-
Allajäämisi on teoses mitmel tasandil, alustada tuleb sõnakasutusest, milles stilistiline ilu on jäänud alla silmnähtavalt ülearusele, isikupära ja „leidlikkusega” liialdavale keelevaimustusele.* Antud juhul on keelega mängimises mindud üle piiri sedavõrd, et tulemuseks ei ole intensiivne ega äge tekst, vaid kentsakas, kohati häirivalt ebatäpne ja eksitav sõnastus, rääkimata värdvormidest, mida kodumaised keelenormid ei tunne. (Näiteks jääb hämaraks, miks tavapärase „melanhooliku” asemel on parem sõna „melanhoolija” (lk 14)…
-
On pikemaid ja põhjalikumaid, tonaalsuselt samas laadis jutte, mis justkui moodustaksid eraldi tombu („Härra H. puhkus”, „Medal proua Pallile”, „Mõni mõis”, nimilugu „Õnnelik jää”, „Tigedad tähed”, „Oliver Olli magus elu”, „Must auk”, „Vanad naised”) ja mida saaks omakorda jaotada gruppidesse fantastilisuse määra kõikuvuse alusel. Seda ma lugeja emotsionaalse tasakaalu huvides praegu tegema ei hakka. Veel on Laanemi kogus teistsuguseid palu, pigem miniatuure või lühijutte, mis mõjuvad…
-
Maailmas pannakse üksteise järel raamatupoode kinni. Mis on Rahva Raamatule kõige suurem väljakutse? Mismoodi mõjutab raamatupoodi e-raamatute plahvatuslik kasv?
Peamiseks raamatukaupluste kinnipanemise põhjuseks on tugev konkurents ja heade asukohtade kõrge rent, sest mitte kusagil ei suuda raamat konkureerida riiete või toidukaupadega. Inimesed hindavad üha enam ostukeskkonnast saadavat lisaväärtust ning ma arvan, et just selle puudumine sai saatuslikuks mõnele suurele ketile Suurbritannias. Väikesed kauplused on tule all, sest…
-
Looming libiseb saatusliku aeglusega pika läikiva laua otsa poole. Kui pikk mees sellele lauale pikali heidaks, kas oleks ta siis sellest pikem või lühem? Ma ei tunne ta vastu viha. Tunnen võõrastust. Pikk laua taga püsti seisev mees, Rein Ristlaan, on teadvustanud isiku osa ajaloos ja heitnud üle toa põranda kuuskümmend aastat eesti kirjanduslugu, plejaadide kaupa kirjanikke, sealhulgas ka neid, keda ta peaks tunnustama, sest ta…
-
Triin Soomets
1. Räägiksin oma kõige hullemast esinemiskogemusest. See oli kaheksa aastat tagasi, ühe raamatukogu sisetrepil, Tallinnas, kuhu korraldajad mind panid. Mõned inimesed läksid lihtsalt minust mööda. Mõned jäid kuulama ka. Mõned pöördusid aga trepilt tagasi, sest ehmatus oli niivõrd suur. Inimene oli ju tulnud tutvuma kirjandusega läbi raamatu – ja järsku loeb elav luuletaja talle trepilt oma tekste näkku. Päris imelik oli seda vaadata. Oli muidugi…
-
Kõik algab leinast
/ Surnuaeda kannan enesega kaasas, / mind temaga seovad / kõik sõlmed, silmused ja aasad. / („Lahtine taevas”, lk 4). Nende sõnadega lõpeb tema esimene luuletus esikkogus, mis kinnistas luuletaja kui surmailma, vaimumaailma ja jumala otsija lugeja teadvusesse. Ei saa salata, lein ning surm elu osadusena ei kao ühestki tema raamatust. Ta igatseb kadunud armastuse järele, ta otsib kaotatud sõpra, püüab mõista erinevaid haudu,…
-
Palju adekvaatsema ja ilmekama – ühe elava! – kirjelduse luuletoimest leidsin ühest juhuslikust blogist: „Õnnepalu küsib möödaminnes ühes oma essees, et ei tea, milliseid luuletusi kirjutaks Betti Alver, kui ta oleks praegu 25-aastane (nii vanalt kirjutas ta „Valge varese”). Ja vastab, et küllap täpselt samasuguseid kui 30-ndatel, selline on ta ürganne ja loomus. Iga kord, kui ma sellele küsimusele mõtlen, pilk klaasistub ja südamerütm häirub. Kui…
-
*
Vastus
—Avada kätega maa,
täituda mullalõhnast,
tõsta nägu taevasse
ja ahmida õhku:
see ongi rahu
—vastas vanaema.
*
Sellel teel
Sel küpressilõhnasel
kaneelikarva teel
käis tema,
äsja pesast lahkund tuvi,
sõba ümber,
igal pühapäeval sisse
oma paljaid jalgu.
*
Kivid
Vanaisade altarid,
igikestvad kuuljad,
kanged oma vaikuses,
kangemad veel vastustes
*
Jõed ajavad juttu
Jõed ajavad kividega juttu,
kui puud uinuvad.
Koidkul
on kivid tasa
ja puud laulavad.
*
Koda on kasvanud
Koda on kasvanud,
ta uks on suurem.
Ema kõneleb
kollase nelgiga,
mis isast köögi kõrvale
jäi kasvama.
*
Mu tiivad
Ma raputasin tiibu
ja vaatlesin taevast,
mu ema naeris;
seisime kahekesi
kuristiku serval.
Ootasin millal
tõusta lendu.
*
Raudkull
Päikselise uduvihma päevil
olen…
-
Mida peaks lugeja teadma Guatemala ajaloost ja kultuurist, et seda luulekogu mõista?
Ajaloosündmused nagu Ameerika vallutus või Guatemala 36 aastane kodusõda on ilmselt üldteada. Mis seal aga tegelikult toimunud on ja toimub, seda me ei tea, sellel ajalooraamatud pikemalt ei peatu. Seda teavad hästi inimesed, puud ja mäed selles luulekogus. Selles mõttes võiks öelda ka sedapidi, et tundmaks ajalugu lugegem luulet. Genotsiid ja muu massiline vägivald on…
-
Ma ei peaks vormiteemat üldse mainimisväärseks, kui Eda Ahi debüüdi puhul (Eda Ahi. Maskiball. Toimetanud Triin Ploom, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Rõhu sarjas „Värske raamat”, 2012, 60 lk) poleks esimese asjana kommentaarideski enamasti mainitud ennekõike tema vormitäpsust. Tähelepanuväärne pole mitte see, et luuletaja – sageli, mitte alati – kirjutab nõtkes riimis ja rütmis, vaid see, millise loomulikkusega ta seda teeb, milliseid tantsusamme, pöördeid ja mitmetähenduslikke naeratusi…
