-
Mul on kodus kappides mitu virna üksteise sisse käivaid plastmasstopse, veel on väikseks kui kaardipakk volditavaid vihmakeepe ja purunematust klaasist taldrikuid, värvilistes purgikestes täpsustava seletuseta polüvitamiine, heatujutablette, dieetsegusid ja paar pisikest matkaselli pliiti. Kõiki neid asju seob üks läbiv meeleolu, üks reaalsuseks saanud unenäoline seisund, ja-jah ? just see, milles ma olen need endale soetanud.
Pole ju võimalik, et mul on kapis kümme vihmakeepi, kui ma…
-
Mis on selle saate eesmärk?
Tundes tegijaid, arvan, et naeruvääristada praegust valitsust, kel paraku, mis siin salata, praegu Stenbocki majas istungeid pidades just ülemäära hästi ei lähe. Aga kas selleks peab kutsuma varivalitsuse kultuuriministriks just Ingrid Tähismaa, kelle vulgaarne kõnepruuk à la ?mul suht savi? esimeses saates paneks ilmselt punastama ka kultuurikauge ja eesti keele nüanssidega mitte kursis oleva inimese. Rääkimata endisest Nõmme linnaosa vanemast.
Või mis…
-
Larissa oli juba tüdrukutirtsuna vankumatu. Kui ta isa kolmelapselise perekonna maha jättis, paiskus plika põlgus võõraks jäänud mehe vastu otsatuks. Elu lõpuni ei nõustunud ta isaga kohtuma. 1955. aastal Moskvas re?issuuri õppima asudes sai Larissast üle instituudi iludus, teda ei seiranud erootilise pilguga üksnes tudengid, vaid ka kiilaspäised õppejõud. Kuid tüdruk jäi endassetõmbunult jahedaks. Oma esimest filmi tormas ta väntama Kirgiisia kõrbesse, ekraniseerides Tsõngõz Aitmatovi jutustuse…
-
Olen nõus, et Sulev Keedus on eelkõige portreteerija. Aeglaselt-aeglaselt ja täpselt-täpselt maalib ta kaamera nagu pintsliga tegelase karakteri, olgu mängu- või dokumentaalfilmis. Lisab iseloomulikud helid. Aga väita, et film pole Keeduse jaoks mitte lugu, vaid näopilt ning visuaalkultuur ja audiaalkultuur, see on liiast mis liiast.
Dokumentaalfilmi puhul räägime inimesest, mitte tegelasest ja Keedusel kannab see inimene Ida nime. Tema perekonnanimi ei selgugi, mis lähendab teda tegelase…
-
Dokumentaalfilm ?ELU PÄRAST MAAILMALÕPPU?. Re?issöör Peeter Simm, produtsent Enda Lehtmets. Lege Artis Film, 2001. 52 min.
Tihti kisub mind sinna. Peipsi äärde. Eks põhjuseid võib palju leida, aga üks on selge ? vanausuliste külad.
Üldse sain vanausulistest ? Eestis sajandeid elanud põlisvenelastest ? esmakordselt aimu oma isalt. Ruskaverest Mustveesse kooli käinuna ja talupoja lävepakult palju kaugemale vaadanuna õppis ta seda kultuuri nägema juba nõukogude ajal. Ja mitte…
-
Kahel viimasel aastal on kultuuriministeerium oma eelarvest eraldanud toetust 16 kino renoveerimiseks ja taasavamiseks. 2005. aasta eelarvesse on planeeritud juba kaks korda rohkem vahendeid kui kahel eelmisel kokku ehk siis 2,5 miljonit krooni. Arusaadavalt ei piisa sellest kinosektori kõikide vajaduste rahuldamiseks, kuid need toetused annavad selge signaali, et riik hoolib üldise sotsiaal-kultuurilise keskkonna stabiliseerimisest ning püüab teha elanikkonnale kinokultuuri tarbimise võimalikult elukohajärgseks.
Konkreetseid kinotoetusi saab ministeerium…
-
Kaks nädalat on Eestis jooksnud Pedro Almodóvari viimane filmi ?Halb kasvatus?. Re?isööri viimase töö tagant paistavad paratamatult tema eelmised filmid ?Kõik minu emast? (?Todo sobre mi madre?) ja ?Räägi temaga? (?Hable con ella?), mis tõmbab kinokülastajate hinnangu külmalt kalkuleerivale skaalale hea-halb/õnnestus-ei õnnestunud. Alates sellekevadisest Cannes?i filmifestivalist on connoisseur?ide ülivõrdes hõisete kõrval kõlanud viril arvamus, et Almodóvar ei suuda ?Halva kasvatusega? pakkuda varasemaga võrdset filmielamust.
Et film…
-
Mul on häbi. Arvuti pärast. Ilmari pärast. Rumaluse pärast. Piinlik ja paha. Ma samuti kui teisedki normaalsed inimesed vaatan umbes ühe televisioonisaate aastas. Sellest on küll. Pole vahet ka suurt, millist saadet vaadata. Tase on väga ühtlane. Hea on, kui saab puldiga plõgistada. Reklaamid on toredad. Nende abil saab teada, mida inimesed mõtlevad. Televisioon on väga informatiivne.Kord aastas on täitsa, nagu näeksid kaugele. Selline tunne.Eesti Televisiooni…
-
Sellele, kellel on suhe raadioga üsna pisteline, tekitab raadio teemal sõnavõtmine parajat kimbatust. Paaril hommikul juhtusin Klassikaraadiost küll kuulama saadet ?Jutujärg?, kus Hugo Laur luges katkendeid Tuglase ?Väikesest Illimarist? ja Tammsaare ?Põrgupõhja uuest Vanapaganast? (lindistused aastatest 1955 ja 1957). Sealt kandus tuppa tugev emotsioon, mis sundis kuulama ja pani heldima. Selline tunne on tänase meedia puhul aga suhteliselt harv külaline.
Raske on arvata, kui palju on praegu…
-
Filmikriitik Tatjana Lanina on osutanud, kuis kunagi kogu rahvas filmi ?T?apajev? vaadates lootis, et Vassili Ivanovit? lõpuks siiski miskil imejõul võidukalt teisele kaldale ujub. Või et ?Ergava kõrbepäikese? Vere?t?agin kuuleb Suhhovi meeleheitlikku hoiatuskarjet: ?Ära käivita!? ja mineeritud pargas ei lenda koos vene hiiglasega õhku. Aga ometi ? T?apai kadus voogudesse ja veesõiduk kärgatas vastu taevast. Nii nagu ikka Vene ajaloos.
Tõepoolest, ?Ergav kõrbepäike? kannaks justkui kogu ?vene…
