-
Lapsele ütlesin viisakalt, et tegu on tõelise käkiga, ärgu võtku tõsiselt. Õnneks leidis tubli õpetaja neile kusagilt mujalt asjalikumaid õppematerjale.
Lisan veel täpse väljavõtte kogumikku tutvustavast tekstist: „See sisaldab lugemis- ja kirjutamisülesandeid, kirjandiõpetust, harjutustesti ning lühikest kirjandusmõistete sõnastiku.” Just nii, lühikest sõnastiku. Kusjuures sama lause ehib ka samade tegijate mulluse, 2011. aasta eksamivihiku tiitellehe pööret (jah, õnnestus sedagi sirvida). Seal lõpeb see küll „. . . .ning lühikese kirjandusmõistete sõnastiku.”…
-
Camus on mulle korda läinud, aga muutus üha võõramaks. Mina kasvasin edasi, aga tema jäi ikka oma teksti tammuma, justkui hiiglaslik teismeline. Kui tobedalt enesekeskne ja lühinägelik tundub mulle nüüd tema „üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp”! Kutsumuslikud mõtlejad tunduvad mulle selletagi üha enam ja enam ühe spetsiifilise arengupeetusega organismidena, karu jõu ja varsa aruga poisikeste äraspidiste versioonidena ja nende „vaimu sootus” pole mehe kui normatiivse…
-
On muidugi üks lihtsamgi põhjus. Mu meelest on sellised Viidingu-tõlgendused, mis riivavad tema luule tuuma, juba välja visandatud Jan Kausi ja Hasso Krulli poolt ning ega mul midagi tabavamat oleks välja käia. Jan Kaus on Viidingust kirjutanud mitmel korral, kirjeldades nt kogu „V” puhul erilise keelest üle oleva hääle ilmnemist („Keel ei jõua iial nii suureks paisuda kui hääl – inimaju ei kannataks kõiki vajaminevaid sõnu…
-
Ron Whiteheadi loomingu teemad korduvad ja põimuvad sageli: ta keeldub kummardamast ühiskonna iidolite ees, pühitseb indiviidi vabadust ja looduslähedust. Mitmed tema tekstid on kirjutatud ühe või teise autoriga kahasse; ehk üks liigutavamaid on lugu, kuidas sündis luuletus „Ära kunagi anna alla” – dalai-laama pühendussõnum, mis valiti ÜRO ja UNESCO poolt 2002. aasta märgiliseks luuletuseks ja mis on nüüdseks levinud üle maailma.
D.K.
*
Tormipõlvkonna manifest
Ólafur Gunnarsson ja Ron Whitehead
meie…
-
Kes ja millistel tingimustel võib kandidaate esitada?
Vastavalt statuudile saavad „Esimese sammu” preemiale kandideerida autorid oma ilukirjanduslike debüüttekstidega, mis on eelneva aasta jooksul perioodikas avaldatud. Siiani on oma kandidaate esitanud Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga oodatud on ka teised väljaanded. Reeglina ei tohi autoril veel olla ilmunud debüütkogu – need jäävad vaagimiseks Betti Alveri preemia žüriile.
Eelmisel aastal olid „Prima vista” patrooniks. Milline on sinu mulje festivalist läbi…
-
+
Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb,
ta tuleb alati,
ta tuleb, kui sa ootad
ja kui sa ei ootagi,
see kevad, ta on juba kohal,
sa ise nüüd hiljaks jääd,
ta tuleb,
ta valgus ei lõpe,
ka siis, kui lõppeb see päev
ja ta tuleb,
ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb alati,
ta tuleb, kui sa ootad
ja kui sa enam ei ootagi.
*
Me leppisime kokku,
et me peame veel kord tõelist pidu.
Et me ei kohtu jälle ainult juhuslikult õhtu…
-
Millised olid kõige värvikamad muljed, mis laadi kõige õpetlikum kogemus?
Kõige õpetlikum kogemus oli see, et ükskõik kui suur või väike on inimene, kirjandusel, luulel, on talle alati midagi öelda, midagi anda. Ja et keel ei loe, arusaamine loeb. Laulsin lastele eesti rahvalaule, et näidata, missugune on meie elu siin olnud. See on kõik ju lauludest kuulda ja mõistmiseks ei pea tingimata sõnadest aru saama. Sama lugu…
-
Keerulised peata kanad
Maitsestamisele lähevad muidugi ilma peata kanad. Kuid kes meist poleks kuulnud väljendeid „oled üks kanapea” või „jookseb ringi nagu peata kana”? Ning kasutatakse neid ikka meie ligimeste, mitte pelgalt kodulindude kohta. Ent inimene on keeruline olevus, nagu kinnitab ka vaadeldava luulekogu avatsükli pealkiri „Nemad on keerulised”.
Seal luulendab autor peata kanana tuiamisi, mis sisendavad ohutunnet. Mees ja naine on kahekesi koos, aga üks läheb hulluks…
-
Samal aastal, kui ilmus Eduard Vilde esimene krimijutt „Musta mantliga mees” (1885), jõudsid lugeja ette „Isand Ilvese kosjakäik” ja „Ärapõlatud peigmehed”. Kaks aastat hiljem ilmus tema naljajuttude kogumik „Tallinna saladused”, millest tehti kahe aasta jooksul kolm trükki ja mida müüdi 7000 eksemplari! Seda ajal, kui raamatute müük edenes visalt ja kiratses. Edasi tulid „Kõtistamise kõrred”, „Naer on terviseks”ja „Kui sandid saia söövad”.
Vilde ja tema lugeja kasvasid…
-
Prooviprojektis osales viis eesti prosaisti ja viis tõlkijat. Kes need olid ja milline oli valiku kriteerium?
Jan Kaus: Krista Kaera valiku aluseks olid otseselt selle aasta festivali „Head read” väliskülalised: David Mitchell, Thomas Glavinic, Rawi Hage, Madeleine Thien ja Jason Goodwin. Kõigil nimetatutel on äsja ilmunud või kohe ilmumas (uus) eestindus. Nii esitavadki tõlkijad oma värskeid töid: Aet Varik loeb katkendi Mitchelli romaanist „Varikirjas”, Terje Loogus katkendi…
