-
Meid tuleb 1963. kevadtalvel stuudio helisaali kokku 13 huvilist, sest Gunnar Vilms on osanud loo nii põnevaks rääkida, et kuhu sa pääsed. Tema on filmimontaaži osakonna juhataja, nii et oma poiss, esimese hüppe teinud juba 1951. aastal. Stuudios läheb lahti selgepiiriliselt isikupärane žestide mäng, teate ju küll – nimetissõrmega oimu kohale ja . . . . Gunnar on nimelt viimase hüppega Tartus kannaluu murdnud ja viib langevarjuhüpete kursusi läbi…
-
Teoreetilises plaanis võiks märkida sedagi, et mures meestekeskse maailma, mures meeste domineerimise pärast, taandatakse ju sugu pelgalt võimu atribuudiks ja inimest mõistetaksegi eelkõige vaid kohana mingis ideoloogilises suhtes.
Ideoloogiline subjekt
Taoline eeldus sisaldub juba küsimuse püstituses ning sellises taandamises on midagi koomilist. Siin võiks näiteks pöörduda korraks Louis Althusseri poole, kelle järgi luuaksegi (ideoloogiline) subjekt valitseva ideoloogia kõnetamisega/väljahõikamisega. Ideoloogia on kõikjal ning ka ideoloogia väljahõikamine leiab alati…
-
Mängufilm „Jerusalema” on üks mitmekesine lugu just sealtsamast Lõuna-Aafrikast – ja nende endi tehtud. Heidamegi filmi abil pilgu sellele, mis jääb meie ja Aafrika vahele, teisele poole. Ikka on huvitav august piiluda, olgu see kas või lukuauk või seinapragu, aga filmi puhul pole seda hirmu, et vaatamise ajal lüüakse sulle teiselt poolt midagi silma. Ja avaneb terve teine maailm, kauge maa. Apartheidi kadumine ei muuda inimsuhetes…
-
Elu voolab meist läbi ja mööda, nooremana näed seda helgetes toonides, kuni vanaduses see, mis varem rõõmu tegi, võib hoopis kibedana tunduda. Viis on sama, pilk juba teine. Ka teises lühifilmis, Guillaume Martinezi „Kirjavahetuses”, puudub kõneldav dialoog. Autor pakub stseenikese metroost, kus tekib prantslaslikult kirglik lühike armudialoog kahe noore vahel. Joonitakse alla sõnu raamatust ja sellest saab kiire õnneliku lõpuga metroosuhe. Pigem mõjub see pika reklaamina…
-
Esimese ilmasõja eelsesse aega kanduv ekraanilugu toob vaatajani psühhoanalüüsi kui ravimeetodi rajaja Sigmund Freudi (filmis Mortensen) ja tema andekaima õpilase Carl Gustav Jungi (vangladraamast „Nälg” ja Tarantino sõjaseiklusest „Vääritud tõprad” tuttav Michael Fassbender) sõpruse. Mitte vähetähtsat rolli kolleegide komplitseeritud suhete halvenemisel mängisid hüsteeriline kaunitar Sabina Spielrein (Keira Knightley) ja noorest naisest veelgi ettearvamatum patsient Otto Gross (Vincent Cassel).
Roman Polanski on taas vaba mees
Teatavasti on poola-juudi…
-
Tänavuse festivali filmivalik oli taas huvitav ja mitmekesine. Festival üldiselt aga mitte. Mul on tunne, et viimased 10 aastat seisab Pärnu filmifestival ühe koha peal ja on rahvusvahelises plaanis üha enam muutumas nurgataguseks külafestivaliks. Rääkimata sellest, et Eesti filmitegijadki enam Pärnusse kohale ei tule – nädala aja jooksul nägin publiku hulgas vast alla kümne meie dokitegija. Ometi on tegemist Eesti vanima filmifestivaliga, mille algatajaks oli Mark Soosaare…
-
Siinsed Siberi väikesed jõed on oh kui kiirakäärulised, liivased kaldad on valgemad kui parimates Vahemere randades, ainult et kogu aasta vältel nad „rändavad”, see tähendab – muudavad oma trassi. Laevameestel on küll täpsed jõekaardid paarisajameetriste lõikude kaupa, aga needki on mõne kuu pärast ebatäpsed ja siin me nüüd olemegi. Uus laev olla tulekul, Marfa Petrovna teeb meile kena pruukosti, ehkki kreenis kambüüsis toimetamine on suur trikivärk,…
-
I
Kui kasutada sporditermineid, siis on „Hea, halb ja kummaline” eneseteadlik demonstratsioonesinemine pärast seda, kui medalid on juba jagatud. Vesterni kategoorias jagati kõik tähtsamad medalid teadupärast juba aastakümneid tagasi. (Kõik ju teavad John Wayne’i ja Clint Eastwoodi kangelasi ning Sergio Leone filmide kõrval vähemasti ka „Seitset vaprat”, Kurosawa „Seitsme samurai” ameeriklaste versiooni.) On veel mõni üksik ere sähvatus, näiteks vanameister Clint Eastwoodi „Armutu” (1992), aga tänapäeval ei…
-
Räägime hakatuseks filmiarhiivi struktuurist ja töökorraldusest.
Ivi Tomingas: Filmiarhiiv on praegusel kujul paika pandud 1999. aastal, mil sai alguse rahvusarhiiv 1998. aasta seaduse põhjal. Filmiarhiiv on rahvusarhiivi struktuuri üksus, mis on jagatud kolme talitusse: esimene, mis tegeleb kogumise ja kirjeldamisega, teine säilitamisega ja kolmas kasutamise ja publitseerimisega. Aga nüüd on juba aasta 2010 ja tegemisel uus arhiiviseaduse eelnõu, mis läheb peatselt ministeeriumidesse kooskõlastamisele. Nii et aastal 2012…
-
Kõik on suunatud vaid ühele ja konkreetsele eesmärgile: Eesti filmikeskkond peab saama toimiva organisatsiooni, mille najale võivad toetuda väetid ja kelle liikmeid kaitsevad tema tugevamad isendid. Kahest punktist: kinoliidu üldstruktuurist ja majanduslikust tegevusest. Alustan teisest punktist. Tegevjuhtimisest. Iga elujõuline organisatsioon, olgu ta või mittetulundusühing, peab lähtuma oma tegevuses ja vahendite kulutamisel sellest, kui palju ta suudab oma toimimiseks raha teenida. Kinoliidul on aga kaua aega olnud…
