-
Urmas Vadi raamat meeldis mulle sellest Eesti-kesksest kolmainsusest pea kõige rohkem just Eesti-kesksuse pärast, tänapäevasuse pärast. (Ehkki ka Kiva romaan on tegelikult vägagi eestikeskne või täpsemalt eestlasekeskne). Vadi on alati olnud oma raamatute ülesehituses lausa võlukepikesega arbuja. Temaga igav ei hakka. Võib-olla välja arvatud mõningane Austraalia käibetõdesid ületähtsustav täitematerjal. Ent sellist puslet, mis püsib üpris raudbetoonsel karkassil, annab otsida. Puäntki rabab. Kahjuks ma ei ole näinud…
-
Mõneti päevikuliku vormi annab kogule luule asetamine kindlasse paika ja aega. Siiski pole read ajaliselt järjestet, vaid kombineerit eri peatükkidesse, kus need temaatiliselt seotuna sujuvad tsüklid moodustavad. Sekka on Kivisilla katset teinud ka miniatuurilaadsete jutukestega, mis kätkevad luuletaja meelisaineid: kõndimine (lonkimine, Ärapääskülla minemine), bussisõit (sõitjad ja taas kulgemine), igikestev talv ja lapsed. Laps olemine ja lapselikkus kõrvuti emarolliga ongi üks Kivisilla luule veetlevamalt avat teemasid. Laste…
-
Hoolimata sellest, et „Jakubijani maja” kirjeldab Egiptust, elu Aafrika mandri suurimas linnas Kairos, araabia maailma ühes metropolis, tundub raamat kas või siinsamas Eestis toimuvate mõttevahetuste taustal kummaliselt aktuaalne. Näiteks vestlus kahe meesarmastaja vahel: „Kas sa arvad, et Issand karistab meid selle eest, et me teineteist armastame?” / „Issand on keelanud sellise armastuse. See on väga suur patt”” (lk 119). Al-Aswani pealtnäha kiretud kirjeldused võivad suunata lugejat…
-
Kuid juba 1944. aastal oli Suurbritannias vastu võetud seadus, mis võimaldas, pigem isegi julgustas madalamast kesk- ja töölisklassist pärit noori astuma ülikooli ja mille kaugem eesmärk oli vähendada klassivahesid ning privileege, luua ilusam, õiglasem Uus Inglismaa. Niisugustes oludes ehitab oma karjääri ka algaja kirjanik Kingsley Amis (1922–1995) ning sellises keskkonnas möödub tema poja Martin Amise (1949) varane lapsepõlv. Alamkeskklassist Kingsley Amisest, kes just eeskätt tänu stipendiumidele…
-
Mingem siis ajas sada viis aastat tagasi ning alustagem 1907. aasta hilissügisest ja „Kevade” esimeste peatükkide kirjutamise kohast, milleks kirjelduste järgi oli Miku talu vana rehetare ahjutagune uberik. Kirjanik ise on oma mälestustes nimetanud seda uberikku lihtsalt kolikambriks, nii et paradoksaalsel kombel on eesti kirjanduse üks säravamaid teoseid saanud alguse kitsast ja hämarast kolikambrist.
Kirjaniku hilisem sõber August Pill on „Kevade” kirjutamise algust kirjeldanud selliselt: „Tüdinud raamatute…
-
Kausi akvaariumi asukad
Kui vaatame, keda Kaus kõige sagedamini nn tegelastena dialoogi võtab, siis isikunimede registri alusel on need eelkõige Tiit Hennoste, Mihkel Mutt, Aare Pilv, Berk Vaher, Jürgen Rooste, Rein Veidemann ja veel mõned. Näiteks Aare Pilve kõnetab Kaus artiklites kui luuletekstide autorit, aga ka kui filosoofiliste konstruktsioonide defineerijat, kellega saab küll vaielda, ent kellega saab ka koos küsida. Ka mõne teise „tegelasega” diskuteeritakse tekstides samamoodi,…
-
Ning velsker Madis Jarski, asjatult oodates seda lõikust, on liiast väsimusest juba kolmandat korda uinunud oma mähiste ja rohupudelite keskele, kaotanud oma koduküla rahvasse igasuguse usu ja lugupidamise. – ”Narrivad ainult ausaid inimesi,” pahandab velsker Madis Jarski enne uinumist. On talle kirjutanud mitmed kirjad, on teda palunud kaugelt linnast siia maale tööle, aga tööd pole kuskil.
(A. Gailit, „Toomas Nipernaadi”)
„Vähe on seda õiget, ohvitserlikku taktitunnet järele jäänud,…
-
Jaa, kes on kirjanik ja käib aeg-ajalt kuskil rahvaga suhtlemas, selle tassimure on kas just igaveseks, aga kindlasti reaks aastateks täiesti murtud. Mitte ühtki pole vaja poest osta. Mina näiteks joon oma igapäevast kohvi ainult teenetassidest.
Nendest üheteistkümnest tassist on mul tõesti välja kujunenud oma lemmiktassid. Hindan neid kõigepealt suuruse järgi. Seejärel hakkab mängima visuaalne disain, eelkõige pilt. Tähtis on veel tassi värv.
Ehkki logode poolest on kõik…
-
On väga suur rõõm tõdeda, et lõpuks on ilmunud ajalooline romaan keskaegsest Eestimaast, kindlasti suurendab see lugejate seas huvi oma kodumaa ajaloo vastu. Raamatus esinenud relvastusalane terminoloogia ja muu, mis on seotud sõjaajalooga, tundub olevat täpne, korrektne. Seda mitte ainult seetõttu, et autor ise on kaitseväelane ja orienteerub hästi relvastuses ning selle perioodi sõjaajaloos, vaid et ta on üpris mahuka ja keeruka romaani kirjutamisel ilmselt töötanud…
-
Aastal 1912 tuli trükist meie madame’i esimene raamat „Algajad” ning sealtmaalt kõnetab lugejat juba Marta Sillaots, kirglik kirjanik ja kriitik, kaval esseist ning Naine. Kõigi nendega teeme lähemat tutvust juba selle kogumiku avakolmandikus. Sillaotsa kui kirjaniku stiilist annavad aimu neli aastal 1921 Tallinna Teatajas ilmunud keelerikast vestet, kus autor liigub elus kui unenäos, kodumaastikul kui teatris. Raamatu keskosast liitub sinna juurde samasuguses vestelises stiilis ja rikkas…
