-
Et need lood ajastuomaselt korduma kipuvad, siis laotan siinkohal laiali veel ühe Ülo Saare mälestuse tema õpingute aegadest Leningradis. Tudengid on õhtuti leiba teenimas: kes raudteel sütt viskamas, kes puhtama töö peal Leningradi kroonikastuudios. Igatahes ollakse sedakorda dessandiga filmivõtetel lihakombinaadis. Kõik läheb hästi: samad valgustuskopsikud laotakse suitsuvorste täis, väravast sõidetakse tähtsalt läbi ja mäletan siiani, kuidas meie instituudi ühiselamus Fontankal süüakse nädalate kaupa suitsuvorsti. Puänt on…
-
I
Folmani filmis „Valss Bashiriga” sõda justkui laguneb. Sõja üldisus lahustub üksikutes inimestes ning siin toodud isiklikud mälestused ei sobitu kuidagi mingisuguse üldise, ühendava ideoloogiaga. Seejuures kestab sõda ka aastate pärast, mälus ikka kuidagi edasi ning igaüks on olnud sõjaga üksi. Teiselt poolt sõda laguneb, kuna mälestused, mis vaatajani tuuakse, ei peegelda sõda nõnda, nagu me sõda võiksime ette kujutada. Kuidas me sõda ette kujutada võiksime? Väga lihtsalt:…
-
Filmi ei saa nimetada ühiskonnakriitiliseks, sest ega ühiskond pole süüdi, et üks naine on „sterva”, nagu vene keeles tema kohta öeldakse. Ja kuigi kogu keskkond ja osaliste keel on ehedalt venelik, ilma igasuguse klantsita, pole see ju ka mingi eripärane „vene realism”, kui laps armastab oma ema, aga emale on ta mõttetuks takistuseks. Kus seda ei juhtuks? Kus ei elata vaeselt? Kus poleks jälki vastikut ema?…
-
Herzog on nüüdseks juba mõnda aega käinud oma kolleegi ja mõttekaaslase Wim Wendersi (jt) teed ning enamuse oma uutest linatöödest üles võtnud teisel pool Atlandi ookeani. Harv pole seejuures ka ameerikalik aines, kuna Herzogi eelmine mängufilm „Päästmine” oli katse taaselustada Vietnami sõja käsitlemist; ka Wenders vaatleb hiljutises „Küllusemaas” 11. septembri järellaines kümblevat paranoilist patriooti jne. Ent autori tegelik huvi ei näi siiski olevat mitte Ameerika ühiskonnaprobleemide…
-
Väike filmimaa võiks toimetada umbes nii, nagu räägib legend jaapanlastest suure sõja järel: nad käisid maailmas ringi, kirjutasid kõik üles ja tegid lõpuks ise kõige paremini. Millegipärast on filmieestlaste Cannes’iski käigud viimasel ajal suubunud vaiksesse omas rasvas praadimisse . . . . Enam ei arutata ühiselt, mida kodus paremini teha, kuidas paremini oma maa filmindust tutvustada, kuidas paremini filmielu korraldada, paremat filmifestivali teha, paremini filmiklassikat restaureerida vmt. Kõik oleks…
-
Marje Jurtšenko dokumentaalfilm „Aeg on siin” vastab sada protsenti meie bioloogilisele tellimusele (see on positiivne kvaliteet): tema filmitud Joonas, Doris, Fred ja Kairit on kõik head. Hea kujutamisega on tavaliselt nõnda, et tulemus saab päris üksluine, ajab haigutama ning telepuldi stoppnuppu vajutama. Vaatasin „Aega. . . .” koos paarikümne tudengiga, kes elasid filmile liigutavalt ja hingestatult kaasa, ühe täiskasvanu moodi rääkiva seitsmeaastase tüdruku ekraanileilmumine kutsus lõpupoole esile isegi õrna…
-
Oodata võidi muudki, aga Maran jättis temale omasel elegantsel moel need ootused pika ninaga ja ujus delikaatselt välja mööda kuldset keskteed. Ei hakanud ta mängima taimetargast mahearsti rolli ega võtnud kanda entsüklopedisti seletavat koormat, vaid jäi eelkõige režissööriks – otsijaks, leidjaks, näitajaks ja kujutajaks. Film kui pildikeskne meedium ei pea rebima koha pärast raamatupoe nõiaaabitsate riiulil.
Pilditihe ja värvikirev
Filmis puudusid propaganda, suunised ja juhised, kuidas ja mis…
-
Ka festivalil iga päev ilmuvate ajakirjade Hollywood Reporter, Variety, Screen International jt sisupool on varasemate aastatega võrreldes silmanähtavalt vaesem. Siin peab olema midagi muud mängus, mitte üksnes hiidlainete ja tuhapilvede mõju. Croisette’i bulvaril on peamiselt festivali programme reklaamivad plakatid, hotellide ees puuduvad isegi traditsioonilised suured Hollywoodi jm kassaraputajate suured müügiplagud ja -ehitised, õieti on neid väga vähe. See ei tähenda, et reklaam oleks vaene, aga kulude…
-
Los Angelese filmitööstus osutus aga Cassavetesele, kes määratles end kunstniku, mitte käsitöölisena, kõvaks pähkliks. „Hollywoodis saab end seni hästi tunda, kuni ei peteta ennast kujutlusega, nagu huvitaksid neid loomingulised ettevõtmised. Ei saa üheaegselt teha tööd stuudiole ja isiklikku filmi,” on režissöör öelnud 1971. aasta intervjuus. Paarile Hollywoodis vändatud linateosele vaatamata, otsustas Cassavetes pühenduda filmide tegemisele omaenda reeglite järgi ning teenis selle tarvis lisaraha näitlejana. Ja ta…
-
Egoyani läbilöögiteosteks võib ilmselt pidada tragikomöödiat „Asjatundja” („The Adjuster”, 1991, žürii eriauhind Moskvas), mille antikangelaseks on oma tööülesannetesse liiga isiklikult suhtunud kindlustusinspektor, ja viiendat täispikka lavastust „Eksootika” („Exotica”, 1994). Seda erootikasugemetega põnevusdraamat, kus režissöör soovis enda sõnutsi luua filmi striptiisietenduse eeskujul, on arvustajad nimetanud tulevase meistri lõpuni viimistlemata perverssevõitu stiiliharjutuseks.
Menukad on olnud Cannes’is žürii eriauhinnaga tunnustatud põnevusdraama „Helge homne” (1997), psühholoogiline põnevik „Felicia teekond” (1999), armeenlaste…
