-
Kausi akvaariumi asukad
Kui vaatame, keda Kaus kõige sagedamini nn tegelastena dialoogi võtab, siis isikunimede registri alusel on need eelkõige Tiit Hennoste, Mihkel Mutt, Aare Pilv, Berk Vaher, Jürgen Rooste, Rein Veidemann ja veel mõned. Näiteks Aare Pilve kõnetab Kaus artiklites kui luuletekstide autorit, aga ka kui filosoofiliste konstruktsioonide defineerijat, kellega saab küll vaielda, ent kellega saab ka koos küsida. Ka mõne teise „tegelasega” diskuteeritakse tekstides samamoodi,…
-
Ning velsker Madis Jarski, asjatult oodates seda lõikust, on liiast väsimusest juba kolmandat korda uinunud oma mähiste ja rohupudelite keskele, kaotanud oma koduküla rahvasse igasuguse usu ja lugupidamise. – ”Narrivad ainult ausaid inimesi,” pahandab velsker Madis Jarski enne uinumist. On talle kirjutanud mitmed kirjad, on teda palunud kaugelt linnast siia maale tööle, aga tööd pole kuskil.
(A. Gailit, „Toomas Nipernaadi”)
„Vähe on seda õiget, ohvitserlikku taktitunnet järele jäänud,…
-
Jaa, kes on kirjanik ja käib aeg-ajalt kuskil rahvaga suhtlemas, selle tassimure on kas just igaveseks, aga kindlasti reaks aastateks täiesti murtud. Mitte ühtki pole vaja poest osta. Mina näiteks joon oma igapäevast kohvi ainult teenetassidest.
Nendest üheteistkümnest tassist on mul tõesti välja kujunenud oma lemmiktassid. Hindan neid kõigepealt suuruse järgi. Seejärel hakkab mängima visuaalne disain, eelkõige pilt. Tähtis on veel tassi värv.
Ehkki logode poolest on kõik…
-
On väga suur rõõm tõdeda, et lõpuks on ilmunud ajalooline romaan keskaegsest Eestimaast, kindlasti suurendab see lugejate seas huvi oma kodumaa ajaloo vastu. Raamatus esinenud relvastusalane terminoloogia ja muu, mis on seotud sõjaajalooga, tundub olevat täpne, korrektne. Seda mitte ainult seetõttu, et autor ise on kaitseväelane ja orienteerub hästi relvastuses ning selle perioodi sõjaajaloos, vaid et ta on üpris mahuka ja keeruka romaani kirjutamisel ilmselt töötanud…
-
Aastal 1912 tuli trükist meie madame’i esimene raamat „Algajad” ning sealtmaalt kõnetab lugejat juba Marta Sillaots, kirglik kirjanik ja kriitik, kaval esseist ning Naine. Kõigi nendega teeme lähemat tutvust juba selle kogumiku avakolmandikus. Sillaotsa kui kirjaniku stiilist annavad aimu neli aastal 1921 Tallinna Teatajas ilmunud keelerikast vestet, kus autor liigub elus kui unenäos, kodumaastikul kui teatris. Raamatu keskosast liitub sinna juurde samasuguses vestelises stiilis ja rikkas…
-
Nii seisab ka Nobeli kirjandusauhinna žürii silmitsi ennekõike tõlgetega, lastes mõistagi silmad üle ka kandidaatide kultuuritaustast. „Arutelu žürii koosolekuil võitja väljaselgitamiseks,” märgib Tim Parks, „on tõenäoliselt lõpmatult lihtsam ja sugugi mitte nii huvitav kui see, mis toimub loova tõlkijaga, kes alustab tööd peenekoelise kirjaniku romaaniga, selle täielikult koost lahti võtab ja uuesti sõnastab omaenda keele ja kultuuri kontekstis. Kõneldakse aga üksnes auhindadest. . . .”.
Tõepoolest, eelmisel aastal väärika kirjandusauhinna…
-
Esimesed tähtsad kohtumised uude, linnaja kirjandusellu sisenemisel?
Olin kogu oma eelneva lühikese elu veetnud reaalsete raamatute ja kujutletud linnade keskel, nii et mulle oli Tallinn ja Tallinna jõudmine iseenesestmõistetav.
Muidugi oli algus raske. Nii nagu see pidigi olema. Raha mul ei olnud Tallinna tulles punast pennigi ja kodust polnud midagi saada. Tuli nälgida. Pidi hankima elukoha, ja tol ajal oli see nii noorele inimesele veel võimatum kui praegu.…
-
Kui 1958. aasta märtsis pärast mõningaid vintsutusi tagasi 7. laagrisse jõudsin, oli ta valinud oma õpilaseks ja kasvandikuks mu esimese kambrikaaslase ja eluaegse sõbra Taivo Uibo, kellest oli saamas siis tekkiva eesti noorte kogukonna vaieldamatu liider. Taivo enda arvates olid põhjuseks tema sportlikud saavutused (ta oli laagris väga populaarse jalgpallimeeskonna kapten), kuid Ennu poolt oli see puhtpoliitiline käik: selle asemel et suunata eraldi igaüht meie paarikümneliikmelisest…
-
*
Piera Mattei
Sa pole ainuke
Pöördud tagasi koju
vihikuid võtma.
Pole ju võimalik väljuda
hommikul nii, et kõik kaasas.
Ja haavad muutuvad armideks
kitsaiks hõredal piiril
silmnäo ja soengu vahel.
Ei saa sa minna ja jääda
istuma kohvikulauda
kodu peidetud tuppa
Madriidi avenüü ääres, oma tänavate
tihkesse dialekti, rumalasse reetmisesse
mehisesse truudusesse tasa
kahe lina peal või nende vahel
jäigad kontsad rütmilises müras
kõnnid, lastes möödujail end mõõta
kõrvaldades järjest oma meeled.
Samal ajal kujutled sa surma.
Siroko
Vingub nii nagu oleks ta elus
tuul, majade vahele surutud
üks…
-
Teatud kodutusest või ka üksildusest võib Ristikivi puhul rääkida küll, aga kodumaatusest ainult väga tinglikult, ja nagu väidan, teatud arusaamatuse tulemusena. Kusjuures sõna „arusaamatus” pealkirjas tuleb lugeda pigem kui eksiarvamust, mitte kui taipamatust. Too eksiarvamus on sündinud teadmisest, et luuletuste autor oli neid luuletusi kirjutades teisel maal, mitte seal, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud. Kui see teisel maal viibimine ei ole vabatahtlik, tavatsetakse rääkida…
