-
Jaak Kilmil on õnnestunud koos Urmas Vadiga kirjutada kahe filmi stsenaarium ning on tajutav sujuv üleminek “Kohtumiselt tundmatuga” “Tabamata imesse”. Kasuks see kõrvutamine ei tule. Ühtemoodi, näitlejale raskelt kätte tulev, elustamist vajav tekst kannab Vadi-ilma pitserit mõlemas linateoses. Hägus, enesega rahuloleva (sõnades rahulolematu) supilinlase maailmavaade moonutab õela irve seltskonnakroonika üle turvaliseks naljalooks. Kust võikski üks tartlane võtta isiklikku kogemust glamuurist, sellest särast ja pahest, mida palju…
-
Katja Savinova sigitati Altai oblasti kolkakülas, lapserohkes kolhoosiperes, mis paistis silma sellega, et kogu talutäis laulis vägevalt. Kõik nad olid varustatud hullumeelselt ohjeldamatu häälematerjaliga. Muidugi ihkas Katja pääseda lavale. Või linale.
Pärast kooli Moskvasse tunginuna sattus tüdruk kõigepealt maaehitusinstituuti, ent järgmisel aastal pürgis juba kinokooli. Sisseastumisel luges ta Anna Karenina monoloogi. Ta tegi seda niivõrd sisenduslikult, et žürii nägi vaimusilmas teda juba end rongi alla heitmas.
Esimene ponnistus…
-
Ma arvan, et Rainer Sarneti “Tabamata ime” versioon on just selline isiklik film. Vilde on ainult suitsukate, autor räägib talle olulistest asjadest ja läheb sealjuures põlema. Siin on hoiakulisust, millest jäi pisut puudu tema eelmises lavastajatöös “Libahundi needus”, kus šarmantne lavastus takerdus etteantud krimimüsteeriumi skeemi otsa ning autoripositsioon jäi pisut leigeks. Nüüd on autoril olnud vabad käed jutustada seda lugu, mida ta ise tahab, ehk üht…
-
Raadi mõte viia Vilde tegelased must-valgesse vesternikeskkonda kõlab iseenesest humoorika lahendusena. Pluss suures osas autentne Vilde tekst, mis peab tõestama end oma ebaorgaanilises kaunikõnelisuses. Õigemini küll selle kiuste. Eksperimendi puhtuse mõttes – s.o uurida, kuidas käitub vana tekst uues keskkonnas – oli originaalteksti kasutamine õige käik. Samas ka väljakutse. Reanimeerida kadunukest, proovides pigistada tast välja artikuleeritud kõne. Kuidas anda “arhailisele” tekstile kõnevõime? Kas panna Romeo ja…
-
“Memories Denied” (“Tõrjutud mälestused”, režissöör Imbi Paju) linastus 8. märtsil europarlamendis.
Küüditamist ja muid nõukogude võimu õudusi meenutati 1990. aastate alguses massiliselt. Ausalt öeldes mõtlesin Imbi Paju filmist “Tõrjutud mälestused” lugedes, et mida seal ikka enam jutustada.
Enne veel, kui linateost nägin, kuulsin autorilt endalt, miks ta selle filmi tegi. Sirvisin ajusopid läbi ning tõdesin, et punase terrori kohta on ära räägitud umbes pool. Sündmused, arvud, kuupäevad, kirjeldused…
-
Kas “Kuldrannake” on burlesk? Tögamine? Jämehuumor? Pull? Jalaga tagumikku? Kindlasti mitte satiir, mis hindaks ühiskonda kodanikupositsioonilt.
Mängufilm “KULDRANNAKE”, Taska Film, 2006.
Režissöör Jüri Sillart, stsenarist Hans Luik, produtsendid Kristian Taska ja Hans H. Luik, operaator Mait Mäekivi, näitejuht Priit Pedajas. Osades Ülle Lichtfeldt, Merle Palmiste, Maria Avdjuško, Marika Korolev, Hendrik Toompere jr, Sepo Seeman, Veikko Täär, Mait Malmsten ja Taavi Eelmaa. Esilinastus 9. III kinos Kosmos.
Üheltpoolt on tänapäevasus…
-
Kriitikud on nimetanud filmi “Capote” esseeks, mis toetub kirjanduslikule eksperimendile.
Režissöör Bennett Milleri “Capote” paistab biograafiliste linateoste hulgast silma oma erilisusega, kuna käsitletud on kirjanik Truman Capote’i elust vaid kuueaastast lõiku, kui ta tegeles kirjandusliku eksperimendiga, nelikmõrva uurimise alusel väljamõeldisteta romaani “Külmavereliselt” kirjutamisega. Sellest sai kirjaniku tippteos ning dokumentaalse laadi üks paremaid näiteid Ameerika kirjanduses.
Sellest lähtuvalt on mõned kriitikud nimetanud filmi “Capote” filmilikuks esseeks, mis toetub…
-
Juhtus nii, et kaatril oli koeranäss. Muudkui sibas junga kannul. Kord libises loom iseenda lollusest üle parda. Žora kargas koerale merre järele. Et päästa. Laev eemaldus neist täiskäigul. Siis käis kõmakas. Kaater oli sattunud miinile. Laevalt ei pääsenud keegi. Koer oli päästnud nooruki elu.
Sõda pillutas Žorat: ta oli Bukaresti, Budapesti, Viini vallutajate hulgas, sai haavata, lapiti kokku ja taas madinasse. Esimesel rahuaastal tutvus juhuslikult teise Žoraga,…
-
Muide, Rjazanov on tunnistanud, et tunneb nõukaaja nostalgiat. Ainult et, see härdus on isevärki: “Kujutage, et ämm kihutab teie enda autoga kuristikku. Ämmast saab küll lahti, aga autost on kahju.”
Kui Rjazanov käis tudengina kinokoolis, andis ta endale püha vande, et ei vänta loomingulises tulevikus ühtki komöödiat. Sedavõrd alaväärne näis talle see žanr. Ent kui ta Mosfilmi ametisse jõudis, hakkas Ivan Põrjev, kes polnud toona üksnes ilmakuulus…
-
Kaadrid Priit Tenderi joonisfilmist “Sõnum naabritele”.
Trelle meenutava korrusmaja asukas Anti moondub ühel heal päeval ristikujuliseks ning heiskab end katusel nähtavale kohale, ajendatuna äkilisest soovist vahendada naabritele maailmaparanduslikku sõnumit. Anti arvukad majanaabrid käituvad sellises olukorras tüüpiliste korrusmajaelanikena ehk ignoreerivad teda – isegi politseinik Boriss, kes Anti veidra käitumisega “tegeleb”, teeb seda ainult formaalselt – ning jätkavad võrdlemisi häirimatult oma harjumuspäraseid toimetusi.
Priit Tenderi “Sõnum naabritele” on kena väike…
