-
Hommik. Ukse peal tervitabvarese kraaksatus, teine juba ootabmind kompostihunnikus ja ma valantema ette hunniku head, teise parematja kolmanda kõige õevasemat.
Üks prügiämber mul hõbene, teinevaskine, kolmas kuldane käe otsaskõlgub. Ja päikene omakorda laobvärskeid teravaid valguseplaate näo pealeriita, oma ämbrist mulle kallab
kuldasest, vaskisest, tulisestpähe kõike seda, mis tal üle on jäänud,ja mis muud tal üle jäi kui seda kooritudvalgust, kosmose kohvi- ja teepaksu,pudisid, sodisid, pläga, plödi,
…
-
alt=”” hspace=0 src=”https://www.sirp.ee/images/stories/030904/19a.jpg” align=baseline border=0>
-
Kuidas mõtled hambutunapeeneks mind sa närida,julguse ma endal võtanpilkamisi pärida.
Rõõm on, et ei sinu moodiiial pea ma elama,sellepärast kõik mis annadära söön ma tänuga.
HAVILE
Sulaveeks on muutund juba lumehelbekene.Hävimise kiirusest on kurb nüüd inimene.Sellepärast saadan soovi vette havidele:loodusseadus vastata võiks minu huvidele.
SISYPHOS
Aastatuhandeid ma olen veeretanud kivi,seda teha oskan juba kõigist paremini.Loodan väga, et see töö mul kunagi ei lõppe,muidu ootamas…
-
SISENE MINUSSE
Võta nuga ja lõika see välja. Mitte ükskõik, milline nuga.Pikk nuga. Terav nuga. Ja terita seda veel. Veel. Veel! Tera hale kriipimine vastu jõulist, karedat pulka. Kriips-kraaps; kriips-kraaps. ðihh-ðahh; ðihh-ðahh. Aitab. Ei aitäh. Tuimestust pole tarvis. Tahan olla siin ja stardivalmis juhul, kui peaks algama sõda, kui peaks langema pommid, kui peaks uksest sisse tormamamehed mustas;kõik mehed ja kõik mustas, topitud nahksesse vormiriietusse, loomakest…
-
Näen vaid musta,Näen vaid valget,Tahan teada, mis sünnib,Kuulatan vaikuse häält.
Kuhu oleme teel:Algusse või lõppuKurbusse või rõõmu??
Kas viha lõppebKas hää tuleb ?Näita, täht, Elu kaob kiiresti.Mustad või valged,Targad või rumalad ?Kellele me kuulume,Miks me elame?
MU SÜDA
Oli päev siis kui pikk tahesTuleb õhtu, õhtu järel ööÖö laotab oma teki mu üleMa jään koos ööga üksi
Istun üksi kui vaeslapsEi ole ööst mulle rõõmu, ei.Rahutult…
-
alt=”” hspace=0 src=”https://www.sirp.ee/images/stories/270804/19b.jpg” align=baseline border=0>
-
Postmodernistlik labor
Eestlaste vannitoadei käi seestpoolt korralikult kinni. Uks on niiskusesttursunud. Lukku või haakiei ole. Jälgedest uksepiidal jääb mulje,nagu oleks neid püütud lõhkuda.
Tähtede järgi ? aga tema ei mõtle neid tähti ? läheb elu. Ta ei mõtle taevast. Elab kõrges majas,mõtlemata neid tähti, oma surnuid taei nimetagi teisitikui ainult väga lähedasteksinimesteks. Kuidas on sinuga.Kas sulle makstakse sama palka,küsib ta, ja vagunid veerevad endiseltPiirilinna poole,või…
-
See kiri on mitmes mõttes väga õpetlik. Esiteks, omasoolembesed inimesed ei ole tekkinud viimase paari nädalaga, ei ole sadanud siia mingilt võõralt ja vaenulikult planeedilt. Kujutage ette, nad olid isegi laulva revolutsiooni ajal olemas! Paljud netikommentaatorid ei paista sellest aga aru saavat ja tõstavad hädakisa millegi vastu, mis kogu aeg on paratamatult eksisteerinud (ega ole suutnud pärssida inimkonna vohamist).
Teiseks, tung eksperimenteerida ? ka seksuaalselt…
-
alt=”” hspace=0 src=”https://www.sirp.ee/images/stories/190804/20.jpg” align=baseline border=0>
-
ent selles linnas pole õhku.On vaid kumavad kuulutused,see lõputu punane külm sätendav sära, kallid kõrged peegeltornidja kõledad kojad. Kõigi võimaluste poed on kogu aeg lahti,et unustaksime oma ülejäänud võimalused,oma meeldivamad mälestused,et unustaksime, et me juured ei suuda end suruda läbibituumenmusta asfaldi ja pitsitava betoonpaneelining kärbuvad iga päevaga,iga öeldud ja ütlemata sõnaga, mis polegi enam meie,vaid ajalehtede, televisiooni ja planguplakatite sõnad.Et unustaksime, et me nahk ei tunne…
