-
Toomas Raudam on sellele kahesusele vihjanud Hans-Georg Gadameri kaudu, kes Aristotelest Kantiga kõrvutades eelistas esimest, „kuna too „andis oma kolmes eetikaalases kirjutises keskse koha sõpruse kontseptsioonile”, Kant aga pühendas nii tähtsale teemale vaid „ühe lehekülje”. Lisagem omalt poolt oletamisi, mida pidada nii silmahakkava erinevuse põhjuseks. Aristoteles ei kahelnud hinge reaalsuses sedavõrd, et ta oli veendunud isegi selle kõrgeima, mõistusliku osa surematuses; sõprus iseloomustas hinge, kuid hinge tundmaõppimises…
-
Muide, minu värsid ei ole tänapäeva leedu luulele vististi kuigi iseloomulikud. Ma hakkasin kirjutama umbes viiskümmend aastat tagasi ja polnud seotud mitte ainult oma, vaid ka vene ja Lääne traditsiooniga. Minu luules oli protesti tolle aja tegelikkuse vastu, mil Leedu oli rahva enamiku tahte vastaselt ühendatud NSVLiga ning elu näis vaheti lootusetu. Ma ei otsinud aga väljapääsu mälestustes vanast Leedu külast, Leedu ajaloost ja mütoloogiast, nii…
-
Saksa luuletaja ja teenekas tõlkija Wolfgang Kubin kõneles luulest kui omamoodi piirialast; kirjanduseks peetakse enamasti ikka romaane. Kui USAs moodustavad tõlkeraamatud kõigist ilmuvaist teostest 5%, siis Saksamaal 70%. Isegi Goethe pidas vajalikuks ise tõlkida. Ja Heinrich Böll tunnistas sõjajärgsel Saksamaal, et ainult tõlkimise kaudu leiab ta tagasitee oma keeleni. Kubin meenutas ka Ezra Poundi, kes taaslõi inglise luulekeele hiina keele kaudu, ja Hölderlini, kes kujundas vanakreeka…
-
Mis ajendas just nüüd ja praegu Tallinnas korraldama Dovlatovi päevi?
Ühel 2009. aasta sügispäeval teel Peterburist Tallinna Dovlatovit lugedes avastasin, et tema 70. sünniaastapäev ühtib Tallinna Euroopa kultuuripealinna-aastaga. Samal ajal oli SA Tallinn 2011 välja kuulutanud kultuuriprojektide ideekonkursi. Millal siis veel kui mitte sel aastal korraldada Dovlatovile pühendatud kirjandusfestival Tallinnas? Ilmselt inspireeris mind ka kultuuripealinna moto „Mereäärsed lood” – on ju Dovlatov maailma mõistes üks olulisemaid Tallinna…
-
Need on vapustavalt eredad. Ometi olite just teie Dovlatovi esimese raamatu toimetaja?
Tõepoolest, tema esimene proosakogu „Linnalood” koosnes poliitilises või ideoloogilises mõttes üsna süütutest jutukestest ning oli meie mõistes täiesti avaldatav. Aga samas, kuidas seda öeldagi – Dovlatov oli ikkagi nõukogudevastane kirjanik. Mitte et ta oleks kirjutanud otseselt režiimi vastu, aga vaim, mis tema teostes valitses . . . .Tal polnud ühtegi positiivset kangelast. Ta kirjeldas sageli üsna eemaletõukavaid tüüpe,…
-
Harmsi nimega seondub tema tõlkimise pikaajaline traditsioon, mis algas tegelikult juba 1960ndate aastate lõpul. Pikka aega on teda tõlgitud eelkõige kui naljakate juttude autorit. 1970ndail-80ndail aastail avaldati kõige enam Harmsi jutte Sirbi ja Vasara huumorikülgedel ning huumori- ja satiiriajakirjas Pikker. 1990ndate alguses ilmuvad Harmsi jutud Päevalehe nädalalõpulisas Pühapäevaleht, kuid veel ka Rahva Hääles ning sellistes ajalehtedes nagu Eesti Aeg ning Liivimaa Kroonika. Esimeste tõlkijate seas on…
-
Võtangi kätte põnevat lugemist tõotava teose „Ma olen raamat”, autorid Viivi Luik ja ajakirjanikuna tuntud Hedi Rosma. Loen pausi pidamata mitukümmend lehekülge. Teisel päeval veel suurema õhinaga. Kihulane piniseb kõrva taga. Tuba päikeselõõm ei kuumuta ja aknaruut paistab tumedana – ehk pääsevadki lõpuks taevaluugid valla leitsakut peletama.
Raamat on huvitav ja mõtlema õhutav. Leheküljed tulevad ja mööduvad. Korraga tunnen, kuidas roidekaare all irdub liikuma imeõrn niidike rahulolematust,…
-
Neil päevil väisas Taanilinna universaalsete tõdede mees dalai-laama Tenzin Gyatso, kes on seda koormat kandnud 1935. aastast (siis sündis, muide, Elvis, XX sajandi üks väheseid märkimisväärseid monarhe), aga Miloszi ABCd, tema entsüklopeedilise iseloomuga biograafiat, lugedes (Hando Runneli „Väravahingede kriuksumist kuulnud” on üsna samalaadne teos, vt minu arvustust Loomingus http://www.looming. ee/?archive_mode=article&articleid=213) tekib ikka tunne, et kuigi läänebudism on me tänasesse kultuuri juba sügavale imbunud, ei ole meil…
-
Siiski on „Kuidas tappa laulurästikut” siiamaani Jürgen Rooste parim kogu. Ega eelmisedki kehvad olnud, lihtsalt „Underi isehakanud sohipoeg” või „eesti kirjanduse kümnesendine” on pikkamisi kaalukaks kaheeuroseks kasvanud. Selle luuleraamatu haruldaselt nägus köide ja Piia Ruberi võrratu kujundus väärtustavad sisu veel omakorda.
„See on sisemisem ja nägemuslikum kogu, võib öelda ka paadunum kui Jürgeni eelmised,” kinnitab teadmamehest koostaja-toimetaja Mihkel Kaevats oma kaassõnas. Toimetajapoolne saatesõna, isegi toimetaja olemasolu iseenesest,…
-
1.
„Tõeline luule kõnetab meid enne, kui me seda mõistame,” on öelnud T. S. Eliot. Selle äratundmise põhjustab justkui omamoodi maagia. Miks on nii, et nii mõnedki luuletused talletuvad meelde enne, kui me neist päriselt arugi saame? Kuidas saab olla, et tõeliselt head luuletused muutuvad ajas meiega kaasa, kõnetades meis üha uusi ja sügavamaid registreid, omandades üha uusi tähendusi? Ja kes on see müstiline autor, kes on…
