-
Sihikindlus oleks teda edasi viinud ilmselt igal elualal. On siiski õnn, et süda hoidis Suure Muusika poole. See süda ja tema missioonitunne kuulusid südika vabadusvõitlejana alati Eesti Vabariigile, ent aitasid Muusikuteks saada ka paljudel noortel flöödimängijatel.
Kaljo Westi muusikutee kulges pikalt ERSO liikmena. Algul veel tudengina ning õppides kolleegidelt, hiljem istudes oma õpilaste kõrval, jagades heatahtlikult sooritustele hinnangut ning kiitust.
Aastakümneid kestnud õpetajatee pole mingi juhus, vaid tõeline…
-
Priit Raik õpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning seejärel Soomes, Pori Palmgreni konservatooriumis muusikateoreetilisi aineid. Ta on kirjutanud hinnatud muusikateooria ja solfedžo õpikud nii Eesti kui Soome muusikaõppeasutustes kasutamiseks, oli pühendunud nende ainete pedagoogika ja metoodika arendamisele.
Priit Raik oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1982. aastast, lõpetas 1968. aastal klarneti erialal Tartu muusikakooli ja 1973. aastal puhkpilliorkestri dirigeerimise erialal Tallinna konservatooriumi.
Mälestus armastatud heliloojast ja pedagoogist jääb meie…
-
Tema 1999. aastal ilmunud raamat „Käru ja kaameraga” (Olion) ja näitused „Põgenemine Läände. 1944–49” nii Eesti Rahva Muuseumis kui ka Rotermanni soolalaos on ajaloodokument, mis kajastab eesti põgenike koondumist laagritesse ning organiseerumist, rahvusliku identsuse ja kultuuri säilitamist, võitlust valepropaganda, repatrieerimise ja skriinimise vastu”. Ta dokumenteeris mitmel tuhandel fotol eestlaste põgenemisteekonda, elu põgenikelaagrites ja lõi unikaalse ning mahuka pildilise dokumendi kõige pöördelisematest aastatest Eesti ajaloos.
-
Linnaehituse temaatika oli talle südamelähedane. Olles väga tugeva analüüsivõimega, tõi ta kriitiliselt välja meie linnaehituse puudused. 1970ndate lõpp ja 1980ndate algus oli kontseptuaalne aeg: arhitektuuri tehti paberist, ideed rippusid näitusesaalide seintel. Kaljundi ideed külvasid rukist paneelmajade vahele.
1980ndate algusest huvitus ta aktiivselt väikelinnade väärtustamise probleemistikust, kritiseeris nõukogulikku, anonüümset linnaehituspoliitikat. Väikelinnade inimlik mastaap, õigesti hinnatud ja tasakaalustatud linnaruumilised suhted ja seosed loodusega olid talle äärmiselt olulised. Kuidagi eriliselt…
-
Tõde on aga selline, et Kristjan Raua projekteeritud ja enda perekonna tarvis ehitatud tagasihoidlik eramu natsionaliseeriti 1953. aastal ja tütar elas siis seal viimati. Kristjan Raua majamuuseumi rajamise idee tekkis Kristjan Raua 100. sünniaastapäeva tähistamisega 1965. aastal. Tol ajal tühjendati maja üürnikest ja tehti tookordsele kultuuriministeeriumile eraldatud summadega maja ka muuseumi tarvis korda. Tütar, Helge Pihelgas kinkis 300 Kristjan Raua teost (nende praegust väärtust tuleks tähistada…
-
Ega midagi, Sirbi raamatututvustuse osakond tervitab! Kõnealune raamat elavdas ka meie unise osakonna tolmunud õhkkonda. Läks elavaks vaidluseks. Mõned arvasid, et mis see siis nüüd õige on, mees käis Belgias ja leidis, et sealne maastik erineb Eesti omast, metsa on vähem – vot nüüd avastas! Teised vaidlesid vastu, et mis siis sellest, kui ta nii teebki, et isegi siis, kui Õnnepalul polegi justkui millestki rääkida, räägib…
-
Aastatel 1973–1989 töötas Ado Eigi Kirovi näidiskalurikolhoosi poolesajaliikmelises projektibüroos. 1970. aastad olid Kirovi kõrgaeg ja teenitud kapital suunati kiirelt ehitusse: üksteise järel valmisid hooned nii kolhoosi keskuses Viimsis, Tallinna kesklinnas kui mujal Eestis. Nende hoonetega muudeti lühikese ajaga eestlaste ettekujutust ihaldusväärsest elukeskkonnast ja heast elust. Ado Eigil oli siin juhtroll ja Kirovi arendustest sai tema nõukogudeaegse loomingu kõrgpunkt. Eigi projekteeritud on Haabneeme staadion ja lasketiir (1975),…
-
Vaid üks kord kogu iseseisvusaja jooksul – 70 aastat tagasi – on Eesti Vabariigis suudetud oma terviklik entsüklopeedia ilma riigi rahalise toetuseta välja anda (1932–1938). Ja nüüd on kätte jõudnud teine kord. Nii nagu esimese entsüklopeedia tegemise ajal, on ka nüüd sajad asjatundjad – enamasti teadlased ja õppejõud – koondunud kirjastuse juhtimisel erialatoimkondadesse ja loovad uut rahvusentsüklopeediat, mis on uudne nii oma sisult kui ka vormilt.…
-
Tema esimeseks kutsumuseks oli meditsiin, mida ta sai õppida Tartu ülikoolis vaid kolm aastat. Selles valikus oli kindlasti nii soov aidata ligimesi kui ka eelaimus, et elu jooksul tuleb tal endal võidelda mitmete haigustega. Ja küllap see võitlus oli edukas, sest eluaastaid sai tal paeaegu 87 täis.
Seda põlvkonda on Eestimaal meie tahtest sõltumatu saatus üsna kurjasti rappinud. Nii tuli ka Herta Laipaigal üheainsa punasel okupatsiooniaastal kirjutatud…
-
– universalia alal Riho Saard („Religiooniteoloogiast ja religioonide dialoogist”, ilmunud Akadeemias nr 2),
– humaniora alal Tiiu Vadi („Me olime Tartu tudengid”, nr 8-9),
– socialia alal Indrek Jääts („Ilminski süsteem: Katse juhtida etnilisi protsesse”, nr 2),
– naturalia alal Marju Torp-Kõivupuu („Haigus kui staatusesümbol: Traditsioon, lähiminevik ja tänapäev”, nr 4).
Tõlkeauhinna saab Urmas Tõnisson inglise klassikaliste värsside „Väike lugulaul Robin Hoodist” tõlkimise eest (nr 9).
Auhinnad – nn…
