemaa alates Jeltsini võimuletulekust postkommunistlik riik, aga kas see on nii ka de facto? Kindlasti…
-
Hakatuseks avaldan tunnustust kirjastusele Jumalikud Ilmutused, mis noorusest hoolimata on kujunenud Eesti raamatuturu kvaliteediliidriks. Sarjas „JI klassika” välja antud Urmas Vadi draamatekstide kogu „Kohtumine tundmatuga” on väärikas raamat, mis peab kindlasti nii sisu kui vormi mõttes vastu üle aastakümnete.
Raamat kätkeb teoseid „Inimene, mängi!”, „Kohtumine tundmatuga” ning „Georg”. Ei tahakski neid näidendiks, stsenaariumiks või muuks seesuguseks liigitada. Kõiki kolme annab sama edukalt teatris lavastada, filmiks vändata või…
