-
Dokumentaalfilmi „Ma elasin Eesti Vabariigis” läbib eelkõige nostalgia, üks võimsamaid, armastusega seotud tundeavaldusi, mis meie sees leidub. Siiski ei ole filmis minu arvates meeleliigutamistega üle pakutud, nõnda et jälgisin tööd rahulikult lõpuni, ilma et miski oleks mind riivanud. Vist on lõppemas lahtiste otste jätmise aeg, ilmselt on tulnud (tulemas?) ka õige aeg anda hinnang kadunud ajale, aastatele 1918– 1940. Selge ju, et sovetiperioodil ning ehk dekaad-poolteist hiljemgi…
-
Hirmu ja paranoia õhkkond külas süveneb: leitakse uusi seletusi, räägitakse üksteist taga, ent keegi ei ole midagi näinud. Kohalik pastor kasutab karme kasvatusmeetodeid oma laste ohjeldamiseks: pealtnäha tühisel põhjusel seob ta vanimale pojale ning tütrele valge paela ümber käsivarre tuletamaks meelde nende kohustust jääda puhtaks. Kui poeg tunnistab üles, et ta masturbeerib, hakatakse tema käsi ööseks voodi külge siduma. Pastori tütar aga pussitab isa papagoid puuris.…
-
Piir
Peategelase, keskealise füüsikaprofessori Larry elu, mis seni on kulgenud turvalises ja meest rahuldavas rutiinis, hakkab korraga hoogsalt ja tükk-tükilt koost lagunema. Naine nõuab täiesti ootamatult lahutust, töökohale saabuvad Larry kohta anonüümsed laimukirjad – ning see kõik on alles algus. Talle mõistetamatutel põhjustel satub mees otsekui temale hoomamatu masinavärgi hammasrataste vahele ning ühekorraga ähvardab Larryt kaos nii metafüüsilises kui igapäevaelu puudutavas praktilises plaanis. Kõigel juhtuval peab…
-
Festivali plakatitüdruk on filminduse kodumaa kaunitar Juliette Binoche, keda võistlusprogrammis saame näha iraanlase Abbas Kiarostami Toscanasse platseeritud armastusloos „Kinnitatud koopia”. Võistlusprogramm on tänavu tavalisest pisut ahtam, ainult 18 filmi, traditsiooniliselt on mõõduvõtupilte kaks-kolm rohkem. Konkursikava tihendamine ei tulnud siiski kindlasti üleilmse majanduskriisi tõrvatilgana siin esitatava globaalkino koorekihis (visuaalmeediume hiljaaegu tabanud hoopidest kuuleb küllap söögi alla ja peale). Paar asja, mis olid juba väljagi kuulutatud ja mida…
-
Peaauhinna, Škoda auto poolt välja pandud Kuldse Liilia ja 10 000 eurot andis vene filmikriitiku Andrei Plahhovi juhitud žürii hoopiski Levan Koguašvili filmile „Päevad tänavatel”, (Gruusia 2010). Võidufilmi teemaks on narkomaania ja peategelaseks Thbilisi tänavatel tegutsev sõltlane Chekie, kelle probleemid doosi jaoks rahahankimisel aina kasvavad. Diiler ei anna võlgu, eksnaine ei anna raha. Korrumpeerunud politsei sunnib teda oma kunagise koolisõbra poega narkojoobesse viima, et kasutada seda…
-
Ometigi on uus film varasema loo jätk vaid tinglikult: „Päikesest rammestunud 2. Eestpalve” jätab tegelikult mulje sõltumatust linateosest, millesse on lihtsalt hästi sobitunud Mihhalkovi varasema teose värvikad tegelaskujud ning nende keerukas taust. Kes teab, võibolla ongi Mihhalkov oma värske filmi kunagise hiilgetöö järjeks nimetanud vaid seepärast, et tekitada rohkem vaatajahuvi ning vältida pikki selgitusi, kes on kes. Ning kui veelgi täpsem olla, siis ei mõju uus…
-
Tulemuseks on linateos, mis koosneb peamiselt meeldida-tahtmisest. Pole hullemat suhtluskaaslast kui see, kes iga hinna eest püüab meeldida: tema puhul polegi aru saada, miks ta sinuga suhelda tahab, tal puuduvad oma seisukohad ja igasugune veenvus ja, mis kõige häirivam, ta ei peegelda sind adekvaatselt, tema reaktsioonid ei ole ausad ega võimalda seega sisukat diskussiooni. Hoolimata vägivalla julgest kujutamisest painab seesama meeldida-tahtmise tunne ka Puustusmaa (või tuleks…
-
Sinu filmil on eesti filmi kohta tavatult emotsionaalne pühendus: „See film on kõigile naistele, kes on kunagi armastanud”. Miks nii?
Ma ei ütle, et mehed ei saa sellest filmist aru, aga ma arvan, et naised saavad paremini, sest naised mäletavad emotsioone. Mehed mäletavad tegusid, sõnu, tagajärgi. Naine ei unusta kergelt seda ebamäärast hetke, kui elus oli kõik sassis. Minu arust ei ole sellest hetkest, kui armastus…
-
Brasiilia dokumentalistid hakkavad ka maailmas läbi lööma. Suurimad nimed Eduardo Coutinho ja João Moreira Salles sel aastal ei osalenud. Euroopas „Eliitüksusega” läbi löönud José Padilha (Berliini Kuldkaru 2008. aastal ka sama aasta PÖFF il) avas aga oma uue filmiga „Segredos do Tribo” („Hõimu saladused”) Rios festivali. Mõned kriitikud Brasiilias on Padilhat kuulsate favela-teemaliste filmide pärast süüdistanud populismis: režissöör tabavat ära, mida eurooplased ja ameeriklased Brasiilias näha…
-
Hannu-Pekka Björkman ühe peaosalisena (Juhani Helin) mõjub ehedalt ja tänapäevaselt: pontsakas keskealine mees, ülekaaluline stressisööja, kes jõudnud abieluga lõpusirgele. Kuna tegemist on komöödiaga, siis on pandud isiklikus elus plindris mehe ametiks peresuhete terapeut. Tema kärtsakas naine Tuula (Elina Knihtilä) on aga ärinõustaja, kes teenib rohkem, ja vanasti öeldi, et „selles perekonnas on püksid naise jalas”. Lõpuks saab mehel siiber ja film algabki sellest, kuidas (keskeakriisis?) mees…
