-
Ennekõike polnud ta, nagu Chesterton ja Jackson on soovinud vihjata, „proletaarne” kirjanik. Esiteks ei kirjuta ta proletariaadist nagu ülekaalukas enamus teisigi tollaseid ja praegusi romaanikirjanikke. Kui küsida mis tahes lugejalt, milliseid proletaarseid tegelasi ta Dickensi loomingust mäletab, siis kolm kõige tõenäolisemat on Bill Sykes, Sam Weller ja proua Gamp, ehk murdvaras, toapoiss ja joodikust ämmaemand – mitte just kõige esinduslikum läbilõige inglise töölisklassist.
Teiseks ei ole Dickens…
-
Luuletustena lugude edasiandmine ongi võib-olla parim viis panna publik kuulama, tundma ja tarduma. Inimeselt inimesele. Selline esitusviis sobib ka suulise kultuuriga, kus kirjasõnal nii suurt võimu pole olnud. Mustlastele on omane end luule, laulu kaudu väljendada. Polansky loeb alati enne avaldamist oma luuletused kõigepealt neile ette, et saada teada nende arvamust. Polansky räägib igapäevaelust ja saatusest mässituna uskumustesse, head, aga ka halba toovatesse traditsioonidesse, mis on…
-
Mõned aastad tagasi pidasin loengukursuse Tartu ülikooli välisüliõpilastele pealkirjaga „Ülevaade eesti kirjandusest (inglise keeles)”. Selliselt kursuselt oodati palju, kuna eesti kirjanduse lugemine (mõistagi tõlkes) oli välisüliõpilastele peaaegu ainus aken eesti kultuurilukku ja vaimuilma. Neid ümbritses võõras kultuur (olgugi et euroopalikus linnas), arusaamatu keel, mille koodide suletust süvendasid kinnistena tunduvad inimesed (eriti hämaratel kaamosekuudel). Kuidas seda (eesti) kultuuri ja sootsiumi tõlkida? Klassi ees seistes tõdesin, nagu mõned…
-
Esimene argument, miks „Head read” on eksitav nimi, põhineb tõsiasjal, mille kohaselt tahame, et nimetus oleks mõttekas ja mänguline ka inglise keeles – kuna tegu on siiski rahvusvahelise festivaliga. Ingliskeelsetes pealkirjades kasutatakse aga suuri algustähti. Niisiis on tegemist täiesti teadliku viitega festivali mitmekeelsusele.
Mis aga puudutab festivali nime lahkuvõi kokkukirjutamist, siis kellelgi väljaspoolsel pole õigust seda tahtlikult, omavoliliselt, ilma eelneva kokkuleppeta muuta – isegi kui nimetus eksib…
-
Paule Constant on avaldanud üheksa romaani ja ühe esseeraamatu. Nagu ta ise selgitas, moodustavad tema teosed erinevas kombinatsioonis triloogiaid, mida seob kas mõni korduv tegelane, kes esineb kord kõrval-, kord peategelasena, stseen, mida eri jutustajate kaudu ja eri nurga alt edasi antakse, või lause, mis rändab raamatust raamatusse. Näiteks tema viimases romaanis, mis ilmub järgmise aasta jaanuaris, hakkab üks tegelane tema esimesest romaanist oma autori vastu…
-
Meie Liisi (passi järgi: Katre-Liis Ojamaa, sajandat põlve linlane, kümnendat põlve haritlane, noorest peast punkar) aga kirjutab kohe oma „Ajalaulude” avaluuletuses: Mul on hirm mõne tunde ees, / sest lihtne on wääramatu. / Tema järsus & rabavas selguses / pole tulemus määramatu. // – – – // Ma armastan Sind. / Ma armastan Sind. / Siit ma tagasi enam ei lähe („Selguseaja laul”, lk 5). Mis…
-
Laev on maailm igal juhul, olgu siis kollektiivne või sise-, ja sellepärast on laevad inimesi alati nakatanud merega. Mõni ütleb, et ta armastab merd ja sellepärast tahab merele minna. Tegelikult on vahest nii, et ta ei armasta maad, ja sellepärast tahab maal vaid külas käia ja kui veab, siis maale vanadussurma surema tulla, kui meri üle jõu hakkab käima. Sama on ka palgasõdurimerega, millest sind võidakse…
-
Lugejal on lahke luba kulgeda läbi autori hingemaastike, mis kahes esimeses tsüklis „Hingehanged” ja „Uputus” on kohati ootamatult sünged, et päädida märksa helgemaina kogumiku lõputsüklis „Öö – minu kodumaa”. Niisugune kompositsioon on ülendava efektiga. Luulemina mehelik rähklemine kord iseenda tumeda poolega, kord kaaskondlaste inimlike pahedega ei jäta ükskõikseks, nagu ikka enamasti mäss ja vastupanuvõitlus hedonistliku rahulolu või ara allaandmise asemel. Missugune on siis täpsemalt Käsperi luulesubjekt…
-
Nii et, jah, kui Rein Taagepera oleks avaldanud oma raamatus ära toodud luuletustest koostatud luulekogu, siis oleks selle kohta nähtavasti öelda nii mõndagi. Aga siinse raamatu kontekstis oleks kriitikul igatahes imelik selle lihtsa ja kena nooruslüürika üle nurisema hakata. Võikski siis saalomonlikult öelda, et nii paks, tark, põhjalik ja isiklik raamat räägib enda eest ise ega vajagi mingit kiitust ega laitust. Aga nii-öelda reklaami huvides võib…
-
Tarmo Tedre (enese)iroonilised teemad on mõneti tuletatavad Tedre kui reaalse, lihast inimese elust. On ta ju sõnanud, et on kirglik kalamees ja armastab jalgpalli. Palju on neidsamuseid teemasid ka novellikogus (kas või „Pohlaku ja Remsuga Hiinas ja Eestis”). Rohkelt on teoses alkoholi (liig)tarbimist. Peategelased on tihti äbarikud ja topakad, tegelaskond üldiselt kirju. Aga mitte kirju kui gaudílik mosaiik, vaid pigem kirju nagu tähniline villasokk, sest karakterid…
