
Eestindaja on teinud tubli „kirjaliku tõlke“, mis filoloogilise originaalitruuduse juures võinuks prosoodilise ladususe huvides endale lubada suuremat licentia poetica’t.

Linnujämmi üks eesmärke on algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu.

Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.

Kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, peaks see olema Pirkko Saisio „Passioon“.

Ave Taaveti meelest on kõige suurem kompliment, kui lugejad ütlevad, et mõni ta pilt või lugu on neil tuju rõõmsaks teinud.

Oleme eesti rahva ennemuistsete lugude varal kasvanud ja aeg-ajalt tulevad need nüüdisautorite loomingus tagasi uue näo ja teoga.

Ajakirja Värske Rõhk headuse erinumbri autorid tegid aasta aega vabatahtlikku tööd: aitasid pagulastel õppida eesti keelt, käisid abiks naiste tugikeskuses, pritsimeeste juures ja mujalgi.

„Salakambri“ peategelase maailm on doktoritöö kirjutamise käigus küll avardunud, kuid ise on ta aina üksildasem.

Elo Viiding: „Kirjaniku kohus on olla päriselt sotsiaalselt tundlik, eetiline ja empaatiline, mitte kirjutada jaburusi või eluliselt ja sisuliselt läbi tunnetamata edevaid manifeste.“

Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ tegelik peategelane ja teatud mõttes vastupanutaktika on empaatia.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.