-
Kolm noort eesti meesnäitlejat lugesid luuletusi originaalis – Viidingu meelest võis mehe vaatepunktist kirjutatud luuletusi esitada üksnes mees – ja kolm noort vene näitlejannat esitasid Jelena Skulskaja tõlkeid kogumikust „Öölaul meeshäälele“. Üllatavalt lopsakas, emotsionaalne ja hoogne kirjanduslik etendus vastas kõigile teatraalse vaatemängu reegleile Shakespeare’i vaimus, toetuti kahele baastekstile: Juhan Viidingu „Näidendile”, sealt ka etenduse pealkiri, ja Jüri Üdi „Suveteatrile”. Nende juurde pöörduti süstikuna ikka ja jälle…
-
Vahepeal aga tuiskas raamatulettidele krümitor, õigemini paksuke „Krümitor 0671”. Kes või mis on krümitor? Mine võta kinni! Mõni keeletark ehk ütleks, et sama mis rotimürk, ent peegelkirja luuletaja tos raamatus ei harrasta. Lihtsam on lahti mõtestada numbrikood. Autori eelmistest luulekogudest tulevad kaasa arvud 28 ja 39 ning 28+39=67. Kui arvestada, et „esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised neelab krümitor”, siis saab „Towntownist” ja „Artutartist” „Krümitor 0671” vaimne…
-
Kirjandusse puutuvalt: ajal, kus kõik on hästi, kus sotsialism Tšehhoslovakkias võtab üha inimlikumaid ja pehmemaid vorme, hakkavad kaks võhivõõrast seltsimeest teineteist Praha linna tänaval täiesti ilma põhjuseta vihmavarjudega kolkima. Selle mitte küll sõna-sõnalt taastatud stseeni autor on Milan Kundera. Ei mäleta enam täpselt, millises raamatus, kuid see polegi tähtis. Kuidas teha (kirjutada, luua) midagi, mis oleks teistest erinev, täiesti ise-seisev? Selleks on vaja vabadust, ametlike piirangute…
-
Saarikoskit hämmastas, et luuletaja Uno Laht, lõuapoolikust satiirik, tundis ameerika luulet paremini kui tema. Ta sõbrunes Lahega kas aimamata või ignoreerides seda, et Laht oli üks neist enam kui sajast KGB volinikust, kel ülesandeks luua kontakte Soome Eesti-sõpradega, kostitada neid ja hoida neid sattumast kokkupuutesse „N Liidu vaenlastega”. Laht kinkis Saarikoskile oma valitud luuletuste kogu ja kutsus teda järgmiseks suveks Tallinnasse külla, samal ajal imestades tema…
-
„Zen on tee, millel ma kommunistina kulgen”
Seda kosmilist harmooniat ja vastandite ühtsust, mille kristlusest kaugenenud luuletaja avastas zen’is ja mida paradokside kaudu väljendas juba Herakleitos, taotles Saarikoski arvates kommunism. Kuna kogu nõukogude kunst oli aga Saarikoski meelest primitiivne, puudus kommunismil see prohvetlik mõõde, mille kunst oleks võinud talle anda: „Kunst on kommunikatsioon, inimestega ühenduse pidamine. Ta on ühiskondlik fenomen. Sellepärast peabki kunstnik elama maailmas, kuigi mitte…
-
Sellega on oma roiskumise, sünguse, kooli- ja sõjaväeluulega mingis mõttes eklektiliseks vahemänguks jäänud „Lagunemine”, mis tutvustas juba ka Poeedirahu leski, vältimatus seoses „Leskede kadunud maailmaga” – eriti neis proosateose kohtades, kus loetletakse kõike kadunut ja surnut või kirjeldatakse küla kunagist kaunitari tema peletavas vanaduses katkise, räpase, inetuna. Debüütkogus ei olnud veel mingit juttu leskedest, keda võrreldakse liblikatega ja nimetatakse „minu pruutideks”. Nüüdseks on nood Poeedirahu maist…
-
Lugedes Leonhard Lapini kirjutatud lugusid oma sõbrast, sugulasest ja tuttavast Albert Trapeežist, tundsin jälle toda õnnist armastus- või armumistunnet, mis toonagi, kui olin kiindunud kõigesse, mis minu ümber toimus. Tajusin, et ka minuga on juhtunud samasugused lood ja mitte pelgalt sarnased, vaid täpipealt sellised. Kuulakem, mida on Lapinil pajatada oma sõbra Alberti tuttavast Jürist, pangem tähele ka seda, kui talitsetud on jutustaja tegelikkuse esilemanamisel. Ta justkui…
-
Arvustuse kriitilisem osa
Viimati juhtis mind sellele mõttele äsja „Moodsa aja” sarjas ilmunud prantsuse kirjaniku Muriel Barbery romaan „Siili elegants”. Teose lähtekoht sarnaneb paljude uute eesti proosateoste omaga: teost kannavad kaks tegelaskuju, kelle positsiooni määratleb iseenda tundeerksuse ja mõttepeenuse ning maailma lolluse vastandamine. Üks neist on Renée Micheli nimeline vanem majahoidja ning teine Paloma-nimeline varapuberteedieas tüdruk. Mõlemad on keskendunud neid ümbritsevate inimeste pahurale siunamisele. Nende vastas on…
-
Tõtt öelda kujutas üle kolmekümne aasta tagasi ilmunud väike kollaste kaantega Peter Handke „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine” minu jaoks tollal peaaegu piiblit. Ja kuigi palju selle aja teoseid on rännanud hoiuraamatukokku või leidnud endale koha kuhugi nurka kastidesse, mida aeg-ajalt nõutusega ja tusaga vaatan, teadmata, mis nendega teha, püsib väike kollane Handke oma kergelt kapsastunud olekus aukohal ka mu praegusel raamaturiiulil. Kui vahepeal olengi ta…
-
Niisiis pole matemaatikast hindamise enda juures mingit kasu, mõõtmine muutub tähenduslikuks alles mingis väärtussüsteemis ja see pole ise kunagi matemaatilise päritoluga ega saagi olla.
Iga mõõtmine on olemuselt loendamine. Mõõtude loendamine ning loendamise suur pluss on see, et tegu on ühtlasi kõige ühesemalt mõistetavama kommunikatsiooniga: täisarv teeb oma vastutulelikus ühesuses leebeks ja taltsaks ka kõige skeptilisema möirgaja. Loendite lihtsus aga lausa provotseerib neid kuritarvitama, neid omavahel alusetult…
